Sõdurid ootavad pikisilmi Strandbergi imekangast

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Marek Strandberg ja tema imekangas 2006. aasta detsembris.

FOTO: Peeter Langovits

Juba 2006. aastal tutvustas Marek Strandberg Postimehele oma imekangast ehk elektrit juhtivat tekstiilmaterjali, aga ka 2010. aastal pole kaitsevägi kangast näinud ja ministeerium ootab endiselt lõpparuannet.


Kaitsevägi ootab pikisilmi imekangast, ehkki Postimehe artikli järgi pidid nad juba 2007. aastal katsetama nii elektroonika kaitsmiseks mõeldud kangast kui ka sõdurite maskeerimisvorme.

Strandberg sai oma projektile raha aastatel 2005–2007, kui tema elukaaslane Katrin Idla töötas kaitseministeeriumi teadus- ja arendustegevuse nõunikuna. 2008. aastal naine enam sel kohal polnud ja siis lõppes ka rahastamine. «See projekt meenutab natuke neid ulmejutte, mida ma kirjutan,» räägib reservis sõjaväelane Leo Kunnas. «Ma ei väida, et see oleks võimatu, aga kahtlen, kas meil on võimekus selliseid asju teha.»

Kaitseministeeriumis praegu teadus-arendusvaldkonda kureeriv Dmitri Teperik tunnistab, et Strandbergi projekti rahastamine lõppes juba 2007. aastal. Lõpparuanne peaks olema juba ammu laual, aga ei ole. «Oleme korduvalt pikendanud lõpparuande esitamise tähtaega, aga kahjuks ei ole seda meil siiamaani,» lisab ta. «Aga neid kamuflaaže on kolleegid näinud – need on nagu olemas.»

Teperiku sõnul käib jutt kangast, mida saab kasutada termilise kamuflaažielemendina, mis neelab elektromagnetkiirgust. «Kui kaitseväelane on elektromagnetkiirguse piirkonnas, siis idee poolest peaks kangas teda kaitsma.»

Kaitseväe major Rasmus Lippur teab imekanga kohta siiski niipalju öelda, et tegu oli eksperimentaalse projektiga, mille tulemusi on veel vara hinnata. Siiani pole kaitsevägi neid prototüüpe saanud.

Strandberg ise räägib, et projekt on nüüdseks lõppenud ja valmistamisel on üks kaitsevahend. «Selle projekti raames on tehtud tehnilist koostööd NATO teadus- ja tehnoloogiaorganisatsiooniga ja loodud nende jaoks ports lahendusi, mis on tõenäoliselt tulevikus kasutusse võetavad eelkõige kamuflaažilahendustena,» jutustab ta.

Prototüüpe on Strandbergi jutu järgi tehtud kümmekond. «Üks on veel valmimas,» lisab ta. «Sellest võiks kaitseväele kindlasti kasu tekkida.»

Strandbergi jutu järgi oli projekti esimene eesmärk luua tehnoloogia, millega saab valmistada elektrit juhtivaid tekstiilmaterjale. «See ka õnnestus – meil on olemas tehnoloogia ja selle põhjal valmistatud materjalinäidised ehk mittemetalsed elektrijuhid,» selgitab ta.

Strandberg ütleb, et ei saa päris kõigest projektiga seonduvast kõneleda. Ta lisas, et projekti lõpparuanne on ajapuudusel tõepoolest esitamata, aga ministeerium on saanud kõik vahearuanded.

Küsimusele, kas kogu projekt on bluff, vastab Strandberg, et nõnda arvajad valetavad. «Projekti raames tehtud asju on füüsiliselt esitletud ja need on saanud kõrge hinnangu NATO koostööprojektide raames,» väidab ta.

Lippur tunnistab, et idee tundus kaitseväele esialgu piisavalt perspektiivikas, et selle rahastamist toetada. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ei pidanud Strandbergi projekti omal ajal perspektiivikaks, aga kaitseministeeriumile see sobis.

Tagasi üles