/nginx/o/2015/08/17/4388097t1h9a9c.jpg)
Olgu kohe öeldud: Teet Margna ja Kristjan Jõekalda meeskond tabab biiti. Nende Ameerika-seikluse biit teleekraanil – kiire tempo, äkilised kaadrilõiked, audiovisuaalsed trikid – ei pruugi rahulikuma meelega vaatajaile meeldida, nood ei pruugi seda seedida, ent arvestatagu, et vorm peab toetama sisu.
Ameerika ei ole mingi aeglane-uimane Euroopa, mida kujutades oleks paslikud mitmeminutilised teeseldud sügavamõttelisusega monoloogid ja venivad, kohati lausa tardunud kaadrid. Ameerika on kiire, muutuv, dünaamiline, ning seda silmas pidades on kahe kange saate tempo ja montaažiga pandud kümnesse. Ehk tabatud biiti.
Aga biiti on tabatud muugagi. Öelge ühes lauses «Ameerika» ja öelge «Ameerika televisioon» ning mõelge, mis teile vaimusilmas kangastub – muidugi meelelahutus. Ja just seda kujutabki endast Margna-Jõekalda «Kaks kanget Ameerikas». Koguni nii ehedalt, et kui Margna puistas avasaate paaris lõigus mõned üksikud ajaloohõngulised detailid, tahtnuks talle hüüda: kuhu nüüd, Teet, see ei ole ju mingi ajaloo- ega kultuurisaade! Palun jälgi biiti!
:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)