Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/07/09/4262515t1ha18f.jpg)
/nginx/o/2015/08/17/4388699t1h2522.jpg)
Millised olid praegused ja endised ministrid kooliajal? Kes oli probleemivaba, kes oli oivik, kes oli visa hingega?
Arto Aas
Urmas Kruuse
Jürgen Ligi
Hanno Pevkur
Marina Kaljurand
Marko Pomerants
Urmas Reinsalu
Indrek Saar
Sven Sester
Margus Tsahkna
Urve Palo
Rannar Vassiljev
x
Riigihaldusminister Arto Aasa klassijuhataja Lilia Kravtšenko
Heasüdamlik poksija
- Tallinna reaalkool, 113. lend, K-klass
- Lõpetas: 1998
- Õpetaja: Lilia Kravtšenko, klassijuhataja ja vene keel
«Ujumine, poks, sõbrad ja tüdrukud.» Umbes selline võinuks 20 aasta eest välja näha koolipoiss Arto Aasa huvide nimistu tema sotsiaalvõrgustiku kontol, kui see oleks toona olemas olnud.
«Ta oli läbilõige kõigist kolmest: natuke oivik, seltskonnalõvi ja spordipoiss. Väga sooja südamega,» meenutab riigihaldusminister Arto Aasa (35) klassiõde Anna-Greta Tsahkna. Põhikoolis poksi ja gümnaasiumis kõrgel tasemel ujumisega tegelenud Aasa üks lahutamatuid isikuomadusi oli oskus surmtõsise näoga nalja visata, millega ta teinekord ka neidusid segadusse ajas.
Selle filigraanseim näide juhtunud 1997. aasta sügisel Tallinna reaalkooli rebaste peol, kui Aas võttis nõuks tuua mõne lähema sõbraga lavale «Luikede järve» uustõlgenduse. Kui viisipidamine polnud Aasa trump, siis spontaanse balleti puhul polnud tarvis talenti vaka all hoida.
Klassivennad Arto Aas (punases), Juhan Saar ja Alvin Sirel 1997. aasta sügisel «Luikede järve» peaosades. Tagareas toetajagrupp Lauri Lugna, Anna-Greta Tsahkna ja Triin Küttim. Foto: Erakogu
«Diplomil olid küll neljad-viied, aga oivikust oli asi kaugel,» meenutab koolivend Andres Krjukov paljutähenduslikult. Kui õppimine tuli reaalkoolis nagu iseenesest, siis arenenud suhtlemisoskusega Aasa hinnatuim kvaliteet oli julgus vajadusel asjad ära teha ja käed külge panna. Näiteks lõpupäeva hommikul kell viis oli Aas üks neist, kes kogunes tähistama kooli lõppu kruusa peal paljajalu jalgpalli mängides.
Aktiivsust ja pealehakkamist jagus mõistagi ja koeruste valdkonnas. 10. klassis mänginud Aas ja klassikaaslased vembu ühele õpetajale, kes klassi luku taha pandi, et seejärel saaks ise spordisaalis palli mängida. Teinekord tuli ka meeskondlikku popitegemist ette, kui poisid pidasid paremaks veeta tund vutiplatsil või piljardit mängides.
Tänini reaalkoolis tunde andva õpetaja Lilia Kravtšenko jaoks on 113. lennu K-klass mitmes mõttes unustamatu. Esiteks muidugi esimene kord olla klassijuhatajaks gümnaasiumiastmele. Teiseks kandis 38 õpilasega kooslus esimest korda reaalkooli ajaloos klassitähist K.
Ei, mitte klassijuhataja auks, vaid märkimaks Eesti-Taani projekti põhjal loodud äri- ehk kommertskallakut. Ka õppekava oli tolle aja kohta omapärane – rõhuga majandusgeograafiale ja ärikeeltele. Näiteks ärialast vene keelt pidi Aas koos klassiga timmima suisa müstilises mahus: neljal päeval nädalas.
Etteasteks Reaalkooli aulas polnud tarvis muud, kui head pealehakkamist ja kardinatest seelikuid. Foto: Erakogu
«Arto on väga hästi meelde jäänud,» tõdeb Kravtšenko. Kuidas teisiti saanukski, kui laiade ujujaõlgadega spordipoiss Aas istus tunnis alati pea püsti, julges oma soovid selgelt välja öelda ja armastas enda vaadete kaitseks teinekord vaieldagi?
Peoloom või oivik? Aas oli koolipäevil liiga mitmetahuline tegelane, et aru saada, tunnistasid klassikaaslased aastaraamatus. Foto: Erakogu
Õppimist võttis Aas reaali-poisina tõsiselt. Kuigi viisi ei pidanud, pingutas vene keeles ja vaimustus matemaatikast. «Temas oli sisemist tugevust,» analüüsib Kravtšenko.
Tõsi, poliitikuks saamist poleks Aasast uskunud ei klassijuhataja ega lähemad sõbrad. «Seal oli teisi kujusid, kellest ma seda pigem arvasin,» ütleb Kravtšenko, nimetades Aasa klassivenda Lauri Lugnat (praegune siseministeeriumi kantsler – O. K). Aas sobinuks pigem ikka ärihaiks.
Arto Aas (trakside ja veepudeliga) ajab Estonia teatri kõrval taga näitsikut. Reaalkooli tutipidu kevadel 1998. Foto: Erakogu
Tegelikult kirjutas Aas oravatele liitumisavalduse kohe, kui sai 18-aastaseks. Vähesed teavad, et veel enne, kui haldusjuhtimist õppima siirdunud Aas Tallinna linnavolinikuks ja hiljem Andrus Ansipi büroo juhatajaks tõusis, ei peljanud mees ära ka maalähedasemaid ameteid.
Näiteks oli riigihaldusminister lõpulkassides suvevaheaegadel ametis tisleri abina ja betoneerijana. Muu hulgas võis kõva ujujana tuntud Aasa märgata ka avalikes ujumiskohtades, kus ta pidas mõnda aega ESSi rannavalvuri ametit.
Autor: Oliver Kund, reporter
Eelmine
Järgmine
Tagasi üles ⇧
x
Maaeluminister Urmas Kruuse klassijuhataja Maie Laasmaa
Oivik ja tubli pioneer
- Elva Keskkool, 35. lend, B klass
- Lõpetamise aasta: 1983
- Õpetaja: Maie Laasmaa, klassijuhataja ja vene keele õpetaja
Urmas Kruuse oli Elva keskkoolis alul pioneerisalga juht, aga hiljem eelistas oivikustaatuses noormees pigem muusikaga tegeleda.
«Ta oli tubli pioneer ja õppis kogu aeg hästi, näete, siin albumis on mul oivikute pildid,» räägib klassijuhataja Maie Laasmaa, kellest sai Kruuse klassijuhataja 1974. aastal. «Ta oli kogu aeg nelja-viieline. Ikkagi oivik! Ilus, valge peaga poiss, jooksis, lokid lehvimas...»
