Välismaal, ida ja lääne pool paiknevaid Eesti kogukondi on raske võrrelda, kuid vahet tuleb teha suurtes linnades ja endistes asundustes asuvatel kogukondadel, ütles Postimehe korrespondent Jaanus Piirsalu Rahvuskaaslaste programmi konverentsil.
Piirsalu: Eesti moraalne kohus on aidata eestlaste kogukondi idas
17. september 2015, 17:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Suurtes linnades on tublid ja tegusad kogukonnad ja seal saadetakse korda suuri asju, heaks näiteks on Peterburi Jaani kiriku taastamine. Asundustega on asi kurvem,» rääkis Piirsalu.
«Igal juhul on Eesti riigil suur moraalne kohustus idapoolseid kogukondi väga toetada, sest võrreldes lääne pool elavate kogukondadega on need vaesemad. Kui vaadata praegust olukorda Venemaal, siis idapoolsetel kogukondadel on tõsiseid probleeme,» rääkis Piirsalu.
Kui idas asuvate Eesti kogukondade puhul ütles Piirsalu, et Eesti riik peaks nende püüdlusi toetama jonni pärast, siis Luksemburgis on tema sõnul Eesti kogukonna toetamise põhiline motiiv, et võimalikult palju eestlasi sealt tagasi Eestisse tuleks.
«Luksemburgi näitel toetab Eestii riik kogukondi hästi. Nagu olen kuulnud Luksemburgi Eesti Seltsi käest, siis kõik projektid on saanud toetust ja ma pole kohanud ühtegi kurtmist, et Eesti riik ei toetaks nende tegevusi,» rääkis Piirsalu.
«Luksemburgi uus eestlaste kogukond on ise tubli ja seetõttu ongi neil kerge abi saada,» kommenteeris Eesti Instituudi direktor Anu Kippasto.
«Ma ei pea end professionaalseks väliseestlaseks, kuid mõningad tähelepanekud mul on,» jätkas Piirsalu, kes on käinud üle kahekümnes Eesti kogukonnas välismaal.
Esiteks rääkis ta, et kui lastele õpetatakse koolis eesti keelt, kuid kodus eesti keelt ei räägita, võib Eesti riik keelt õpetada palju tahab, aga kasu ei ole. «Sellest hoolimata võiks eesti keele õpetajaid kogukondadesse saata nii kaua, kuni veel viimane eestlane tahab eesti keelt õppida,» ütles Piirsalu ja lisas, et keelekursusi võiks teha ka segaperede nendele kaasadele, kes ei ole eestlased.
«Mõnes kogukonnas juba tehakse selliseid kursusi, loodetavasti läheb see ka Luksemburgis käima. Suurem osa huvilisi täiskasvanute eesti keele tundi on just mehed, kes on abielus eestlannadega, mistõttu omakeskis kutsumegi seda isade eesti keele tunniks. Kui lapsed näevad, et nende isa õpib eesti keelt, siis on see stiimul, mis aitab lapsel õppida,» ütles Piirsalu.
Teiseks tõi ta välja, et lapse kooliminek on stress kõigile, kuid Euroopast Eestisse tagasi tulles tekib lisastress, mis ei mõju hästi.
«Hetk, kui laps läheb esimesse klassi, on see, kui pere peab hakkama mõtlema, kas minna Eestisse tagasi või mitte. Mida kaugemale seda edasi lükata, seda raskem on lapsel Eesti koolisüsteemi sisse elada. Ka Eesti meedias on olnud mitu artiklit, kus Eestisse naasnud peredel on olnud raskusi.»
Piirsalu sõnul hirmutab paljusid sallimatuse ja suletuse poole liikuv mõttelaad Eestis ja talle tundub, et selle pinnal võib siin varsti tekkida probleeme.
Rahvuskaaslaste programmi konverents toimub 17. ja 18. septembril Tartu ülikooli Narva kolledžis.
Konverentsil tutvustakse «Rahvuskaaslaste programmi 2009–2013» mõju-uuringut, käsitletakse väliseestlaskonna muutusi ning otsitakse võimalusi, kuidas arendada riigi rahvuskaaslaste poliitikat, lähendada kodu- ja välismaal elavaid eestlasi ning säilitada eesti keelt, meelt ja rahvuskultuuri väljaspool Eestit.
Rahvuskaaslaste programmiga toetatakse välismaal elavaid eestlasi, pakkudes neile tuge eesti keele oskuse säilitamisel, eesti identiteedi ja kultuuri hoidmisel ning võimalikul tagasipöördumisel Eestisse.