Kohtumõistmine paneb mõtlema ja lugema

Merilyn Merisalu
, Teatrikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Josef K. (esiplaanil, Priit Strandberg) külastab kunstnikku, alama astme kohtunike head tuttavat Titorellit (Tarmo Kruus) ja tema tüdrukuid (sinises kleidis on Mirjam Aavakivi ja kollases kleidis Anna Birgitta Põder).
Josef K. (esiplaanil, Priit Strandberg) külastab kunstnikku, alama astme kohtunike head tuttavat Titorellit (Tarmo Kruus) ja tema tüdrukuid (sinises kleidis on Mirjam Aavakivi ja kollases kleidis Anna Birgitta Põder). Foto: Silver Vahtre

Franz Kafka teosel «Protsess» põhinev Vilde teatri lavastus tekitab mitmeid küsimusi, nii neid, mis tekivad raamatu lugemisel, kui ka uusi.

Kas väikesel inimesel on võimalust pääseda suure masinavärgi hammasrataste vahelt? Kellele saab loota ja keda saab usaldada? Kas inimene ongi maailmas üksi? Kes saab aidata ja kas üldse peabki lootma kellelegi teisele peale iseenda?

Need küsimused, millega lavastust tutvustatakse, ei jää sugugi ainsateks. Vaatajal, kes ei ole Kafka teostega varem kokku puutunud, tekib peas vastuseta küsimuste virvarr. Kuid kahtlema jäävad ka need, kellele on kirjaniku looming tuttav.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles