Kui Postimees avas äsja Tallinna uudiste jaoks eraldi portaali, siis oli see kõva sõna ka pealinna telekanali kasuks.
Toomas Vitsut: TeleTallinna tugev avang
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Postimees Online'i juhataja Aivar Reinap põhjendas uue portaali avamist tühimikuga Eesti ajakirjanduses. «Tallinnas kui Eesti pealinnas sünnib ja toimub väga palju tähelepanuväärset, millele Eesti meediamaastikul on pööratud suhteliselt vähe tähelepanu,» kommenteeris Reinap. «Püüame seda tühimikku aidata täita, et tallinlastel oleks kindel koht, kus ennast Tallinnas toimuvaga kursis hoida.»
Nõnda tuli just Eesti auväärseima ajalooga päevalehelt heakskiit paar päeva varem linnavolikogus arutatud TeleTallinna käivitamise plaanile. Seegi oli saanud algtõuke tõdemusest, et Tallinna pälvib teenimatult vähe üleriigilise meedia tähelepanu.
Kui sellist hinnangut on püütud siduda linnas võimul oleva poliitilise jõuga, siis meenutagem, et tõde tõusis päevavalgele hoopis Tallinna opositsioonist. Endisest telemehest reformierakondlane Mati Eliste tõdes aasta tagasi: olemasolevad kanalid ei suuda pakkuda pealinnast objektiivset, esmaallikast pärinevat teavet. Ja just tema esitas eelnõu Tallinna TV käivitamiseks.
Ent mis seepeale juhtus? Parteikaaslased tegid Elistele bloki, nii et ta ütles lahti oma eelnõust ja pidi tagasi lükkama kutse idee läbitöötamisele. Veel äsjasel arutelul volikogus alandas oma erakond teenekat meest nii, et ta oli sunnitud kavandatud kulutused liiga kõrgeks hindama, kuigi oli oma eelnõusse kirjutanud kümne miljoni võrra suurema summa.
Kultuurikomisjonis, kus käis eelnõu põhjalik arutelu, esines veel nii mõnigi reformist tugevalt toetava sõnavõtuga. Kogenud poliitik Sergei Ivanov rõhutas infojulgeolekut ja Eesti riigi tegematajätmisi ses vallas. Või meenutagem pronksööle järgnenud aruelusid venekeelse elanikkonna kaasamise üle Eesti avalikku ellu ja sagedast järeldust - vaja on erinevad inforuumid ühendada. Aga just seda kavatseb teha TeleTallinn.
Uus kanal vaieldamatult tugevdaks meie infoalast julgeolekut ajal, mil - vähemasti sõnades - peame koos muu maailmaga seda üha tähtsamaks. Samas leidis osa opositsioonist teravmeelse olevat kõrvutada julgeolekukulutusi tänavate remondiga. Ehkki sedagi on Tallinnas suudetud teha viimastel aastatel mitu korda varasemast rohkem, saamata selleks riigilt toetust kas või tallinlaste makstud kütuseaktsiisi ulatuses.
Kui võrrelda kavandatud kulutusi TeleTallinnale ca 30 miljonit krooni aastas riikliku kanaliga, siis on vahe kümnekordne. Kui aga võrrelda Tallinna linnastu (ehk Suur-Tallinna, nagu nüüd armastavad rääkida reformistid) elanike osakaalu Eestis, siis võiks kulutuste vahe olla kolmekordne.
Samuti võiks TeleTallinna kavandatava programmi mahtu ja eriti tõlgitava programmi osakaalu arvestades küsida: kuhu ometigi lähevad need sajad miljonid, mida riigikogu igal aastal rahvusringhäälingule vaikselt nohistades eraldab?
Ent esialgu pole mingit põhjust rääkida niisugustest rahanumbritest, kui tuleva aasta linnaeelarvest läheb teleprojektile vast 300 000 krooni ja pilti hakkab TeleTallinn näitama alles aastal 2011, kui siin paikneb Euroopa kultuuripealinn. Siiski tundub, et suurt meediatühimikku täitva ning tehniliselt innovaatilise telekanali käivitamisega on Tallinn hiljaks jäänud, sest varsti on samasugused kanalid igal väikeselgi linnal Euroopas, kõnelemata suurlinnadest.
Arutelu linnavolikogus kinnitas taas, et sõltumatu avalik-õigusliku kanali sünni ees valitseb seni rahvusringhäälingut jagamatult kontrollivate jõudude seas suur hirm. Ise sellest ilmselt arugi saamata näitasid nad selgelt, et õigus on neil (sh Elistel!), keda häirib ERR-i uudistevalik ja kommentaaride kallutatus.
Paradoksaalsena oli IRL teinud avalduse rahvusringhäälingu poliitilise sõltumatuse ja tasakaalustatuse kohta loetud tunnid enne seda, kui nad volikogus asusid arvustama TeleTallinna kontseptsiooni! Tallinna avalik-õiguslik televisioon võttis eeskujuks ja kavatseb ka järgida ERR alusdokumentides sätestatud, kuid tegelikkuses unustatud tasakaalustatuse põhimõtteid.
Veel üks omapärane seik telekontseptsiooni arutelult: kuigi see oli opositsiooni arvates põhimõtteliselt vale, asuti kontseptsiooni detaile ometi usinasti parandama; hulk aega raisati ajakirjanduseetika koodeksi punktide ükshaaval hääletamisele, ehkki volikogu oli juba otsustanud, et see koodeks tervikuna reguleerib ajakirjanike tööd uues kanalis.
Nii ei jäetud kahjuks võimalust arutleda olulisematel teemadel, nagu kavandatud teleteenused, mitmekeelne programm, linnakodanike osalemine oma teleprogrammi tootmises jt kanali tulevikku määravad teemad. Küllap jõuame aga arutada neidki. Tugev avang on tehtud.