Riigikohus jättis kolmapäeval läbi vaatamata Tallinna ringkonnakohu taotluse selgitada, kas põhiseadusega on vastuolus määrus, millega riik keeldus tunnistamast Eesti Autorite Ühingu, Eesti Esitajate Liidu ja Eesti Fonogrammitootjate Ühingu 831 416 euro suurust niinimetatud kassetitasu nõuet.
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium viitab, et ringkonnakohtu arvates on avalik võim õigustloova aktiga rikkunud talle pandud kohustusi. Ringkonnakohus on leidnud, et valitsuse määrus on põhiseadusega vastuolus, kuna rikub autoriõiguse seaduses sätestatud kohustust tagada autorile, teose esitajale ja fonogrammitootjale õiglane tasu audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise isiklikeks vajadusteks kasutamise eest. Õiglase tasu puudumine on ringkonnakohtu hinnangul tõendatud sellega, et vaidlusaluse määruse alusel kogutav tasu on aastate jooksul vähenenud, määrust ei ole alates 2006. aastast muudetud ning on üldteada, et sellest ajast arvates on toimunud oluline tehnika areng, sealhulgas salvestusseadmete ja -kandjate osa.
Riigivastutuse seaduses sätestatud kahju hüvitamise teiste eelduste kohta märgib Tallinna ringkonnakohus vaheotsuses paljasõnaliselt, et ka need on täidetud.
«Ringkonnakohus toob vaheotsuses välja, et määrusel on kaebajatele vahetu mõju, kuna määruses sätestatud loetelu takistab õigustatud isikutele tasu maksmist kõigi võimalike nüüdisaegsete salvestusseadmete ja -kandjate eest. Lisaks sellele on kaebajad ringkonnakohtu hinnangul eriliselt kannatanud isikuteks ja avaliku võimu rikkumine on oluline, sest valitsus ei ole teinud analüüsi, mis näitaks, et tasude vähenemine on paratamatu,» toob riigikohus esile.
Ringkonnakohus märgib vaheotsuses üksnes, et kaebajate hinnangul on aastatel 2010–2013 jäänud neil saamata 831 416 eurot, kuid ei ole tuvastanud, kas kaebajatele on kahju tekkinud, samuti ei ole kohus hinnanud põhjuslikku seost avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumise ja kaebajatele väidetavalt tekkinud kahju vahel.
«Kuna ringkonnakohus ei ole vaheotsuses välja selgitanud kõiki asjaolusid, mis on vajalikud riigivastutuse seadusest tuleneva kahju hüvitamise nõude põhjendatuks lugemiseks, ei saa kolleegium võtta seisukohta, kas vaidlustatud säte on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv,» leidis kolleegium ning jättis ringkonnakohtu taotluse läbi vaatamata.
Eesti Autorite Ühing, Eesti Esitajate Liit ja Eesti Fonogrammitootjate Ühing soovisid küsida maaletoojatelt lisatasu digipleierite, digibokside, satelliittelevisiooni vastuvõtjate ja osa televiisorite eest. Mobiiltelefonide ning seadmete eest, mis on integreeritud arvutiga või kasutatavad ainult arvutiga ühendatuna, tasu nõuda ei soovita.
«Siiani koguti autoritasu eelkõige helikassettide ja VHS-ide pealt, mida kasutati kunagi vastavalt muusika ja filmide salvestamiseks. Üsna arhailine moodus. Helikassette ja VHS-e tuleb otsida tikutulega, sest neid lihtsalt ei ole enam ning tänased noored ehk põhiline tarbijaskond pole neist ilmselt kuulnudki,» ütles autorikaitsjaid esindav advokaadibüroo Glimstedt vandeadvokaat ja partner Priit Lätt pressiteate vahendusel.
«Kogu pikk vaidlus on käinud selle üle, kas ja kuidas ajakohastada reegleid ning seadusi. Vananenud ja aegunud salvestivahendite asemele on tulnud uued, mille kasutamise eest seni tasu maksma ei pidanud. Eesmärk on mõned uuemad salvestusvahendid seadusesse sisse panna,» rääkis Lätt.
«Tühja kasseti tasu» on makse, mida küsitakse salvestusseadmete ja -kandjate tarnijatelt, sõltumata sellest, kas salvestuskandjat või -seadet ka tegelikult kasutatakse. Tegu on hüvitisega autorile, teose esitajale ja fonogrammitootjale selle eest, et nende õigusi on üldsuse huvides piiratud.
Eesti Autorite Ühing, Eesti Esitajate Liit ja Eesti Fonogrammitootjate Ühing nõudsid valitsuselt kohtu kaudu 831 416 eurot. Tegu on summaga, mis autorkaitsjate hinnangul jäi valituse tegevusetuse tõttu autoritel, esitajatel ja fonogrammitootjatel saamata aastatel 2010–2013.
Tallinna halduskohus leidis mullu juuni alguses, et autorikaitsjate lisanõue ei ole õigustatud. Halduskohtu hinnangul saab kehtiva õiguse kohaselt valitsuse määrusega tekitatud kahju hüvitamist nõuda vaid juhul, kui direktiiv või seadus, mida valitsus pole väidetavalt õigesti rakendanud, on otsekohaldatav. Normi otsekohalduvuseks on vajalik, et norm oleks selge, täpne ja tingimusteta. Seega ei saa otsekohalduvaks normiks olla ulatusliku kaalutlusruumiga norm.