«Ta oli tubli pioneer ja õppis kogu aeg hästi, näete, siin albumis on mul oivikute pildid,» räägib klassijuhataja Maie Laasmaa, kellest sai Kruuse klassijuhataja 1974. aastal. Foto: Margus Ansu
Kruuse oli Laasmaa kantseldada lausa kolmandast klassist kaheksandani. Hiljemgi on tulnud klasse juhtida, ent see oli ikkagi noorele õpetajale esimene ja kalleim lend. «Nad olid juba peaaegu nagu isiklikud lapsed,» naerab Laasmaa.
Laasmaa klassis elati üldse aktiivset pioneerielu, mille juurde käis muuhulgas kirjavahetus Gruusia pioneeridega ning sage matkamine. Pioneerirühmale omistati lausa töölisaktivisti Osvald Hirschi nimi.
Kuidas ka ei urgitseks, ei õnnestu mul õpetajalt Kruuse riugaste kohta teada saada. «Minu arust tal käitumisprobleeme küll polnud,» lausub Laasmaa. «Küll oli ehk tema kohta ütlemist teistel õpetajatel, aga mitte minul. Ta oli hästi õrna hingega poiss.» Laasmaa mäletab siiski, et Kruuse on temalt korra ka joonlauaga vastu näppe saanud, aga mille eest, ei meenu.
Foto: Erakogu
Kruuse kuulus klassi tuumikusse, mitte ei konnanud äärealadel. «Klassiõhtute muusikalise poole korraldas ikka Urmas koos oma sõpradega.» Kuuenda klassi pildil eristub Kruuse ekstravagantse ruudulise ülikonna poolest.
Pärast põhikooli läks Kruuse Nõo keskkooli, mis on praegugi tuntud oma reaalkallaku poolest. «Seal käis ta üheksanda klassi ja ka vist pool kümnendat, aga tuli siis Elvasse tagasi,» meenutab klassijuhataja. «Ju tal käis siis sealne matemaatika ja füüsika üle jõu. Keskkooli lõpetas ta igal juhul Elvas.»
Samas mäletab Laasmaa, et vähemasti Elvas oli Kruuse matemaatikas tugev poiss. Ehkki tegu polnud teab mis kirjamehega, oli ta klassijuhataja hinnangul väga hea kõnemees. «Kui ikka klassiõhtul oli vaja juhtida ja sõna võtta, oli Urmas mul igal pool abimeheks.»
Laasmaa jutu järgi pühendus Kruuse hilisemates klassides rohkem muusikale, ehkki muusikakoolis ta ei käinud. «Ta oli minu teada iseõppija, ometi oli tal bänd.»
Tõtt-öelda on Laasmaa imestunud, et Kruusest sai poliitik. «Ta ei olnud minu arvates üldse poliitiku tüüpi,» räägib klassijuhataja. «Ta on väga hea pereinimene ja hea isa – elasin temaga ühes majas ajal, kui ta oli Elva linnapea. Ses suhtes on ta ideaalne, aga minu pähe ei mahu, et ta on nüüd maaeluminister. Lihtsalt ei mahu!»
Autor: Nils Niitra, reporter
Eelmine
Järgmine
Tagasi üles ⇧
x
Haridus- ja teadusminister Jügen Ligi inglise keele õpetaja Reet Noorlaid
Terav keel salvas juba kooli ajal
- Tartu Miina Härma nimeline 2. keskkool, 65. lend, B klass
- Lõpetamise aasta: 1977
- Õpetaja: Reet Noorlaid, inglise keele õpetaja
Kunagise Miina Härma nimelise 2. keskkooli ja praeguse Miina Härma gümnaasiumi staažikaim õpetaja Reet Noorlaid meenutab Jürgen Ligi kui terava keelega poissi, kelle sõna tüdrukud pelgasid.
Ligist rääkides ei saa mööda tema taustast – tema isa Herbert oli ajalooprofessor, keda võis ka nõukogude ajal pidada tõeliseks Eesti patrioodiks. Oma tausta rõhutab Jürgen Ligi lakooniliselt ka ise, kui on saatnud mulle oma 5. klassi pildi. «Seljaga (seisab pildil) Arnold Rüütli tütar Maris. Meid sidus muuhulgas see, et kumbki polnud pioneer ega komnoor.»
Noorlaiu sõnul oli just Jürgen Ligi ema Reet üks Miina Härma kui inglise keele süvaõppega kooli algatajatest. Ka Noorlaid õpetas Ligile keskkoolis inglise keelt. Tulevane minister lõpetas kooli juba 1977. aastal.
Noormees Jürgen polnud kuigi seltsiv tegelane ja klassi n-ö liidrite hulka ta ei kippunud. «Jürgen oli tagasihoidlik ja vaikne poiss,» lausub Noorlaid. «Tõsine noor mees. Tüdrukud üldiselt pelgasid teda – nii nagu tänapäeval naised pelgavad teda – sest kui ta midagi ütles, siis ... Tal on omapärane huumorisoon.»
Õpetaja mäletab ka üht seika, kui ta pidi Ligi vahetunnis seoses järjekordse teravusega kõrvale kutsuma ja noomima. «Ütlesin talle, et et iga teine siin grupis võib endale seda lubada, aga sina oled minu kolleegi poeg ja mul on nii paha hakata sulle halvasti ütlema ja korrale kutsuma.»
Jürgen Ligi 5. klassis. «Seljaga (seisab pildil) Arnold Rüütli tütar Maris. Meid sidus muuhulgas see, et kumbki polnud pioneer ega komnoor,» kirjutas Ligi pildi saatekirjas. Foto: Erakogu
Õpetajate lastel polnud Noorlaiu kinnitusel koolis sugugi kerge. «Nemad olid suurema tähelepanu all ja seda kogesin endagi poja puhul,» meenutab ta. «Nii kui miskit juhtus, saadi mind kätte ja laoti kõik ette – eks sa siis anna selle murega järgmist tundi.»
Noorlaid ei mäleta, et Ligil oleks olnud probleeme õppimisega. «Ega need lapsed, kellel olid kooliasjad korras, ei jäägi ju meelde,» räägib õpetaja. Kui koolipäev läbi, läks Jürgen Ligi trenni, alul mängis ta korvpalli ja seejärel tegi pikamaajooksu.
Kergesti haavuvatel inimestel pole Ligi seltskonnas kuigi lihtne. «Ta võiks sellega oma praeguse ametiposti peal natuke arvestada,» ütleb Noorlaid. Igal juhul tuli Jürgen Ligi poliitikasseminek õpetajale täieliku üllatusena. «Samas on ta olnud nüüd väga olulistel ametipostidel, pean eriti vastutusrikkaks tema tööd rahandusministrina. Minu arvates annab otsida teist nii ausat ja põhimõttekindlat meest kui Jürgen Ligi. Kui ta järgib ministrina traditsioonilise hariduse põhimõtteid, siis võib rahul olla ka tema kui haridus- ja teadusministriga.»
