Siiski, ühe arvustuse leiab. Eesti Raadio veebiküljel tunnistab Jüri Pino Runneli luulekogu «õudsat headust» ja arvab, et see on nüüd raamat, mille Alzheimeri vältimiseks võiks tervikuna pähe õppida. Mingi osa sellest nakkuvat juba esmalugemisel. Tuleb Pinoga nõustuda. Meeldejäävus viib rahvaluuleni ja rahvalaulik on Runnel ammugi. Ei möödu ühtegi jaanipäeva, kui ei lauldaks Vello Toomemetsa viisil Runneli luuletust «Jaanipäev».
«Vanad sõbrad» on nagu vana vein, mis läheb aina paremaks. Siin on luulet, mida sama hästi võiks liigitada lasteluuleks. Kes ei mäletaks «Nutikat lutikat». Sõnamängulisust jagub selleski kogus: «Kurgid on kurvad, / kui neid ei kutsutagi / peenramaalt purki». Või: «Kes on täna meile tullud? / Meile tullud joomahullud! / Joovad joodi, lõngaeli, / kõrva krõmpsti seebikivi.»
Aga on ka külavahelaule. No kuidas jätta tsiteerimata näiteks niisugust salmikest: «Joostes tuli väle põder, / väitis: Olen majasõber, / saagu, saagu sulle sarved, / tasakaalu, tasaarved.» Või siis järgmine loriluuletus: «Kuulsin pidu tulemas, / tundsin ennast olemas, / palge balliks kohastin, / pudsukarvad puhastin.» Või luuletus kõlava pealkirjaga «Mäss»: «Mis tants on tabureti jalus? / Kae, kargleb ümber köögi laua! / Hää küll, ei kesta see tal kaua, / taas saab tast taltund p...e alus!»
Selle kõrval on ka luuletusi, mida tahaks nimetada Runneli vaimus eesti keele kastmeks. Kirjandustundides tuuakse säärase eksperimentaalse, üllatava ja tõlkimatu luule näiteks Runneli suletud ühesilbilistest sõnadest luuletust «Kehv,/ kõhn / poiss...» jne. «Vanades sõprades» esindab seda laadi Aaviku auks kirjutatud luuletus «Laks»: Kuul, / laup; / uul, / laip.» Teine kannabki pealkirja «Värsiõpetus»: «Elumees, mis sest et tudi, / naiste sukavabrikudi- / rektor ju oln’d jupi aega, / igas ilmanurgas omab poega.»
