Käesoleval nädalal Tartu Ülikooli Euroopa Liidu ja Vene uuringute keskuse korraldatavas ukrainlaste suvekoolis leiti, et hoolimata teatavast skeptilisusest Euroopa Liidu suhtes on integreerumine läände olnud Eestile üheks iseseisvuse tagamise eelduseks.
«Olime iseseisvumise järgselt väike ja haavatav riik, kuid nüüd on Eesti osa millestki suuremast,» ütles Tartu Ülikooli riigiteaduste instituudi vanemteadur Piret Ehin, kirjeldades Eesti ja Baltikumi teekonda nõukogude impeeriumist Euroopa Liitu. «Eesti on võimsam kui varem, meil on rohkem nähtavust, kohalolekut ja kuuldavust, tavainimestele on tagatud liikumisvabadus ning teenused ja kapital liiguvad vabalt,» tõi ta näiteid selle kohta, mis pärast ühenduse liikmeks saamist Eestis on muutunud.
Samuti pärsib Euroopa Liidu teatav rahvusülesus Venemaa võimalusi liikmesriike üksteisele vastandada. «Teame, et Venemaa eelistaks asju ajada iga Euroopa pealinnaga eraldi, teha Rooma, Berliini või Pariisiga eraldi kokkuleppeid ning seeläbi liitlassuhteid ja ühtsustunnet nõrgendada, ühise välispoliitika korral on selliste bilateraalsete suhete arendamine aga idanaabri jaoks palju keerulisem,» kirjeldas Ehin põhjusi, miks Euroopa Liit Venemaad häirib.
Euroopa Liiduga liitumine on aga vaid osa Eesti läänesuunalisest integratsioonist. Julgeoleku tagamisel on vähemalt sama tähtsaks rahvusvaheliseks organisatsiooniks NATO. «Artikkel viis on väga heaks heidutuseks - kui see ei peaks reaalsuses toimima, kaotab organisatsioon tervikuna oma usaldusväärsuse ning NATOst pole enam midagi järgi,» selgitas Ehin.
Lisaks arvavad eksperdid, et Ameerika Ühendriikide jaoks on kõige halvem variant, kui Venemaa peaks NATO riikidest ründama just Baltikumi. «Eesti, Läti või Leedu suudetaks vallutada paari päevaga ning seetõttu võtab USA sellist potentsiaalset ohtu väga tõsiselt, Ukrainas toimuv on lääneriigid varasemaga võrreldes valvsamaks muutnud,» arvas Ehin, lisades et seda kinnitab nii liitlasvägede senisest suurem kohalolek Baltikumis kui Obama eelmise aasta septembris Eestisse tehtud visiit. «Meile kinnitati, et Eesti ei ole enam kunagi üksi,» rääkis ta ukrainlastele lääne integratsiooniga kaasnevatest positiivsetest aspektidest.
Jagub ka skeptilisust
Kuigi Eesti oli pärast nõukogude impeeriume lagunemist esimene okupatsiooni alt vabanenud riik, kes Euroopa Liiduga liitumist taotles, jagus sarnaselt praegusele ka siis neid, kes läänesuunalist integratsiooni ei toetanud. Paljude meelest liikus Eesti ühe suurvõimu mõjusfäärist teise koosseisu. «On neid, kelle meelest oleme pidevalt suurvõimude kontrolli all, seekord on selleks Euroopa Liit,» lausus Ehin.
Ehini arvates on Euroopa liit just kui midagi rahvusvahelise organisatsiooni ja rahvusriigi vahepealset, mille täpne olemus on välja selgitamata ning mis on alles arenemisjärgus. «Seda, kuidas langetatakse otsused, pole päris selge, alati saab küsida, kuidas üks või teine mõte rakendust leidis,» viitas ta võimalikele probleemidele seoses otsustusprotsessi legitiimsusega kui skeptilisuse ühele allikale.
Ühest küljest on Euroopa Liidul põhimõtted, mida kõik liikmesriigid peavad järgima, kuid teisalt üritab iga liitu kuuluv rahvusriik ühendusesiseselt oma huve propageerida. «Seetõttu ei saa kunagi täiesti kindel olla, et rahvusülesed institutsioonid töötavad meie huvides,» leidis Ehin. «Alguses võib Euroopa Liidu näol tegemist olla n-ö kontrollitava kutsikaga, kelle suhtes oleme peremehed, kuid hiljem kasvab see kutsikas suureks ja võib meie üle ise võimu haarata, » illustreeris ta oma väidet metafooriga.
Skeptilisust lääneintegratsiooni suhtes võivad eksperdi hinnangul põhjustada ka riigis elavad rahvusvähemused. «Eesti puhul ei saa küll öelda, et vene vähemus oleks kuidagi negatiivse meelestatuse allikaks, kuid nende hulgas on skeptilisust rohkem kui eestlaste seas,» ütles Ehin.
Tema hinnangul mõjutas Eesti soovi liituda Euroopa Liiduga see, et NATO ei võtnud meid 1999. aastal oma liikmeks. «Hästi palju mõeldi turvatunde tekitamisele ning kuna Euroopa Liit on osa lääne ühiskonnast, otsustati sellele kaardile mängida,» põhjendas Ehin seda, miks Eesti üritas 90ndate lõpus väga eeskujulikult kõiki liidu poolt esitatud nõudeid täita. «Ka lätlased ütlesid, et Eesti on nagu prostituut, kes kasutab liigselt meiki, selleks et rahvusvahelisele üldsusele peale minna,» lisas ta.
Idapartnerlus ohus
Tartu Ülikooli riigiteaduste instituudi doktorant ning idapartnerluse ekspert Ryhor Nizhinikau leidis, et euroskeptikuid ei leia ainult ühenduse seest, vaid liidu poolt edasi kantavate väärtuste rakendamisega on probleeme ka idapartnerluse sihtriikides. «Peamisteks põhjusteks, miks Euroopa ideaalid näiteks Valgevenes või Ukrainas peale ei pruugi minna, on esiteks nende väärtuste liigne euroopakesksus, samuti puudub idapartnerluse sihtriikidel selge liikmelisuse perspektiiv ning viimaks on Valgevene ja Ukraina kultuuriline taust ning eesmärgid Euroopa Liidu omadest lihtsalt väga erinevad,» rääkis Nizhinikau.
Nizhinikau väitel peab Euroopa Liit oma väätuste levitamisel tegema koostööd kohalike valitsuste ning institutsioonidega. «Reformide läbiviimine on kõige efektiivsem siis, kui kohalikud institutsioonid panustavad kellegi teise järelevalve all. Poliitika tuleb kohandada vastavalt kohalikele oludele ning seejuures saavad kohalikud riigiasutused abiks olla ja muudatuste rakendamist koordineerida,» selgitas ta.
Probleeme valmistab Nizhinikau meelest see, et tihti pole idapartnerluse sihtriikide valitsustega koos töötamine võimalik, sest viimased pole reformidest huvitatud. «Nad tahavad vaid raha ja muid vahendeid, mida programm pakub, kuid reaalsetele reformidele seejuures ei mõelda,» märkis ta, lisades et muudatuste läbiviimiseks on vaja ka tugevat tsiviilühiskonda, kes täidesaatva võimu tegevust kontrolliks. .
17.–22. augustini toimub TÜ Euroopa Liidu – Vene uuringute keskuse rahvusvaheline suvekool, mis toob Tartusse 31 Ukraina tudengit. Koos Eesti ja Euroopa Liidu tudengitega arutletakse demokraatia, julgeoleku ning majandusarenguga seotud teemadel ning tutvutakse Baltimaade kogemustega.