Autor: Nils Niitra, reporter
Eelmine
Järgmine
Tagasi üles ⇧
x
Siseminister Hanno Pevkuri õpetaja Silva Kärner
Oivik, aga mitte kuivik
- Järva-Jaani gümnaasium, 37. lend; 7.-12. klass
- Lõpetamise aasta: 1995
- Õpetajad: Silva Kärner, huvijuht; Tiiu Adler, saksa keel
Praegune siseminister Hanno Pevkur lõpetas Järva-Jaani gümnaasiumi hõbemedaliga. Viide aastasse selles koolis mahuvad ka väitlus vallavanemaga ja pulmad.
Hanno Pevkur kolis perega Järvamaale Järva-Jaani valda 1989. aastal. Õppima asus ta 7. klassi. Nii õpetajad kui ka koolikaaslased kirjeldavad Pevkuri mitmekülgselt helget pead ja sõbralikku loomust. «Ta sai kõigiga hästi läbi, meeldis ka tüdrukutele ja õpetajatele,» sõnab klassivend Üllar Kärner.
Hanno Pevkur kannab Järva-Jaani gümnaasiumi viiendas õpilasraamatus järjekorranumbrit 499. «Puha viied,» iseloomustab toona huvijuhiks olnud Silva Kärner poisi õppeedukust. «Emakeeleõpetaja oli meil võrdlemisi range, temaga oli üldse raske «viisi» saada,» selgitab Silva Kärner, miks Pevkur 1995. aastal «kõigest» hõbedaga lõpetas. Pevkuri viimane klassijuhataja, saksa keelt andnud Tiiu Adler kinnitab, et Pevkur oli tugev reaal-ja humanitaarainetes, muusikas ja spordis. «Kui konkurents olnuks suurem, võinuks ta ka kullaga lõpetada,» on Adler veendunud.
Hanno Pevkur kadripäeval kooliõde Kadriks «löömas.» Foto: Erakogu
Üllar Kärner lisab, et Pevkur oli alati lahke oma teadmisi jagama ja klassikaaslasi toetama. «Üks klassiõde rääkis, kuidas õpiku tekstide põhjal pani vene keele jutustamised enamasti Hanno tüdrukutele kokku, sest Ida-Virumaalt tulnuna oli see temale vahetunnis kuki-muki ära teha.»
Klassivenna hea pea, oskus infot lennult haarata ja valdavalt eeskujulikud hinded panid ka teisi rohkem pingutama. «Mul on väga hea meel, et sellise tubli klassivenna endale saime,» ütleb Üllar Kärner.
Kui Pevkur just ise mõne uue ideega lagedale ei tulnud, toetas ta teiste ettevõtmisi. Klassivendadega tehti kooliraadiot ja peeti mõnda aega raadioruumi ees puhvetit – värsked kulinaariatooted ostsid nad kohalikust pagariärist ning keetsid ise kohvi juurde.
Silva Kärner meenutab 1995. aasta mais toimunud Järva-Jaani noortepäeva «Noored valda juhtimas», mille raames valla tähtsad ametikohad jagati noortele. «Hanno oli siis vallavanem ja muu hulgas tuli tal maha pidada ka üks debatt päris vallavanema Raul Eenpuuga,» täpsustab Silva Kärner.
Debatt kujunes huvijuhi ütlust mööda võrdlemisi elavaks, põhiliselt väideldi, millised on valla juhtide ja noorte vastastikused ootused ja võimalused.
Klassijuhataja Tiiu Adler jutustab lõbusalt, kuidas 12. klassi poisid «rebaseid» ristisid. «Nad tegid seal igasuguseid nalju ja Hanno oli seal ka osaline,» kirjeldab Adler. Näiteks tuli «rebastel» süüa põneva maitsega asju. Perekonnaõpetuse tundide raames toimunud kooli pulmas oli aga peigmehe rollis just Hanno Pevkur.
«Tegime ka koos diskosid, filmivaatamise õhtuid, korraldasime üritusi,» lisab klassivend.
Õpetajate päeva tähistamine 1994. aasta 3. oktoobril. Tundi annavad «õpetajad» Harry-Anton Talvik ja Hanno Pevkur. Foto: Erakogu
Lõpuõhtu otsustasid noored pidada kodukandist eemal – Aravete kardiraja juures. «Tahtsime olla omaette,» põhjendab Üllar Kärner. Kesköö paiku aga tuli õpetajail ja lapsevanemail mõte minna noori kontrollima. Ja et lihtsalt mitte ümber maja hiilida, pani vanatehnika huviline Tuve Kärner tuletõrjevarustusega ZILile hääled sisse, kabiini rahvast täis ning kesköö paiku see kellade-vilede ja tuledega masin peopaika jõudis. Tiiu Adlerile ja Silva Kärnerile toob juhtum siiani muige suule. «Nad olid ikka üsna jahmunud nägudega,» kirjeldab Adler. «Seda me küll ei oodanud, et nad pittu tulevad,» märkis Üllar Kärner.
Nii nagu kunagised õpetajad ja klassikaaslased hoiavad silma peal ja pöialt peos Pevkuri praegustel tegemistel, ei ole ka Pevkur Järva-Jaanit unustanud. Juunis toimunud kooli kokkutulekul võttis just tema vilistlaste nimel sõna ning alevi vahel näeb teda aeg-ajalt ikka, kas siis emal või kunagistel koolikaaslastel külas. «20 aastaga ei ole tema iseloom muutunud, ta ei trügi esiplaanile, on oma väljendustes korrektne ega lahmi sõnadega,» kiidab Tiiu Adler.
Autor: Birgit Itse, Järva Teataja
Eelmine
Järgmine
Tagasi üles ⇧
x
Marina Kaljuranna õpetaja Taimi Tammis
Inglise keel andis hea stardi edukaks eluks Eesti vabariigis
- Tallinna 7. keskkool, tänane Inglise kolledž
- Lõpetamise aasta: 1981
- Õpetaja: Taimi Tammis, klassijuhataja ja inglise keele õpetaja
Inglise keele õpetaja Taimi Tammis mäletab, kuidas Marina Kaljurand (siis Rajevskaja) 7. keskkooli, tänase Inglise kolledži neljandas klassis oli patsidega tõsine tüdruk. «Ta on ikka seesama tüdruk – kindel, rahulik ja kui naeratab, siis see on väga meeldiv naeratus,» võrdles oma kunagist õpilast Marinat klassijuhataja 4. klassist kuni keskkooli lõpuni.
Tallinna äärelinnas aiaga majas pensionipõlve nautiv õpetaja Tammis saab siiani kokku oma esimese klassiga, kes talle noore pedagoogina juhtida anti. Ja need kohtumised õpetaja aias on alati olnud lõbusad ja meeleolukad.
