Dorian Supin on hakkama saanud suure asjaga: pannud oma filmide sisse Arvo Pärdi, kes muidu sinna ilmselt ei läheks. Neist viimane, täna esilinastuv «Arvo Pärt - isegi kui ma kõik kaotan», paneb nende taha ilusa punkti.
Tellijale
Arvo Pärt - üld-, kesk- ja suures plaanis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas on võimalik, et Arvo Pärdist, kes keeldub järjekindlalt intervjuudest, hoiab nii palju kui võimalik eemale avalikust tähelepanust, tuleb välja juba kolmas pikk portreefilm – lühikesi, teoste proovi- ja ettekandeprotsessi jäädvustusi on veel terve hulk –ja nende kõigi autor olete teie?!
Niimoodi on välja kukkunud jah. Nagu ikka elus. Me oleme Arvoga tuttavad juba päris ammusest ajast. Ta teab mind. Ja usub minusse vist ka. Ma tõesti ei tea… Esimene film («Ja siis sai õhtu ja sai hommik» valmis 1989. aastal – T. T.) oli ju puhas juhus.