Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)
/nginx/o/2015/08/12/4372549t1hf6e4.jpg)
Ühele Laine telesarjast «Õnne 13», teisele Majasokk «Väikevennast», kolmandale võrratu kolleeg, neljandale alati rõõmus naaber, aga üks on selge: teisipäeval sünnipäeva pidanud ja täna teatris oma viiekümnendat hooaega alustavat Luule Komissarovit ehk paljude jaoks lihtsalt Lulli armastavad kõik.
Luule Komissarovi taolisi naisi on vähe. Üdini siiraid ja kirglikke, neid, kes paljalt oma kohalolekuga teevad maailma õdusamaks paigaks. Selliseid, kellele plaksutatakse pelgalt lavale tulekul. Selliseid, kellele naeratatakse tänaval nagu vanale tuttavale. Selliseid, keda tulevad liigutatult embama suured mürakad vutifännid.
Lull on Lull
Luule Komissarovil on pika karjääri jooksul olnud ainult kaks koduteatrit. 13. augustil 1965. aastal allkirjastas Luule noorsooteatri asutamiskoosolekul oma näitlejalepingu. 31 aastat hiljem kolis Ugalasse. Viljandile ja Ugalale on ta tänaseni truu.
«Ma ise ka ei usu seda, et nii kaua olen vastu pidanud,» räägib Luule Komissarov ja kinnitab, et on tegelikult täiesti tavaline inimene. «Näitleja on lihtsalt minu elukutse, muidu olen ma Lull mis Lull. Ausõna, ma ei pea ennast suureks näitlejaks, no ei pea. Olen tänu seriaalile «Õnne 13» natuke tuntuks saanud, aga ega mina ei ole seal suurt midagi teinud.»
Luule räägib, et see oli Tõnis Kask, kes teda selle rolli peale aitas. Ja Astrid Reinla, kes oli rolli kenasti valmis kirjutanud. Nüüd on Luulel juba käidud sarja uue hooaja esimestel võtetel. Ta vaatas muide ka «Tujurikkuja» vaimukat episoodi, kus «Õnne 13» tehti.
«Naersin pisarateni, see oranž barett oli igas nurgas, hirmus mõnus oli!» Luulel on väga südamlik naer. Ta on lavaka teisest lennust. Temaga koos õppisid ka Rudolf Allabert, Enn Kraam, Marje Metsur, Tõnu Mikiver ja Liina Orlova.
«Vaatan, et minu lavakunstikooli teiselt kursuselt olengi vist ainukesena teatrisse jäänud, mõned teevad vist lepinguga vahel midagi,» mõtiskleb ta. «Siis võeti näitlejaid vastu iga nelja aasta tagant. Nüüd võetakse iga kahe tagant, aga minu meelest on see vale. Töötuid näitlejaid saab niimoodi liiga palju. Tulevad koolist ja jäävad tolknema. Vanasti suunati siin kolmeks aastaks kuhugi teatrisse, sul oli vähemalt võimalus. See on õnnemäng, kas lavastaja näeb sind või ei näe. Minu kursuselt jäid paljud minust andekamad lavastajatel kahe silma vahele. Mul oli õnne, sain rolle. Õnnevärk.»
Ugala teatri juht Kristiina Alliksaar kinnitab ilma pikemalt mõtlemata, et Luule on kindlasti nende väärtuste kandja, milleta teater kesta ei saaks. Teatrijuht jutustab, et Luule armastab väga tantsida, vaatamata sellele, et põlved on viimasel ajal natuke väsinud. Ugala viimasel remondieelsel peol tantsis ta koos Ugala muusikajuht Peeter Konovaloviga, kellel oli hiljuti puusaoperatsioon, sellise hooga, et tegid kõigile noortele silmad ette.
«Ta jõuab kõiki märgata ja alati on armsad need lood, kuidas Luule meie lavatehnilist meeskonda hoiab,» räägib Alliksaar. «Mõni kohe jaksab kogu aeg halada ja kõva häälega kuulutada, kui raske on. Teine jälle lihtsalt otsustab, et elu on ilus ja väärt täiel rinnal nautimist, vaatamata väljakutsetele, mida meile kõigile aeg ajalt saadetakse. Rõõm tõmbab ikka rõõmu ligi! Küllap oma osa mängib ka see, et Luule on ümbritsetud noorest loomingulisest kollektiivist, mis ka värskena hoiab. Ja tema kohe tahab noortega olla! Soovin talle libedat põlve ja ikka kuradikesi silmadesse!»