Marina Kaljuranna (tolla Rajevskaja) esimene koolipäev, 1. september 1969. Pildil on ta koos pinginaabriga, kellega jäi koos istuma kogu kooli ajaks. Foto: Erakogu
Et õpetaja Tammise õpilastel, kes 1970-1980ndatel inglise keele kallakuga kooli lõpetasid, on elus hästi läinud, on õpetaja sõnul ka tänu heale keeleoskusele. Enamikus Eesti koolides õpilased võõrkeelt suhu ei saanud. Juba kuuendas klassis said selle kooli lapsed lisaks keeletundidele inglise keeles geograafiat, edasi inglise ja ameerika kirjandust, keelepraktikat, giidiõpet.
«Kellel inglise keel suus ja ise midagi väärt, jõudis elus edasi,» viitas õpetaja oma õpilaste heale stardipositsioonile avatud Eesti alguses.
Marina oli klassijuhataja sõnul tugev sporditüdruk, klassis üks autoriteete, arenenud õiglustundega. Ja kui Marina jälle kusagilt sulgpallivõistlustelt heade tulemustega naasis, ei kibelenud ta sellega kiitlema. «Emaga rääkis Marina vene keeles, aga tema väga hooliv ema ütles talle, et kui elame Eestis, siis peame oskama eesti keelt,» meenutas õpetaja ja lisas, et õpetajatega rääkis ka ema eesti keeles.
«Emalt sain arusaamise, mis on õige ja mis vale ning usu, et kui midagi väga tahad ja selle nimel pingutad, siis on see saavutatav,» nimetas Kaljurand ise.
Marina Kaljurand (tolla Rajevskaja) 10. klassis inglise keele rühmaga ja inglise keele õpetaja Üllar Ploomiga. Marina on esimeses reas paremalt teine. Pilt on tehtud 1980. aastal. Foto: Erakogu
Kooliajal oli Marina enamasti väga hea õpilane. «Lõpetasin kooli keskmise hindega viis, millest oli palju abi Tartu Ülikooli astumisel,» nimetas Marina Kaljurand ise.
Marina Kaljurand (tollal Rajevskaja) sulgpalliplatsil. Foto: Erakogu
«Koolist sain kaasa harjumuse töötada, õppida, keskenduda ja tegeleda ka selliste õppeainetega, mis mulle huvitavad ei olnud – eelkõige reaalained,» meenutas ta. Keskendunult tubli pidi tüdruk olema ka sportimise tõttu.
«Tihti olid õpikud võistlustel kaasas ja mõned kontrolltööd pidin ette vastama,» rääkis Kaljurand. «Arvan, et see on mu praegusele ametile kasuks tulnud. Ka nüüd ei ole mul probleemi lennukis eelseisvate kohtumiste materjalid läbi töötada,» kirjeldas ta ja küsis ning vastas ise, miks just lennukis. «Lennukis on kõige rahulikum – telefonid ei helise ja e-kirjad ei potsata ette.»
Koolist sai Kaljurand kaasa ka Hiiumaa-armastuse, sest klass käis Emmastes kooli nn sõpruskolhoosis. «Suviti käisime seal laagris ja sügiseti abiks õunu korjamas. Jah, õunu, mitte kartuleid,» meenutas nüüd juba Hiiumaal suvekodu omanik Kaljurand ja lisas, et käib siiani ka vanu kohti vaatamas. «Söökla ja kabel on alles, aga loodus on ikka väga muutunud, nagu ka meie ise,» lausus ta lüüriliselt.
Kohtusime õpetaja Taimi Tammisega tema kodus, kui just olid ilmunud presidendikandidaatide kohta arvamusküsitlused ning Marina Kaljurand oli seal kõige populaarsem. Klassijuhataja elab Marinale kogu hingest kaasa ja usub, et sellest kunagisest patsidega tüdrukust saaks Eestile hea president.
Autor: Anneli Ammas, reporter
Eelmine
Järgmine
Tagasi üles ⇧
x
Keskkonnaminister Marko Pomerantsi vene keele õpetaja Anne-Elss Hiiop
Vemmalvärsisepast vingerpussitaja
- Tamsalu keskkool, 22. lend, 12.a klass
- Lõpetamise aasta: 1982
- Õpetaja: Anne-Elss Hiiop, vene keel
Kui endises Tamsalu keskkoolis, praeguses gümnaasiumis Marko Pomerantsi nime mainida, tõmbub nii mõnigi suu muigvele. Kes siis seda vimkasid täis, ent terast poissi ei mäletaks! «Mulle ei meenu, et ta kunagi mossis oleks olnud. Tore poiss – nii nagu üks poiss peab olema,» rääkis tulevasele ministrile kooli ajal vene keelt õpetanud Anne-Elss Hiiop.
Marko Pomerants noorena. Foto: Erakogu
Hiiop meenutas, et õpilane Pomerantsil olevat olnud probleeme kirillitsa susisevate häälikutega. Õpetaja rääkis, kuidas nad sumisesid nagu põrnikad ja pirisesid nagu sääsed, et õige hääldus kätte saada. «Marko sättis oma suud ühtpidi ja teistpidi, aga välja ei tulnud,» kõneles Hiiop naerdes. Lõpuks olla õpetaja öelnud: «Vene keeles on seitse susisevat häälikut, aga sinul, Pomerants, ainult üks.»
Anne-Elss Hiiop mäletab, et tulevases keskkonnaministris tärkas loodushuvi juba noores eas. «Temale meeldis igal pool matkamas käia,» rääkis õpetaja. «Me arvasime juba tema koolipõlves, et eks ta ikka geoloogiat või geograafiat õppima läheb.»
Rännuhuvi tõttu noormees koolitöid unarusse ei jätnud. Kord juhtunud nii, et Marko Pomerants oli Kaukaasias matkamas ega jõudnud kuidagi 1. septembriks kooli. «Ta tuli umbes nädalake hiljem, aga mina olin andnud juba venekeelse luuletuse pähe õppida,» kõneles Anne-Elss Hiiop. «Mõtlesin veel eelmisel õhtul, et ega Markol vist luuletus peas ei ole, kui ta alles saabus.»
Kuid tulevane keskkonnaminister olla järgmisel päeval õpetajale Nekrassovi poeemi klassi ees sujuvalt peast ette vuristanud. «Ja paremini kui mõni, kellel oli aega mitu päeva õppida,» ütles Hiiop. Kuid need ei olnud ainsad venekeelsed värsiread, mis Marko Pomerants oma õpetajale esitas.
«Aastaid hiljem, kui Marko juba ülikoolis esimesel kursusel käis, tuli ta kooli aastapäevapeole ning deklameeris mulle ilmekalt Puškini kahesalmilist luuletust «Я вас любил»,» meenutas Hiiop. «Mälu on tal hea,» lausus ta muheledes.
Hiiopil on eredalt meeles ka Pomerantsi lennu aegne õpetajate päev. «Marko oli koolidirektor, nimeks võttis ta omale Marko Mihhailovitš,» rääkis Hiiop naerdes.
