Pole paha konserv see «Aadama passioon»

Tiit Tuumalu
, kultuuritoimetuse vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lavastus "Aadama passioon".
Lavastus "Aadama passioon". Foto: Kristian Kruuser / Kaupo Kikkas

Tavaliselt need asjad nii kiiresti ei käi. Sedapuhku on aga kõik teisiti. Arvo Pärt tähistab 80. sünnipäeva ja mais esietendunud lavastus «Aadama passioon» on septembris juba teleekraanil, peale ETV ka näiteks BBCs (Suurbritannia), NHKs (Jaapan) ja ARTEs. Ja mitte ainult lavastus, ka selle valmimise lugu, n-ö making off-film.

See on hiiglaslik maineprojekt, mille vaatajate hulgaks on mitme aasta peale kokku prognoositud 40–50 miljonit inimest. Õnneks ei varjuta see lavastuse enda kunstilist väärtust.

Kohe filmi alguses ütleb Robert Wilson, et Pärdi muusika on lavastamiseks paras pähkel: kõik, mis sa teed, kipub kuulamist segama. Sama võiks kehtida ka salvestuse puhul. Valesti valitud montaažirütm, pidev plaanide vahetus, isegi rakursid võivad nii muusikalist kui lavastuslikku tervikut lõhkuma hakata. Etenduse ajal saalis istudes jäi juba silma hulk kaameraid, neist silmatorkavaim liikus sujuvalt kõrgel vaatajate peade kohal. Peljata võis tehnilist jõudemonstratsiooni.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles