Välisminister Marina Kaljurand kirjutab, et riigikogule ratifitseerimiseks esitatud Eesti ja Venemaa piirilepingud vastavad Eesti Vabariigi põhiseadusele, ning kinnitab, et piirilepingute sõlmimisega ei muutu Tartu rahuleping kehtetuks.
Marina Kaljurand: piirilepingud Venemaaga, veel kord
8. oktoober 2015, 20:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neljapäeval otsustas valitsus esitada riigikogule ratifitseerimiseks Eesti ja Venemaa maismaapiiri ja merealade piiritlemise lepingud. Olen näinud peaaegu veerand sajandit kestnud protsessi nii kõrvalt kui ka seest, seda algul läbirääkimiste eksperdina ja seejärel delegatsiooni liikmena, edasi suursaadikuna Moskvas ja nüüd välisministrina.
Läbirääkimised maismaa- ja merepiiri asjus algasid 1992. aastal, enamik ajast kulus vaidlustele ajaloolis-õiguslike aluste üle ning kõnelused ei edenenud. Järjest enam sai selgeks, et Eestil ja Venemaal on täiesti erinevad seisukohad Eesti riikluse järjepidevuse ja Tartu rahulepingu kehtivuse osas. Seetõttu otsustati jätkata läbirääkimisi nn tehniliste piirilepete üle, mis määravad ainult Eesti ja Venemaa vahelise riigipiiri kulgemise ega käsitle erinevaid ajalootõlgendusi. Juba 1996. aasta sügisel olid piirilepingute tekstid põhimõtteliselt valmis ning need jäid ootama allakirjutamist.
Esimest korda kirjutati lepingutele alla 2005. aasta mais. Järgnenud kuudel ratifitseeris riigikogu lepingud. Seejuures seostati riigikogus ratifitseerimisseaduse preambulis lepingud Eesti ajaloolis-õigusliku ruumiga. Sellele viidates taganes Venemaa kokkulepitust.
Pärast aastaid vaikust esinesid 2012. aastal kõik tollase riigikogu fraktsioonide esimehed valitsusele algatusega viia piirilepingute protsess lõpule. Järgnesid läbirääkimised ja mais 2013 jõuti kokkuleppele lepingute tekstide minimaalses täiendamises. Mõlema lepingu preambulisse lisati viide vastastikuste territoriaalsete nõudmiste puudumise kohta. Maismaapiiri lepingusse lisati lause, et selle lepinguga reguleeritakse eranditult riigipiiriga seotud küsimusi. 2014. aasta 18. veebruaril kirjutati lepingutele uuesti alla.
Riigikogu viis aprillis 2014 läbi ratifitseerimise esimese lugemise ja jäi ootama protsessi edenemist Venemaal. Naabrite juures asjad nii kiiresti ei liikunud. Tekkis olukord, kus eelmise riigikogu koosseisu töö lõppemisega langesid lepingud riigikogu menetlusest välja ning valitsus pidi lepingud taas seadusandjale esitama.
Veerand sajandiga on Eesti avalik arvamus piiriteemade osas muutunud. Nii mõnigi vaidlus on selle aja jooksul mitu ringi läbi teinud ning kõige olulisemaid küsimusi on pikalt ja põhjalikult arutatud ning argumenteeritud. Nimetan paari neist.
Piirilepingute vastavuse kohta Eesti Vabariigi põhiseadusele on arvamust avaldanud kõik taasiseseisvunud Eesti neli õiguskantslerit, neist viimasena Ülle Madise. Kõik õiguskantslerid on järeldanud, et piirilepingud on kooskõlas põhiseadusega. Põhiseaduse paragrahvi 122 lõike 1 kohaselt «on Eesti maismaapiir määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste lepingutega».
Seega näeb põhiseadus ette võimaluse, et piiri on võimalik määrata peale Tartu rahulepingu ka teiste riikidevaheliste lepingutega. Praegune õiguskantsler osutab ka Põhiseaduse Assamblee tõlgendusele paragrahv 122 osas, et see ei takista vastaval komisjonil pidamast piiriläbirääkimisi Venemaaga, muutmaks piiri, mis on kokku lepitud Tartu rahulepinguga.
Kas piirilepingute sõlmimisega muutub Tartu rahuleping kehtetuks? Ei, ei muutu. Asendatakse üks säte, artikli III lõige 1, mis reguleerib piiriga seonduvat ning mis asendatakse uue piirilepingu sätetega. Seda kinnitab sõnaselgelt ka uue piirilepingu artikli 9 lõige 1, mis ütleb, et «käesoleva lepinguga reguleeritakse eranditult riigipiiri puudutavaid küsimusi». Sama on korratud lepingute seletuskirjas.
Seega jääb Tartu rahuleping kehtima, sealjuures artikkel II, millega Venemaa tunnustas «ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta…».
On avaldatud arvamusi, et Eesti on seni saanud hakkama ilma lepinguteta ja saab ka edaspidi. Välisministri ja juristina ei saa ma nõustuda lepinguliste suhete alahindamisega. Õigus pole kõikvõimas, kuid igal juhul on nii heal kui ka halval ajal parem omada kokkuleppeid, kui neid mitte omada.
Piirilepingute olemasolu tähendab ka selgust meie partneritele maailmas, sh Eesti rahvusvaheliste kohustuste täitmise osas. Venemaa tegevus Ida-Ukrainas ja rändesurve Euroopas on vaid mõned argumendid hästi valvatud piiri väljaehitamiseks.
Piirilepingutega muutub riigipiir loogilisemaks ja kergemini valvatavaks. Selleks vahetatakse mõned maismaa-alad ja järvealad, lähtudes vastastikkuse ja võrdsuse põhimõttest. Lepingutega õnnestub lahendada mitu muud küsimust: nn Saatse saapa küsimus ja ebaselgus kalapüügialade osas, ning samuti edendada piiriülest koostööd.
Ma olen veendunud, et piirilepinguid on vaja mõlemale riigile. Seda kinnitas ka Venemaa välisminister meie hiljutisel kokkusaamisel New Yorgis, kus ta nimetas soovi piirilepete jõustamisega edasi minna ning teha seda omavahel koordineeritult. Olen samuti veendunud, et Eesti riigi ja rahva huvides on ratifitseerimisprotsessiga edasi minna. Eesti eri valitsused ja riigikogu koosseisud on lepingud korduvalt heaks kiitnud, nende sünniga on eri aegadel olnud seotud paljud erakonnad.
Loodan, et riigikogu liikmed jagavad neid seisukohti ning piirilepinguid ei kasutata odava populaarsuse võitmise vahendina. Samuti loodan, et ka Vene pool teeb oma osa. Välisministrina teen omalt poolt kõik võimaliku, et peaaegu veerandsada aastat kestnud protsess jõuaks lõpuni ning Eesti saaks rahvusvaheliste lepingutega kokkulepitud riigipiiri.