Marko Pomerants kooli nääripeol 1981. aasta. Foto: Erakogu
Seda, et tulevane riigimees nalja armastas, ütles ka tema kunagine õpilasmaleva juht Aime Tops, kes praegu Tamsalu gümnaasiumi õppealajuhatajana töötab. «Marko ei olnud sugugi suu peale kukkunud poiss,» sõnas Tops.
«Ta oli tubli ja aktiivne poiss,» meenutas Tops. «Mäletan, et ta ise kirjutas ja kandis oma toredaid luuletusi ette,» nimetas ta.
Tamsalu gümnaasiumis meenutatakse Marko Pomerantsi kui koolipoissi hea sõnaga, hoolimata sellest, et tulevasel ministrihärral oli tagataskus alati mõni vingerpuss varuks. Õpetajate jaoks on praegune keskkonnaminister ilmselt siiani see terane luulelembeline noormees, kes kunagi Tamsalu keskkooli kooliperet naerutas.
Autor: Kristel Kaljuvee, Virumaa Teataja
Eelmine
Järgmine
Tagasi üles ⇧
x
Urmas Reinsalu õpetaja Rein Almet
Sellest taibust saab minimaalselt minister
- Tallinna 37. keskkool
- Lõpetamise aasta: 1993
- Õpetaja: Rein Almet, klassijuhataja ja matemaatika
Aasta 1985. Kui matemaatikaõpetaja Rein Almet Mustamäel asuva Tallinna 37. keskkooli viienda klassi enda kantseldada saab, õpib seal 39 rüblikut, enamuses poisid. Muidu plekitu spordiklass, ainult üks ajaloohuviline faktilembene kõnemees tükib vägisi esile...
Tõsi ta on, et 10-aastase Urmas Reinsalu leivanumbrid oli pigem matemaatika, füüsika ja ajalugu. «Spikerdamisvajadust tal polnud. Ei, pigem mina spikerdasin tema pealt,» ütleb anonüümseks jääda sooviv toonane pinginaaber (nimi Postimehele teada – O.K).
Isevärki armastus ajaloo vastu pärineb Reinsalul päris poisipõlvest. Nimelt kippunud hilisem kaitseminister juba algklassides sõjaajaloo- ja lahinguraamatuid lugema. Sealt ammutatu pandi sõpradega kohe praktikasse: erinevaid Ida-Saksa miniatuurseid püssimehi oli Reinsalul terve komplekt ja tihti tehti lahingud nende peal läbi.
Head vaimset meelelahutust oli noil päevil kahetsusväärselt vähe saada. Defitsiiti aitasid leevendada populaarsed raadiokuuldemängud igal õhtul kell 21.30.
«Seda alati kuulasime ja üritasime ära arvata, kes kriminullis pahalane on. Reedel kriminull lõppes ja alles siis selgus süüdlane. Terve tee kooli arutasime seda,» meenutab Reinsalu lähedane lapsepõlvesõber Jarno Kalind.
1990ndate kriminaalne Tallinn ilmselt vajanuks head noort uurijat, aga raadiokuuldemängude mõjul seda Reinsalust siiski ei sirgunud. Põhikooli lõpuks oli tal siht silme ees – poliitika.
Nii polnud ime, et õige pea valisid klassikaaslased ta oma klassi poliitinformaatoriks. Reinsalu ülesanne oli aeg-ajalt päevapoliitilised teemad ajalehtedest, televisioonist ja raadiost kokku koondada ja klassile ülevaateid teha. Võrreldes lippurite, spordiorganisaatorite ja muude asjameestega polnud see paha amet – palju uut jäi külge. Ja miks seda siis ainult endale hoida?
Pildil tulevane minister: fotol keskel, umbuskne pilt kaamerasse heidetud. Foto: Erakogu
Igal võimalusel pakataski Reinsalus soov kõnesid pidada.
Sellega sai ühtlasi kõvasti nalja. Nimelt oli Reinsalul komme erudeerituse rõhutamiseks võõrsõnu õppida. Kui ta jälle mõnd lihtsat asja keeruliste võõrsõnadega seletada võttis, oli klassil lusti laialt. Ja ta isegi suhtus sellesse nautleva huumoriga.
Keskkooli lõpuklassis tekkis Urmasel sügavam huvi poliitika vastu. Ta ühines Res Publicaga, mis sel ajal ei olnud partei, vaid parempoolse maailmavaatega inimesi ühendav diskussiooniklubi. Muu hulgas võimaldati seal õppida näiteks koosolekute juhtimist ja seda, kuidas organisatsioonis distsipliini hoida. Kooli kõrvalt võttis Reinsalu veel lisaks keeletunde erakoolis.
«Intelligentne, rahuliku loomuga hea kõnemees, väga sõnaosav, suurepärane improvisaator. Igatahes olime kõik juba kooliajal kindlad, et temast saab vähemalt minister,» meenutab Reinsalu toonane klassiõde, praegune Eesti suursaadik Itaalias Celia Kuningas-Saagpakk.
Reinsalu lõpetas neljade-viitega ja seni teadaolevalt jäi vaid napilt ilma hõbemedalist. Edasi viis tee TÜ õigusteaduskonda ja sealt juba Lennart Meri kantselei direktoriks.
Autor: Oliver Kund, reporter
Eelmine
Järgmine
Tagasi üles ⇧
x
Indrek Saare õpetaja Ester Kuusik
Visa hingega noormees
- Kuressaare gümnaasium, 13. lennu, B klass
- Lõpetamise aasta: 1991
- Õpetaja: Ester Kuusik, eesti keel ja kirjandus
Saaremaa üks legendaarsemaid emakeeleõpetajaid oli ka Indrek Saare õpetaja. Pool sajandit õpetaja olnud Ester Kuusik (toona Kaljo) ütleb, et meelde jäävad huvitavad õpilased. Tulevane minister oli üks nendest. Kuressaare I keskkoolist peale 9. klassi lõppu II keskkooli suundunud Saar juhtus õpetaja Kuusiku sõnul huvitavasse klassi, mis kindlasti määras suuresti ka Saare tulevikku. «Selles klassis oli vaimsus, boheemlik meelelaad,» meenutab õpetaja 13. lennu B-klassi. «Väga huvitav seltskond, kes suutis alati heas mõttes üllatada.»
Kuusik mäletab selgelt, kus Saar istus: seinapoolse rea kolmandas pingis. Õpetaja tunnistab, et tal oli Saarega veidi isiklikum suhe kui vaid õpilasega. Nimelt oli Indrek Saare isa Jüri Ester Kuusiku klassivend ja ema Birgitiga mängisid nad koos kohalikus rahvateatris. «Ma teadsin teda juba enne tema sündmist,» muigab õpetaja.
