Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/09/01/4444049t1h9ee2.jpg)
Vahetult enne uue kooliaasta algust naasis Tallinna Tõnismäe reaalkooli 7. klassi õpilane Daniel Ojala Artekist - ühest kuulsamaist lastelaagrist, mis loodi peaaegu et 100 aastat tagasi. Tuusiku Artekki sai ta nagu teised kaks õpilast Eesti delegatsioonist - Artemi Sotškov ja Mihhail Boborenko - autasuna eduka osavõtu tõttu kolmanda rahvusvahelise lugejate konkursi «Elav klassika» lõppvoorust. Daniel otsustas jagada oma muljeid reisist.
«Sukelduda võib ainult ühe korra»
Siis kui saabusime, ei saanud me aru, kus asume: nii palju välismaalasi oli Artekis. Kui mind välja jätta, oli minu toas neli poissi: kolm venelast (kaks Ivani ja üks minu nimekaim) ja üks mehhiklane Leo. Kõik poisid olid väga lustakad ja huvitavad.
Esimese asjana räägiti meile laagri Merevaigust (üks seitsmest magalast) ja Artekist. Rühmakoosolekul (meie rühmas oli 18 inimest) valiti mind asepresidendiks, aga minu sõbrast Daniilist sai president.
Iga kolme päeva tagant olid meil spordiüritused ja kaks korda nädalas ekskursioonid. Käisime Livaadia palees, Sevastopolis, Sevastopoli sõjaväemuuseum-panoraamis, Suuk-Su palees, kosmonautika ja mereväemuuseumis ning veel oli meil ringkäik Artekis.
Meie laagrivanemad olid väga lahked ja abivalmid. Näiteks üks laagrivanemaist Mark oskas mängida kitarri ja seepärast saime igal öösel magama jääda tema lugude saatel. Teise vanema nimi oli Nastja. Ta jäi kõikidele meelde fraasidega «Võtame pliiatsid kätte, nüüd kirjutame testi» ja «Sukelduda võib ainult ühe korra». Kolmas oli Kristiina. Ta oli lõbusaim ja hoolitsevaim, nagu ema.
Minu esimene mäkketõus
Võtsime osa paljudest tegevustest. Võistlesime saja meetri jooksus, kaugushüppes, ujumises kiiruse peale, takistusjooksus ja -ujumises, käisime mägisuusatamas, mängisime korvpalli. Toimusid rühmadevahelised võistlused, milles muuseas oli «visiitkaardi»-võistlus (oli vaja välja mõelda tantsunumber, mis edaspidi oli rühma «visiitkaart»), muusikavõistlus, kus lauldi lugu «Meie tahame tantsida», ja galakontserdil saimegi tantsida.
Meeldejäävaim sündmus oli tõus Aju-Dagi mäkke, pärast mida sai minust arteklane. Nüüd olen uhke, et kannan tiitlit, mille olen ära teeninud. Nagu lauldakse ühes tuntus laulus: «Arteklane täna, arteklane igavaseks!»
Laagris sai võtta osa ka töötubadest, mille valik oli lai: pehme mänguasi, loodus ja fantaasia, tuulelohed, savist voolimine ja nii edasi. Mina valisin ajakirjanduse. Kirjutasime artikleid ja uudiseid üritustest Artekis ja avaldasime need oma grupis. Samuti oli meil pressikonverents rattaspordi olümpiavõitja Vladimir Semenetsiga, kellele õnnestus mul esitada küsimus: «Millised tunded valitsevad olümpiamängude ajal? Vastus oli jalgratturil lihtne: «Tunnen põnevust ja uhkust. Ma ei karda. Põnevust, aga mitte kartust.» Mu küsimus tundus Vladimir Semenetsile huvitav, mistõttu ta andis mulle raamatu allkirjaga.
Konkurss «Elav klassika», millest osavõtmise eest sain kingituseks tuusiku Artekki, toimus kõrgeimal tasandil, aga kahjuks pidime selle tõttu mõningaist laagri üritustest kõrvale jääma (toimusid lavaproovid, tunnid, töötoad).
Ühes tunnis treenisime häälepaelu (tegime nii-öelda suugümnastikat), teises tunnis lugesime ette enda kirjutatud katkendeid erinevaid ülesandeid täites. Minu ülesanne oli kükitada ja lugeda, nagu vannuksin.
Artek, tulen tagasi
Laagri lõpp kujunes pikaks. Lõpus jagasime oma muljeid laagrist. Mulle väga meeldis Artek ja oleks sinna tahtnud jääda veel. Koju tagasi pöördudes tulin tagasi teistsuguse inimesena, valmis vallutama uusi kõrgusi. Ja tean, et kõik läheb hästi, sest kõik sõltub ju meist endist.
Artek - see ei ole laager rannas. See on inimesed. Praegu ma ei igatse taga Merevaigu magalat ega sööklat, vaid head ja mugavat keskkonda. Ja selle lõime meie ise!
Kindlasti naasen millalgi Artekki laagrivanemaks.