Tahate võrdõiguslikkust? Aga palun!

Mari-Liis Sepper. Foto: Peeter Langovits

Võrdõiguslikkuse uus volinik Mari-Liis Sepper (32) lubab pidada kindlasti silmas ka mehi puudutavaid probleeme, mis avalduvad kõige ilmekamalt nende haridustaseme mahajäämuses naiste omast.

Allolevast tabelist on selgelt näha, et meeste elu on karmim ja raskem kui naistel. Või vaidlete vastu?

Eesti meestel ja naistel on erinevad mured ning sooline ebavõrdsus avaldub eri valdkondades kord naiste, kord meeste kahjuks. Mis puudutab kõrget riskikäitumisega seotud õnnetusjuhtumite arvu, siis on kehvemas olukorras mehed. Mis puudutab poliitilist ja majanduslikku võimu, siis on ebasoodsamas olukorras naised.

Naiste ja meeste ebavõrdsuse küsimused toovad kaasa erinevaid reaalseid probleeme konkreetse inimese elus. Näiteks kui naised saavad väiksemat palka, sest nende tehtav töö – nn naiste töö – ei ole samaväärselt väärtustatud nn meeste töödega, siis puudutab see paljusid konkreetseid naisi, kes töötavad õpetajate, meditsiiniõdede, müüjatena jne.

Kui meeste oodatav eluiga on madalam kui naistel muu hulgas riskikäitumise tõttu, siis seda riski saab iga mees vähemalt osaliselt maandada, lastes regulaarselt oma tervist kontrollida, elades tervislikult ja käitudes vähem tuisupäiselt.

Kui meeste mahajäämus naistest algab juba koolipõlves, siis kas siit ei järeldu, et ühiskonnas on fundamentaalsel tasemel asjad meeste kahjuks viltu?

Viltu on see, et Eestis on normiks iganenud ettekujutused, milline üks mees peab olema ja kuidas käituma, ning mis on ühele naisele kohane ja kuidas teda peaks väärtustama.
Näiteks üldlevinud edunorm – «õige mees» peab sõitma suure kalli autoga jms – mõjutab ka täna paljusid mehi töötama palju ning taluma rohkelt stressi, selle asemel et leida parem tasakaal pereelu ja karjääri vahel.

Naiste ülekaal kõrgkoolides on muutunud eriti masendavaks, mis tähendab, et teadmistepõhises ühiskonnas on mehed varsti konkurentsivõimetud. Mida ette võtta?
Tõeliselt masendav oli siis, kui ülikoolidesse ei võetud ühe soo esindajaid vaid nende soo tõttu. Ja ma ei kõnele meessoost.

Praegune olukord, kus Eesti ülikoolides on naisi rohkem kui mehi, ei ole tingitud sellest, et mehi tõrjutaks ülikoolist nende soo tõttu. Küll aga tulevad põhjustena mängu soostereotüübid. Just hariduses on näha, miks jäigad ettekujutused soorollidest, mis 1990ndatel võimsalt taaselustusid, mõjutavad mehi negatiivselt. Eestis väärtustavad naised haridust enam kui mehed.

Hoiakud ei ole aga kaasa sündinud. Ka poisse tuleb kasvatada nii, et nad tahaksid olla tublid õppurid. Põhjusi, miks naiste ja meeste vahel esinevad hariduse küsimuses hoiakute erinevused, tuleb uurida ja siis kaaluda, mida muutuste nimel ette võtta.

Tundub, et praeguste arengute jätkudes vajavad peagi paljuräägitud sookvoote hoopis mehed, mitte naised. Mida teie arvate?

Kuulda on, et sookvoodid on juba hariduses kasutusel – nii eliitkoolide algklassides kui ka teatud teaduskondades. Kuigi kvoot on seadusega lubatud positiivne erimeede ajaloolise soolise ebavõrdsuse tasandamiseks, ei tohi seda suvaliselt kasutada.

Kvootide kasutamine peab olema läbipaistev, nende vajadus põhjalikult läbi uuritud ning kvoodi kohaldamine põhjendatud ja asjaosalistele arusaadav. Praegu see nii kahjuks ei ole.

Mis puudutab kvoote hariduses, siis siin on mitu aspekti, mida tuleb otsustamisel arvesse võtta. Ajaloolist poiste ebavõrdset kohtlemist, mis takistaks haridust omandada, ju ei ole. Seega on põhjused, miks saadab poisse sisseastumiskatsetel ebaedu, kuskil mujal. Need põhjused on võib-olla keerulisemad. Kvoot ei pruugi sel juhul olla kõige sobivam lahendus, või lahendus, mis ebavõrdsuse põhjused kaotab.

See kehtib loomulikult ka naiste kasuks seatud kvootide puhul. Olukorra ja võimalike põhjuste analüüsimise nõue ei ole niisama suusoojaks välja öeldud mõte.

Mehed-naised arvudes