P, 4.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

«Tõehetk» lõikab profiiti inimeste teadmatuselt

Priit Pullerits
, vanemtoimetaja
«Tõehetk» lõikab profiiti inimeste teadmatuselt
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
«Tõehetk» testib saates osalejaid valedetektoriga, kas nad räägivad miljoni krooni nimel tõtt või mitte.
«Tõehetk» testib saates osalejaid valedetektoriga, kas nad räägivad miljoni krooni nimel tõtt või mitte. Foto: Corbis / Scanpix

Hannes Võrno juhitav «Tõehetk» on ajanud suure osa Eestist kihevile. Miks see Kanal 2 stuudiosaade sadadele tuhandetele naha alla poeb, seda uuris ajakirjanik Priit Pullerits Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi õppejõult Kadri Ugurilt ning usuteaduskonna dotsendilt Pille Valgult.

Minu arvates on «Tõehetk» kõige halastamatum saade Eesti televisioonis, sest kisub avalikuks ka kõige salajasemad mõtted. Kuidas teile tundub?


Ugur: Aga nii see meelelahutusäri töötab. Mäng käib vaatajanumbrite peale, ja selleks, et vaatajanumbreid saada, tuleb jälle ja jälle šokeerida.


Valk: Minu meelest on tegemist äriprojektiga, kus loosi läheb inimene kui niisugune, kus inimese nõrkuste ja tema lihtsameelsuse najal, inimese katki tegemise hinnaga tõstetakse reitingut ja reklaamiaja hinda.


Ugur:
Aga ärme veel halise! Võtsin [algformaati tootva] Foxi koduleheküljelt saate avaldusvormi – seda on 14 lehte. Inimene peab olema teadvuse juures, kui ta suudab selle tabeli ära täita, anda kolme lähima sugulase ja kolme lähima sõbra nimed ning telefoninumbrid, oma palga, endise ja praeguse töökoha ning oma suhted.


Ega sellised saateformaadid tule põrgust, neid ei tee keegi kuri geenius kusagil. Need formaadid sünnivad nii, et leidub piisav hulk inimesi, kes lähevad õnge ja täidavad vabatahtlikult avalduse.


Mis võiks olla see ajend, mis viib inimese end kogu rahva ette paljastama?


Valk: Ma ei tea, kas see on soov ennast näidata või on see kuskilt maalt lihtsameelsus. Ilmselt kui inimene on sellesse rongi juba astunud, siis kaine arutlus- ja otsustusvõime, mis ütleks, et jätan ikka saates osalemata, lülitub välja. Võib-olla on terendavad rahanumbrid nii suured. Või on saade äkki enese uurimise või tundma õppimise viis.


No see on küll liiga palju pakutud!


Ugur: Mina arvan küll, et inimene võib jõuda oma elus hetke, kus ta tahab iseenda ja oma suhetega kõik klaariks teha.


Valk: Meil valitseb sageli selline arusaamine inimesest, et jah, mul on küll omad hädad ja olen midagi valesti teinud, aga kusagil peavad olema ideaalsed inimesed – politseis, meditsiinis või koolis –, kes on plekitud, täiuslikud. Ja kui tuleb välja, et nii ei olegi, siis see tekitab segaduse, lööb vaatajal jalad alt.


Ühelt poolt saab vaataja vapustada – seda kinnitab, et saadet nii palju vaadatakse ja kommenteeritakse –, aga teiselt poolt selline ekshibitsionism mõneti legitimeerib inimestes tumedat, negatiivset poolt: kõigil on ju oma patud.


Ugur: Üks asi, millega ma ei oska selles saates midagi peale hakata, on väärtuste segadus. Ühest küljest õhutatakse julgust, teisest küljest ausust ning kolmandast küljest – ja see on see, millest saate reklaam ei räägi – eeldatakse, et sul on pime pool.


Tegijad püüavad selle välja tuua, ja kui vaja, siis ka mustemaks värvida. Natuke ebaloomulik on panna julgus ja ausus ning ahnus üksteisega kokku mängima.


«Tõehetke» avasaadet vaatas hästi palju inimesi, 280 000. Mida sellest järeldada?


Valk: Mulle on küsimus selles, et kui oleksin teleprogrammi koostaja ja tean, et sellise saateformaadiga on seni kaasas käinud nii- või naasugused tagajärjed, kas ma otsustan ikkagi tuua ekraanile saate, kus mu raha teenimine on seotud inimeste naiivsuse ja nende nõrkuste ärakasutamisega.


Või sellega, et luuakse teadlikult avalik olukord, kus inimene võib endale ja oma lähedastele halba teha. Isegi kui inimene sellega ise nõus on.


