Tamm: RKAS laskis Tallinna Ülikooli Patareisse kolimise idee põhja

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Liivarand Patarei vangla taga mere ääres.

FOTO: Toomas Huik

Muinsuskaitse seltsi esimees, muinsuskaitse nõukogu liige, muinsuskaitseameti peadirektor aastatel 1993-1996 Jaan Tamm leiab, et Riigi Kinnisvara Aktsiaselts (RKAS) laskis põhja Tallinna Ülikooli plaani kolida endise Patarei vangla hoonetekompleksi.

Vaade Patarei vanglale merelt..

FOTO: Toomas Huik.

Endise Patarei vangla arendamisega tegeleva Andrus Villemi sõnul maksaks kunagise merekindluse renoveerimine 1,5 miljardit krooni. Suur väljaminek panebki võimalikud huvilised käsi laiutama.

FOTO: Liis Treimann

«Minu hea sõbra ja koolivenna Andrus Villemi nutulaul on kohati õigustatud, kuid paljuski on kujunenud olukorras süüdi objekti omanik Riigi Kinnisvara Aktsiaselts, kes idee ja kalkulatsioonid Tallinna Ülikooli sinnaasumisest ja kampuse loomisest elegantselt hinda pööraseks ajades põhja lasi,» heitis Tamm ette.

«Olin ühe osapoole – Eesti Humanitaarinstituudi rektorina koos Tallinna Pedagoogikaülikooli ja Eesti Kunstiakadeemia rektorite Mati Heidmetsa ja Ando Keskkülaga neid asju ajamas ja idee oli küllaltki reaaliseeritav. RKASi hinnale tehtud restaureerimisekspertide ekspertiis näitas, et hinnaga on pea poolega blufitud,» sõnas Tamm.

«Kahjuks tehakse seda tänini, mistõttu alles siis, kui juba valitsus neile kukile istub, objektid lausa võileivahinnaga ära antakse, näiteks Keila-Joa ja KGB maja,» ütles endine muinsuskaitsejuht.

«Muinsuskaitseameti juhi Kalev Uustalu Postimehele antud intervjuu aktsendid on küllaltki nihkes: see on järjekordne tüüpiline näide meie üha süvenevast haldussuutmatusest ja laienevast bürokraatide seisukohast, et nemad ongi riik,» leidis Tamm.

Taolist ohtlikku tendentsi peegeldab tema hinnangul kujukalt ka menetluses olev muinsuskaitseseadus, mis on tüüpnäide sellisest ühiskonnast võõrandumisest.

«Meie muinsuskaitse tänane häda ei ole mitte rahapuuduses, vaid riigi halvas eeskujus (paljud enim lagunevad mälestised on riigi omandis) finantseerimise, seaduse täitsmise ja mälestiste omanikele soodsa investeerimiskliima (kasvõi maksusoodustused, mida 15 ELi riiki juba aastaid rakendavad) loomises, muinsuskaitse ameti poolt vähem rangemate
nõudmiste esitamises objektide päästmiseks,» kirjeldas Tamm.

«Muinsuskaitse arengukava on pigem muinsuskaitseameti sisekorra eeskiri kui vastavat valdkonda reguleeriv dokument. Uus seaduseelnõu on kõige selle valguses vaid uus piits omanike kukil, mitte aga ühiskondlik kokkulepe, kuidas riigi poolt viimasel aastal muinsukaitses viljeldud käskude ja keeldude tulemusena tekkinud situatsioonist välja tulla,» leidis Tamm.

Tagasi üles