13 on õnnenumber
Poeg Johannes Komissarov räägib, et see Luule, kes vaatab vastu teleriekraanilt või teatrilavalt, erineb pereringi Luulest üsna palju.
«Kodus on ta täiesti tavaline, ema ja perenaine, silmitsi kõigi argitoimetustega,» jutustab poeg. Tõsi, aeg-ajalt löövad siiski välja mõningad väljendusmaneerid, millel on teatav sarnasus tema kehastatavate tegelastega laval, kuid kindlasti ei ole see kuidagi tahtlik. Lihtsalt spontaanselt kukub mõnikord nii välja. Seetõttu võib ka öelda, et Õnne tänava Laine lööb kodus vahel äratuntavalt välja küll. Ma olen väga rahul, et mul on just selline ema. Üks ja ainus.»
Poeg lisab, et siin on ka oma varjupool. Lapsepõlves tundis ta emast vahel suurt puudust, sest ema oli töö tõttu eemal ja tema pidi veetma aega vanavanematega. Teismelisena häiris Johannest ka ema tuntus. Kõik need tänaval järele vaatamised, sosistamised ja vastutulevate juhuslike inimestega vestlemised.
«See oli mu jaoks paras katsumus – temaga koos kuhugi minna,» tunnistab Johannes Komissarov. «Nüüdseks olen sellega harjunud ja leppinud, sest see lihtsalt käib tema elukutse juurde.»
Luule Komissarov meenutab vanu aegu. Selgub, et noorsooteatris ei saanud ta alguses kohe kuidagi käiku sisse.
«Mängisin pruuti, olgu, no väga uhke oli, aga siis hakkasid tulema need travestiad, issand halasta!» lööb ta kahte kätt kokku. «Üks poisi osa teise otsa. Mul oli eluunistus hambaarstiks saada, mõtlesin siis tõsiselt, et ei, näitlejatöö mulle niimoodi küll ei meeldi. Aga Mikiver, olgu muld talle kerge... Kui sa, Mikk, kuuled mind seal üleval, siis ma kiidan sind taevani. Sina andsid mulle esimese suure rolli. See oli «Libahundi» Tiina. Kas saab veel paremat märki olla?»
Kui märkidest rääkida, siis tundub, et 13 on Luule jaoks üks väga tähtis arv. 13. augustil kirjutas ta alla oma näitlejalepingu, 13. veebruaril oli avaetendus. 213 on garderoobi number. Aastal 2013 tuli robinal preemiaid.
«Just ükspäev hakkasin mõtlema, et mis mul on selle kolmeteistkümnega. See on vist minu number. Kummaline, eks ju? Harilikult seda numbrit peljatakse. Ma ise olen ka peljanud!»
Õnne tänavalt ENSVsse külla
Rollide üle ta arvet ei pea. Luule Komissarovile on korduvalt tehtud ettepanekuid kirjutada elulooraamat. Tulutult.
«Ma ei leia sel mingit tähtsust, eks olen palju rääkinud ka, see kõik on juba olemas,» kehitab ta muretult õlgu. «Mul on ikka see mõte olnud, et teatrit tuleb lõbuga teha, mitte hirmsasti ajusid ragistada.»
Luule tunnistab, et talle on lavastajat väga vaja. Aga õnneks ongi talle head lavastajad juhtunud. «Olgem ausad, eks mul neid aia taha läinud rolle on ikka rohkem,» naerab Luule. «Aga kui palju neid rolle on üldse olnud, ma olen kohe hädas... Ma ausalt ei tea! Üks kursusekaaslane võttis teatrimuuseumist need välja, nii saja ringis oli. See oli paar aastat tagasi, nüüd on neid rohkem.»
Uuel telehooajal näeb Luule Komissarovit telesarjas «ENSV» uues ja üsna tavatus rollis, mille kirjutas stsenarist Gert Kiiler spetsiaalselt tema peale mõeldes.
«Mul on väga hea meel, et Luule nõustus meil kaasa tegema, tundsin tema teksti kirjutades väga suurt vastutust,» kinnitab Kiiler. «Olen juba ammu tahtnud Luulet sarja mängima saada ja nüüd kirjutasin spetsiaalselt uude hooaega talle ühe korduva külalisnäitlejarolli.»