Ugur:
See küsimus tehakse väga keeruliseks, kui öeldakse, et reklaamiraha eest, mis me selle saatega kokku tõmbame, teeme suurepärase lastesaate ja õpetame, kuidas turvaliselt üle tee minna.


Mul ei ole ka ühtegi relva, et panna käsi ette ja öelda inimestele, et ärge minge mitte ainult «Tõehetke», vaid üldse reality show’desse. Inimesed jäävad edevaks ja ahneks ning otsivad uusi väljakutseid, sest nad tunnevad, et nende elu on muutunud igavaks ja tüütuks.


Neil on igasuguseid motivatsioone. Näiteks Ameerika versioonis läks üks neiu «Tõehetke», et endisele boyfriend’ile tagasi teha kõige selle eest, mis too talle oli teinud.


«Tõehetkes» müüvad inimesed maha kõige hindamatuma, oma au ja väärikuse. Kas pole nii?


Ugur: Ei usu, et au ja väärikus on sellised asjad, mille saab inimeselt ära võtta vastu tahtmist või kui inimene sellele ise kaasa ei aita.


Valk:
Aga sa saad luua niisuguse olukorra, manipuleerida inimesega nii, et ta võib jääda au ja väärikuse säilitamisega hätta. Inimene peab saama aru, mis temaga toimub, ja tal peavad olema toimetuleku strateegiad, et ta oskaks olukorrast välja tulla nii, et saate formaat ei valitseks tema üle.


Oletan, et kui sulle kogu aeg tuletatakse meelde, kui palju sa oled võitnud või kui palju on veel võiduni, siis raha nimel kaotatakse pea ja ollakse valmis end maha müüma.


Ugur: Lisaks see, et saates osalevad inimesed ei ole harjunud olema kaamera ees. Foxi saate lepingus on kõige nurjatum koht, kus küsitakse, ega sa ole varem osalenud reality show’des, pole näitleja või muu esineja. Tähendab, et otsitakse spetsiaalselt inimesi, kellel ei ole avalikkuse ees ja televisioonis esinemise kogemust.


Valk: See lülitab samamoodi välja kaitsemehhanismid ja ratsionaalse kontrolli olukorra üle. Luuakse olukord, kus inimene muutub kaitsetuks.


Ugur: Ütleks pigem, et luuakse olukord, mis on talle tundmatu. Ta ei ole kaitsetu, sest tal on võimalus öelda, tänan, ma lõpetan selle nalja ära. Aga kui inimene ei tunne olukorda, ei tea, mis on selle tagajärjed, ei tea arvata, missugune tuleb avalikkuse reageering, siis ta tavaliselt ei ütle «ei».


Mis sõnumi see saade üldsusele saadab, kui enam pole miski püha ning kõik piirid on kadunud?


Ugur:
See saade ei ole viimne paha ja ei maksa arvata, et sellega maailm lõpeb. Teada on, et meedia mõju on äärmiselt raske hinnata. Ma ei julge küll öelda, et üks saade hävitab inimkonna põhiväärtused.


Ometi võiksite tunnetada, kas «Tõehetkes» leidub tegureid, mis kuidagi ühiskonda mõjutavad.


Valk:
Minu valdav emotsioon selle saatega seoses on kurbus. Mul on tõepoolest kurb vaadata inimesi, kes on saatesse läinud, ja publikut, kes on tunnistajaks. Miskipärast on mul tunne, et palju on neid inimesi, kes väga haiget saavad.


Püüdke ette kujutada, kuidas need inimesed, kes saatest läbi käivad, saavad pärast intiimsete saladuste ilmsikstulekut ja neile järgnenud dramaatilisi vapustusi edasi elada.


Ugur: Ma ei dramatiseeriks üle. Me ei saa eeldada, et nad läksid saatesse superõnnelikuna, täiuslike suhete ja ideaalsete töökohtade pealt.


Muutus elus ei pruugi olla tingimata ainult paha asi. Ma ei õigusta sellise saate tegemist, aga mul ei ole kõrvalseisjana võimalust hinnata, kas see muutus tuli osalejaile kasuks või kahjuks.


Viimases saates oli hetk, kui Hannes Võrno ütles küsitletava elukaaslasele naise vastust kommenteerides, et tal on mehena voodis veel palju arenguruumi. See oli mehele suur alandus. Kust võiks joosta piir, et ei juhtuks nii, et saates loodud pingeolukorrad lahendatakse hiljem relva abil, nagu juhtus enam kui kümnend tagasi Ameerikas? Kust tunneme ära, et seda tüüpi saadetega on mindud piire nihutades liiale?


Valk:
Kultuuriga käib alati kaasas teatud tabude süsteem, et inimesed võiksid end tunda turvaliselt ja sujuks kogukonna kooselu. Aja jooksul settinud normid, kokkulepped ja põhiväärtused on kui raamid, milles inimene võib end tunda suhteliselt kindlalt.


