Meeldejäävaim sündmus oli tõus Aju-Dagi mäkke, pärast mida sai minust arteklane. Nüüd olen uhke, et kannan tiitlit, mille olen ära teeninud. Nagu lauldakse ühes tuntus laulus: «Arteklane täna, arteklane igavaseks!»
Laagris sai võtta osa ka töötubadest, mille valik oli lai: pehme mänguasi, loodus ja fantaasia, tuulelohed, savist voolimine ja nii edasi. Mina valisin ajakirjanduse. Kirjutasime artikleid ja uudiseid üritustest Artekis ja avaldasime need oma grupis. Samuti oli meil pressikonverents rattaspordi olümpiavõitja Vladimir Semenetsiga, kellele õnnestus mul esitada küsimus: «Millised tunded valitsevad olümpiamängude ajal? Vastus oli jalgratturil lihtne: «Tunnen põnevust ja uhkust. Ma ei karda. Põnevust, aga mitte kartust.» Mu küsimus tundus Vladimir Semenetsile huvitav, mistõttu ta andis mulle raamatu allkirjaga.
Konkurss «Elav klassika», millest osavõtmise eest sain kingituseks tuusiku Artekki, toimus kõrgeimal tasandil, aga kahjuks pidime selle tõttu mõningaist laagri üritustest kõrvale jääma (toimusid lavaproovid, tunnid, töötoad).
Ühes tunnis treenisime häälepaelu (tegime nii-öelda suugümnastikat), teises tunnis lugesime ette enda kirjutatud katkendeid erinevaid ülesandeid täites. Minu ülesanne oli kükitada ja lugeda, nagu vannuksin.
Laagri lõpp kujunes pikaks. Lõpus jagasime oma muljeid laagrist. Mulle väga meeldis Artek ja oleks sinna tahtnud jääda veel. Koju tagasi pöördudes tulin tagasi teistsuguse inimesena, valmis vallutama uusi kõrgusi. Ja tean, et kõik läheb hästi, sest kõik sõltub ju meist endist.
Artek - see ei ole laager rannas. See on inimesed. Praegu ma ei igatse taga Merevaigu magalat ega sööklat, vaid head ja mugavat keskkonda. Ja selle lõime meie ise!
Kindlasti naasen millalgi Artekki laagrivanemaks.