«See roll on Lainele absoluutselt risti vastu, selline intelligentne osa,» lisab Luule. «Stsenarist pingutab väga ja tahab, et see hästi välja tuleks, aga ma ütlesin talle kohe, et ära hakka nüüd, küll me kohapeal vaatame ja eks lavastaja ütleb ka, kuidas peab.»
Ugala uue hooaja avalavastuses «Making of «Kapsapea»» on tal samuti roll, mida ta peab väga huvitavaks.
«Olen alati seda öelnud, et isegi kui mängid tragöödiat, siis on alati võimalus leida mõni naljakas koht! Ja mina olen alati ka leidnud, kõikides oma rollides,» kinnitab Luule. «No ei ole niimoodi, et nalja ei saa. Saab küll! Matustel peab ka nalja tegema! Olen oma kolleegidele ka öelnud, et kui mind matma hakkate, et te siis nalja teete!»
Akna alla järve ja Wembley staadionile
Luule on Viljandis elanud juba paarkümmend aastat. Tallinna tagasi ei kipu. Kui käib pealinnas võtetel, siis tullakse bussijaama vastu ja pärast tuuakse bussijaama tagasi ka. Viljandis on ta kodu kohe maalilise Paala järve kaldal. Puud kohisevad, linnud laulavad. Luule on kõva ujuja. Sügisel ujub, kuni jää järvele tuleb.
«Võtan hommikumantli ümber ja lähen!» jutustab ta reipalt. Nüüd kevadel käis sulejopega, nii külm oli veest välja tulla.
«Lavastaaž on tal tõepoolest aukartust äratav,» möönab poeg Johannes. «Tema noorematele kolleegidele tuleks öelda, et tehke järele! Tema ümber on palju noori inimesi. Eks see innustab ja motiveerib olema samasugune. Ta ise on öelnud, et ei tunne end veel vanana. Siit ja sealt küll vahel valutab, aga peod peavad ikka peetud saama ja tantsud tantsitud, see oleks vast mõtteviis, mis teda iseloomustab.»
Näitlejanna Adeele Sepp ei salgagi, et tal on ikka väga vedanud: on selliseid kolleege, kellele alt üles vaadata, ja seda mitte ainult erialases mõttes. Sepp on ikka öelnud, oleks ise ka vanemas eas nii vitaalne ja särtsu täis, oleks see vast vägev!
«Lastena oleme ikka kõige ehedamad ja targemad ja siis elu jooksul surutakse meile erinevaid maske ette, millest siis mõnesid suudad vältida, enamikku mitte,» arutleb Adeele Sepp. «Võib-olla Luule on kogu süsteemi läbi näinud ning suudab seetõttu ka kõige suuremast kalkusest teha kerguse, sest laps temas ei ole maskeerunud. Lõppeks ei tee teatrit ju ka mitte mask, vaid ikka see, kes maski all on. Ma veel nuputan ja uurin, mis see Luule saladus on. Aga eks ilmselt kombinatsioon väga heast huumorimeelest, asjade armastusega tegemisest ning talisuplusest.»
Kui Luule teatris meestega kokku trehvab, siis läheb jutt ikka ja alati spordi peale. Ei ole just palju daame, kes suure rõõmuga vaatavad ära kõikvõimalikud koondisemängud, liigamängud, kergejõustiku MMid, suusatamised ja muugi. Kuid eriline kirg on Luulel siiski jalgpalli vastu. Kui viimastel Eesti koondise mängudel juhtus Luulel olema vaba õhtu, siis läks lahti sõit Lilleküla staadionile. Teatri korraldusjuht Heigo Teder räägib, et ikka mõnusa ajavaruga, et olla esimeste seas staadionil. Praegu organiseeritakse jalkaväljasõitu juba veelgi suuremale areenile.
«Nimelt on plaan Lulliga minna Eesti koondist toetama Inglismaale Wembley staadionile,» kergitab Teder plaanilt saladusloori. «No öelge mulle, kas teate veel mõnda 74-aastast auväärt leedit, kes seoks Eesti värvides jalkasalli endale kaela ja läheks, nägu naeru täis, 80 000 inglise jalkafänni keskele totaalsesse põrgukatlasse mängu ilu nautima?»
Luule Komissarov
-1965–1992 töötas Eesti Riiklikus Noorsooteatris
-1996. aastast Ugala teatris
-ENSV teeneline kunstnik
-publikupreemia Kuldõun laureaat, 2002
-Oskar Lutsu huumoripreemia, 2003
-Valgetähe IV klassi teenetemärk