Loomulikult on aegade algusest püütud neid piire testida. Aga mis eesmärgil? Kui me pelgalt meelelahutuse eesmärgil neid raame lõhkuda tahame, võime liikuda niisuguse ühiskonna suunas, kus igaks juhuks ei tohi usaldada kedagi.


Ugur:
Ühiskonnas on olemas selline asi nagu häbitunne, mis paljud suured asjad ohjes hoiab. Häbitunde kaudu antakse ju lastele teada, mis on okei ja mis mitte. Selge, et šõubisnis otsib piire ja kompab neid, ja läheb natuke üle ja peab mõnikord ka tagasi tõmbama.


Aga kui keegi kaotab täielikult häbitunde, hakkab käituma häbitult, siis ega häbi kao kuskile – häbi tekib pealtnägijate seas. Selles mõttes ei ole mäng päriselt seni kaotatud, kui inimestes tekib veel häbitõrge.


Mis võiks olla «Tõehetke» positiivne külg?


Ugur:
Diskussiooni sündimine on üks asi.


Kusjuures diskussiooni objekt on siiamaani täpselt määratlemata, arutletakse paljude asjade üle korraga.


Ugur:
Viga oleks rääkida inimestest, kes saates osalevad. Nemad ei ole kindlasti selle diskussiooni objekt.


Aga just nemad on üheks peaobjektiks kujunenud.


Ugur: Nad on selleks tehtud. Tegelikult tuleks igaühel iseendaga rääkida ja iseendast mõelda.


Valk: Olen väga nõus, et pigem on see saade väga tõsine peeglisse vaatamise koht igaühele. Et mis mind selles saates ärritab, miks see mulle ei meeldi.


Ugur:
Ja miks ma seda vaatan? Mis on need minu teod, mida ma parem hoiaks salajas?


Valk: Ja kus on minu elus privaatsuse piirid?


Ugur: Mida peaksin hoidma enda teada ja mida peaksin hoidma enda teada selleks, et teistele mitte haiget teha?


Mida teha, et inimesed ei läheks mõtlematult «Tõehetke» endale haiget tegema?


Ugur: Selles saates on piits ja präänik, me oleme rääkinud rohkem piitsast. Aga inimesed lähevad saatesse prääniku pärast. Issand, see on ju nii lihtne – vastad küsimused õigesti ja saad raha!


Muide, mitte keegi Ameerika saates ei ole suutnud võtta maksimumvõitu, 500 000 dollarit.


Ugur: Tean, aga saate reklaam seda ei ütle. Inimesed mõtlevad, et siin on teemaks oma elu, oma suhted – asi see tõtt rääkida ei ole.


See, mida inimesed saatest kaasa saavad, on avalikkuse piits ja moraalne kassiahastus. Piitsa mõjutada on väga keeruline, aga oleks võimalik veenda, et inimesed, enne kui nad prääniku alla neelavad, vaataks, mis seal sees on.


Küsimus on meediapädevuses, et inimesed oskaks saate reklaami kohta esitada küsimusi: millest see reklaam vaikib, mida see reklaam ei ütle? Või kui ma lähen saatesse, millised võiksid olla tagajärjed?


Siin on vaja puhast, selget, haljast meediaõpetust. Teadmist selle kohta, kuidas tehakse saadet ja reklaami, kuidas korjatakse reitingut.


Valk: Samuti on vaja sotsiaalseid oskusi, et ära tunda inimestega manipuleerimist. Vaja on õppida ennast jälgima ja ennast kehtestama.


Ühtlasi on vaja oskust oma elus oluliste asjade üle arutleda. Ja teadmisi või oskusi, kuidas elus probleemsete asjadega toime tulla, kuidas neid lahendada ilma kõigi ette minekuta. Siis võiksimegi mängu saata inimesed, kes on võimelised olema võrdseks sparringupartneriks.

Mitme nimega mäng


•    Esimene «Tõehetke» saade jõudis ekraanile Colombias 23. mail 2007.
•    Praegu jookseb «Tõehetk» 25 riigi teleekraanidel, sealhulgas lisaks Eestile Lätis, Leedus, Soomes, Norras ja Rootsis.
•    «Tõehetke» tuntumad saatejuhid (peale Hannes Võrno muidugi) on USAs näitleja Mark Walberg ja Inglismaal skandaalsete telesaadete juhina tuntust kogunud Jerry Springer.
•    Eri maades on saatel mõneti varieeruv pealkiri, näiteks Hispaanias «Elu mäng», Ungaris «Tõe hind», Saksamaal «Tõde ja ainult tõde», Iisraelis «Polügraaf».
Allikas: Wikipedia

Märksõnad
Tagasi üles