Kooliajast on Indrek Saar õpetajale meelde jäänud ühe referaadi pärast. Nimelt oli teemaks vabal valikul väliskirjandus. Saare valik langes David Weissi raamatule «Alasti tulin ma». Kuusik mäletab seda hästi, kuna skulptor Auguste Rodini elust rääkiv teos on ka tema üks lemmikraamatuid. Kuid imelikul kombel ei olnud selles raamatus autori kohta pikemat teksti, nagu tavaliselt kombeks oli. Tuli siis Indrek õpetaja juurde koju ja arutati see referaat läbi ning ära see sai tehtud. «Talle iseloomulikul kombel pönevalt ja kihvtilt,» meenutab õpetaja.
Indrek Saar (paremal) koos klassivend Riivo Allikuga seismas lipuvalves Kuressaare keskväljakul. Poiste keskkooliaega jäi taasiseseisvumine ning sellega olid ka kooliõpilased seotud. Tähelepanuväärne on see foto seetõttu, et seistakse platsil kus peaegu on Vabadussõjas langenute mälestussammas. Toona oli seal veel Viktor Kingissepa kuju. Miks Saar ja Allik sinna sattusid, arvab viimane põhjuse olevat lihtne: pikad poisid, oli vaja lippu hoidma. Riivo Allik arvab, et nad seisid seal oma paar tundi. Pikana see aeg siiski ei tundunud. «Eesti eest seisime ju,» naerab Allik. Foto: Kuressaare II keskkool
Tulevasele näitlejale ei viidanud toona miski. Õpetaja Kuusik tõdeb, et tema tõepoolest ei teinud lastega ka väga suurt isetegevust, kuid koolis seda tehti ja seal Indrek Saar ka osales.
Õpetaja arutleb, et Indrek Saares on koos mitu erinevat omadust. Üks on enesekehtestamise ja arusaadavaks tegemise oskus. Ja visa ja järjekindel on ta ka.
Tema arvates on Indrek Saare jooni Raim Raidveri tegelaskujus, keda Eesti rahvas on Õnne tänava majas nr 13 toimetamas näinud.
Indrek Saare visadust toovad esile ka tema klassikaaslased ja näiteidki on neil varnast võtta. Nii oli Indrek Saar millalgi keskkoolis vedanud kihla oma keskmise hinde tõstmise peale. Mõeldud-tehtud. Mille peale kihla veeti, seda asjaosalised ei mäleta. Teine näide on Saarest kui spordimehest. Nimelt oli Indrek Saar üle keskmise korvpallur, kes ka kooli esindusmeeskonnas mängis. Kuid ta ei jaksanud nii kõrgele hüpata, et pall pealt sisse suruda. Pinginaaber jälle suutis. Saar võttis eesmärgiks, et peab ka suutma. Treenimise mõttes tassis ta pinginaabrit mõnda aega seljas treppidest üles ja alla. Veidi aja pärast surus ta juba palli pealt korvi nagu mees muiste. Muide, Indrek Saar pidi praegu mängima paremini korvpalli kui keskkoolis.
Autor: Raul Vinni, Saarte Hääl
Eelmine
Järgmine
Tagasi üles ⇧
x
Sven Sesteri õpetaja Mall Neider
Klassijuhataja süstis armastuse matemaatika vastu
- 24. keskkool, nüüd Tallinna kunstigümnaasium
- Lõpetamise aasta: 1987
- Õpetaja: Mall Neider, klassijuhataja ja matemaatika
Sven Sester mäletab siiani, kuidas ta range ema nõudel juhusliku tindipleki tõttu kirjutas sulepeaga vihikuid ümber, kui teised õues mängisid. «Vähemalt käekirja sain korda,» ütleb tagantjärele. «Eks ma olin koolis tavaline marakratt, tegin aeg-ajalt ulakusi.»
Klassijuhataja toonasest 24. keskkoolist (nüüd Tallinna kunstigümnaasium) Mall Neider mäletab klassiekskursiooni, kus Sven koos pinginaabriga tüdrukute kootud mütsid vaikselt üles harutasid ja lõngakeradena tüdrukutele tagasi andsid. «Selline mitte pahatahtlik ulakus,» hindas õpetaja.
«Sven oli üle keskmise hea peaga ja viisakas poiss, keskkoolis olid nad pinginaabriga alati lipsustatud,» meenutab Mall Neider, Sveni klassijuhataja ja matemaatikaõpetaja alates neljandast klassist kuni keskkooli lõpuni. Õpetaja kirjeldas Sveni klassi tähtkuju järgi kui kukkesid. «Kuked, kes lähevad ikka posti otsa ja tahavad kireda. Et midagi saavutada, peab natuke auahnust olema ja Svenis kindlasti seda oli – kui midagi teeb, siis hästi.»
Sveni sõnul oli klassijuhataja Neider range õpetaja, kes oma ainet, matemaatikat armastas. «Ta süstis reaalainete usku meisse kõigisse,» meenutas Sven ja tunnistas, et matemaatikast sai tänu õpetajale tema lemmikaine. «Selle loogiline jätk oli minna ülikooli informaatikat õppima.»
Sven Sesteri 11. klassis. Sester tagareas paremalt teine. Foto: Erakogu
Sveni hinnangul olid 24. keskkooli õpetajad oma ala fanaatikud. «Näiteks keskkoolis oli eesti keele õpetajaks meist vaid natuke vanem Piret Lilleväli – ta nautis eesti keelt ja lasi meil kirjandeid kirjutada nagu kuulipildujast. Nüüd on ta üks Eesti koordinaatoreid seoses Eesti Euroopa Liidu eesistumisega 2018. aastal,» meenutas Sven.
Sesteri klassi ajalooõpetaja terve keskkooliaja noor Mart Laar. «Seda fanatismi, mis Mardist õhkus, jätkus kõigile. Kolasime Laariga mööda vanalinna ning käisime ka Lõuna-Eestis kohalikku kultuuri kaemas ja õuhkat proovimas,» on rahandusministril siiani elavalt meeles.
Sesteri keskkooliaeg jäi nõukogude süsteemi lagunemise aega – ta lõpetas 1987. aastal, mil juba tegutses muinsuskaitse ning algas nn fosforiidisõda. Avalikult veel sinimustvalgetega ei lehvitatud. Klassijuhatajal tuli Sveniga seoses lahendada lugu, kus Sven oli teise kooli peol käinud sinismustvalge peapaelaga. «Mulle helistati, et selline lugu juhtus ja ma palusin, et Sveni emale ei helistataks, et teda muretsema ei pandaks ja imestasin ise, et siis see teema veel tõsiselt üles võeti,» meenutas Neider.
«Eestlus ja nõukogude süsteemi mõttetus olid ka meil kodus jutuks olnud ning eks minus oli ka paras annus mässajat,» meenutas Sven. Sinimustvalge peapaela pärast tuli tal nn organites vastata küsimustele, kas ta tegutseb üksi või on tal ka kaaslased.
Sveni klassikaaslased – nii need, kellega oldi koos 8. klassi lõpuni kui ka need, kes tulid keskkoolis lisaks – käivad siiani omavahel läbi. Alles eelmisel kevadel said nad kaheksanda klassi lõpetamise 30. aastapäeva puhul kokku sellesama klassiõe juures suvilas, kus peeti omal ajal ka lõpuõhtut.
«Neil olid kaasas isegi matemaatikakonspektid ja muusikaks oli lintmakilt needsamad vanad lood, mis 30 aastat tagasi,» meenutas klassijuhataja.
Autor: Anneli Ammas, reporter
Eelmine
Järgmine
Tagasi üles ⇧
x
Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna klassijuhataja Siiri Tähnas
Probleemivaba mees
- Tartu 7. keskkool, 35. lend, A klass
- Lõpetamise aasta: 1995
- Õpetaja: Siiri Tähnas, klassijuhataja ja kunstiõpetaja
Margus Tsahkna lõpetas toonase Tartu 7. keskkooli ja praeguse Karlova kooli juba 1995. aastal taasiseseisvunud Eestis, tema klassijuhataja sai alles 12. klassi lõpus teada, et tunneb Tsahkna ema.
«Margusega oli üks naljakas lugu,» meenutab klassijuhataja Siiri Tähnas. «Ta oli juba 12. klassis ja hakkasime arutama, mida teha lõpuõhtuga. Kohale tulid ka kõik lapsevanemad ja korraga nägin enda kooliaja paralleelklassi kaaslast. Küsisin, et Siiri, mis sa siin teed? Siiri vastas, et ta on Marguse ema. Loomulikult teadsin ma Marguse ema nime, aga abielludes ju perekonnanimi muutus.»
See seik annab vist küllaldase kindluse, et pättuste pärast polnud vaja Margus Tsahkna vanemaid kooli kutsuda. Tasub veel lisada, et Tähnas oli Tsahkna klassijuhataja lausa neljandast klassist keskkooli lõpuni välja.
Tulevane minister ja parteijuht Margus Tsahkna üleval vasakul. Foto: Erakogu
Tsahkna klass sai muusika süvaõpet, sestap on ka tema üksjagu pilli mänginud. «Ta mängis kooli orkestris, midagi ta puhus, ma ei mäleta, mida täpsemalt,» meenutab Tähnas. Poistekooris laulis Tsahkna niikuinii.
Kunstiõpetaja Tähnase klassis oli põhikoolis lausa 42–43 õpilast, mis tundub praegusel ajal mõeldamatu.
Tähnase sõnul polnud Margus küll medalist, aga õppis siiski hästi. «Ma ei tea ühtki ainet, millega tal oleks olnud probleeme,» ütleb klassijuhataja. Tsahkna vanemad kolisid maale ja hakkasid talu pidama. Sestap oli ka Margus Tähnase sõnul füüsiliselt tugev poiss.
Pärast Maurice Maeterlincki «Sinilinnu» ilmumist tõstsid Tsahkna klassiõed lärmi, et nad peavad lugema 12. klassis muinasjuttu, selmet harjutada lõpukirjandiks. «Aga Margus ütles, et «milles probleem, siis on lapse unejutt tulevikus omast peast võtta»,» räägib Tähnas. «Keegi hõikas siis vahele, et kunas sul siis lapsed tulevad, mispeale Tsahkna ei jäänud võlgu: «Küll nad ükskord tulevad!».»
Tsahkna sõnal oli Tähnase hinnangul klassikaaslaste jaoks kaalu. Ajad olid väga vaesed. Keskkooli lõpetuseks soovisid õpilased klassiekskursiooni Pariisi, aga raha polnud. «Otsustasime siis reisiks raha teenida – poisid käisid igal hommikul laos, tõid kastidega puuvilju ja müüsid neid vahetundides kokku lepitud vaheltkasuga.» Tsahkna käis laos kauba järel pere autoga. Igal juhul hindasid klassikaaslased Tähnase kinnitusel praegust ministrit sõbralikuks ja abivalmis tegelaseks.
Lõpuks siiski Pariisi ei õnnestunud minna, ent lõpuõhtu toimus Vanemuise kohvikus ja oli igati väärikas.
Autor: Nils Niitra, reporter
Eelmine
Järgmine
Tagasi üles ⇧
x
Urve Palo õpetaja Helle Kõlli
Värska maakoolis sai suurepärase hariduse
- Värska keskkool
- Lõpetamise aasta: 1990
- Õpetaja: Helle Kõlli, klassijuhataja ja loodusained
Värska keskkooli endine loodusainete õpetaja Helle Kõlli oli läinud kevadel südamest kurb, et terviserike ei lubanud minna oma 25 aastat tagasi lõpetanud klassi kokkutulekule. Pensionil õpetaja kolis mõned aastad tagasi Värskast Tallinnasse poja juurde, aga tal on hästi meeles 1990. aastal keskkooli lõpetanud klass, milles õppis ka endine majandusminister Urve Palo.
«Meie õpetaja oli aktiivne inimene ja ta on ise rääkinud, et kui ta meid 4. klassis sai, olime väga aktiivsed ja ta mõtles, et teeb energia suunamiseks meiega nukuteatrit,» meenutas õpetaja Kõlli õpilane Palo. «Algul oli nukuteater – suurte nukkudega – ning hiljem näitering ja õpetaja poeg Indrek Raudsepp (nüüd kunstiõpetaja Tabasalus – toim) aitas nukke teha ja hiljem ka näidendeid lavastada.»
Riietus etendusest «Naeruväärsed eputised». Istub naabrinaine, kes ei osalenud etenduses. Foto: Erakogu
«Klassijuhataja peab ju kõike tegema ning kuna ma ise sportlik polnud, siis mõtlesin, et teen nendega nukunäidendeid,» rääkis õpetaja Kõlli. «Ühe teise klassiga tegin seda veel,» lisas Kõlli, kes lisaks loodusainetele oli ka kunstiõpetaja. Õpetaja on veidi kurb, et «Saabastega kassi», «Väikse nõia», «Ninasarvik Otto», «Mowgli» ja teiste näidendite nukud on aja jooksul ja vanast koolimajast uude kolimise käigus kaduma läinud.
Õpetaja sõnul ei olnud Urve Palo klassis küll juhtiv tegelane, aga asjaosaline kinnitab ise, et ühistes ettevõtmistes osalemine ja ka nukunäidendites peaosade mängimine on elus kasuks tulnud. «See on andnud esinemisoskust,» lausus Palo.
Põhikooli lõpetamine. Foto: Erakogu
Väike maakool, kus toona oli klassis ligi 20 õpilast, oli Palo sõnul hea algus. «Ma ei tundnud, et maakoolist tulles oleks mul ülikoolis linnakoolidest tulnute kõrval raskem olnud. Maakoolist saab samuti hea hariduse ja meil olid ka väga tublid õpetajad. Ainult saksa keeles vahetusid õpetajad pidevalt ning hinded olid küll head, aga sisu nõrk. Esimesel kursusel ülikoolis oli kohati mulje, et ma ei ole tulnud majandust, vaid saksa keelt õppima, sest pidin väga palju järele õppima,» meenutas Palo.
Palo mäletamist mööda on klassijuhataja pidanud talle käitumise eeskujuliku asemel korra ka hea panema. «Ajasin õigust taga – mulle ei meeldinud, kui mõni õpetaja mind paremini kohtles, kuna olin hea õpilane, käisin olümpiaadidel. Kui nägin, et õpetaja teeb kellelegi liiga, siis protestisin,» meenutas Palo.
Keskkooli lõpetas Palo kolme neljaga, kuigi võinuks ka medalini jõuda. «9. klassi lõpetasin viitega, aga keskkoolis otsustasin, et parem on mitte medalit saada, sest oleks piinlik, kui ma näiteks ei oleks ise kuldmedalistina tiheda konkursisõelaga majandusse sisse saanud,» rääkis Palo tagantjärele.
Ei ole nüüd ega olnud ka veerand sajandit ning rohkem tagasi tavaline, et üks õpetaja on klassijuhataja kogu põhikooli, toona neljandast klassist alates kuni keskkooli lõpuni välja. Aga Urve Palol läks nii oma õpetajaga ja ta mäletab oma õpetajat väga sooja tundega.
Autor: Anneli Ammas, reporter
Eelmine
Järgmine
Tagasi üles ⇧
x
Rannar Vassiljevi õpetaja Ülle Saar
Teivas- ja kaugushüppes Ida-Viru meister
- Rakvere Gümnaasium, 81 lend, A klass, matemaatika-füüsika eriklass
- Lõpetamise aasta: 2000
- Õpetajad: Urve Saar, klassijuhataja 2-5. klass; Sirje Trahv, matemaatikaõpetaja ja klassijuhataja 10.-12. klass
Nii Rannar Vassiljevi algklassiõpetaja Urve Saar kui ka gümnaasiumi klassijuhataja Sirje Trahv nentisid, et ta oli sihikindel, hea lastetoaga, väitlushimuline aktiivne koolipoiss.
Rakvere legendaarne õpetaja Urve Saar oli Rannar Vassiljevi klassijuhataja 1989–1993. aastatel (2.–5. klass). Tema kinnitusel oli Vassiljev pisikese koolijütsina väga tubli ja aktiivne poiss. «Õppis hästi, armastas teistega koos teha üritusi ja loomulikult ka krutskeid,» alustas staažikas pedagoog iseloomustust. Ta mäletas, et endisel ministril olid tunnistusel peamiselt viied.
«Neljasid oli ikka vähevõitu ja eriti hästi sai ta võõrkeele selgeks,» rääkis Saar, kelle sõnul oli nutikas õpilane esirinnas ka mälumängu võistlustel, kus ta oma vastustega ka iga kord hiilgas. «Rannari silmaring on üsna avar, sest vanemad väga soosisid seda. Ta oli uudishimulik uurija, tean, et võttis alati osa ka matkadest ja tegi sporti,» meenutas õpetaja.
Kooliajast meenus talle vaid üks pisut problemaatiline hetk, kui mõned vanemad olid viiendike klassiõhtust pisut nördinud. «Kaks korda aastas oli meil klassiõhtu, minu viimase klassi kevadel oli pidu koos vanematega. Lasin poistel ise teha ettevalmistusi. Tegidki nii, nagu nemad soovisid ja ütleks, et sealt võis ka mõne krutski välja lugeda. Need oli niisugused piiri peal, natukene ropuvõitu,» meenutas õpetaja.
Rannar Vassiljev noore poisina. Foto: Erakogu
«Meeskonnatöö oli hästi organiseeritud. Ükskord oli neil plaan raha teenima hakata, mingisugused asjad nad organiseerisid ja läksidki Rakvere turule müüma. Niimoodi teeniti raha,» meenutas õpetaja, kellele on meelde jäänud ka tema vanemate panustamine kooliellu. Ja siit meenus talle kõnekas lugu Vassiljevist. «Ükskord käisime nende suvilas, vaatasime tohutult rikkalikku elulõngade kollektsiooni ja mäletan, kuidas tookord Rannari ema rääkis, kuidas noorem poeg on selline uurija ja tegutseja, aga teine vend, Rainer (Eesti võrkpallikoondise teine treener) võtab kätte oksakäärid ja pügab heki ära,» meenutas õpetaja Saar.
Umbes selles vanuses sai ka endisest tervise- ja tööministrist kõva laulumees, kes kuulus Virumaa Poistekoori ridadesse, samuti mängis ta vanema venna eeskujul aktiivselt võrkpalli. Maakonna arvestuses oli tegemist andeka kergejõustiklasega. Väidetavalt on Vassiljev olnud lausa maakonna meister teivas- ja kaugushüppes.
Kui rääkida Vassiljevi käitumisest ja hoolsusest, siis põhikooliklasside hinnetestatistika näitab, et need olid 6. klassis eeskujulikud, 9. klassis langesid mõlemad pügala võrra ja olid head. Halvemaks enam käitumine ega hoolsus ei läinud, neid hinnati ka gümnaasiumiklassides heaks.
Gümnaasiumi klassijuhataja Sirje Trahvi meenutuste järgi oli Vassiljev noorukina töökas, küllalt nutikas, teiste õiguste eest võitlev koolipoiss. «Normaalne elus inimene. Iseloomult ega õppimistulemustelt polnud ta oivik, kuid matemaatika, füüsika, keemia olid tema alad. Ta ei olnud viieline õpilane, kindlasti mitte tuupur, aga sai asjadele pihta,» iseloomustas õpetaja, kelle sõnul oli tegemist hästi eesmärgikindla inimesega.
«Ilmselt teadis üsna varakult, mida ta tahab. Oskas suurepäraselt väidelda – kui oli vaja teiste õpilaste soovide, õiguste eest võidelda, siis oli ta valmis seda tegema,» meenutas gümnaasiumi klassijuhataja ja matemaatika õpetaja Sirje Trahv. Probleeme tubli õpilasega õpetajale ei meenunud. «Tal on nii hea lastetuba. Arvan, et lapsepõlvest ja kodust on pärit tema töökus ja poliitilises mõttes ka isa eeskuju. Kahtlustan, et oma isa, praeguse Sõmeru vallavanema, jälgedes läks ta ka poliitikasse,» arvas Trahv. Seoses sellega meenus õpetajale, kuidas mingil ajal ilmus Vassiljev kooli, noorsotside sall ümber kaela. «Mäletan, et selle pärast oli natukene ikka tögamist, see võis olla viimases klassis,» muigas Trahv.
Autor: Anu Viita-Neuhaus, Virumaa Teataja
Eelmine
Järgmine
Tagasi üles ⇧