:format(webp)/nginx/o/2018/03/27/7730911t1h7b72.jpg)
/nginx/o/2015/10/14/4594567t1h04b8.jpg)
Septembri algul allkirjastas keskkonnaameti peadirektor käskkirja, mille alusel tuleb Eesti metsades jahihooaja lõpuks likvideerida ligi kolmkümmend tuhat metssiga ning alates 1. oktoobrist on ühes söödakohas lubatud maksimaalne ööpäevane lisasöödakogus vaid kümme kilo. Nii suure ja isuka looma jaoks nagu metssiga on see olematu hulk.
Keskkonnaameti peadirektor Andres Onemar selgitas Eesti Jahimeeste Seltsile, et lisasöötmise keelamisega vähendatakse sigade sigimisvõimet ning seetõttu ka arvukust. «Kuna metssead söövad ka kartulit ja õunu, ei tohi oktoobri algusest neidki metsa alla viia,» märkis Onemar.
Kahju põllumeestele
Jahimehed on sellisest otsusest hämmeldunud. «Esiteks pannakse meile kohustus küttida tohutu arv metssigu ning siis keelatakse lisasöötmine, kuid just söötmisega hoitakse sigu paigal ning nii on neid hõlpsam küttida,» oli Jõgeva piirkonna Linnumetsa jahiseltsi juht Urmas Välba nõutu. Veel lisas Jõgeva piirkonna jahimees, et näljased sead hakkavad liikuma ning see aitab hoopis seakatku levikule kaasa, mitte ei hoia seda ära, nagu lisasöötmise keelamise eelnõuga loodetakse.
Sigade söötmise keelamisel kipuvad sead tõenäoliselt kahju tegema põllumeeste taliviljale. «Kui siga teab, et söödaplatsilt ei saa ta muud kui ainult tina, siis ta lähebki rappa istuma ja hakkab põldudele üksikuid dessante tegema,» arvas Jõgeva jahimees Urmas Välba.
Arvukuse määrab temperatuur
Tartu Ülikooli doktorant Ragne Oja on teinud uurimustöö metssigade lisasöötmise soovimatute mõjude kohta. Ka tema toetab jahimeeste arusaama, et lisasöötmise keelamine ei pruugi anda loodetud tulemust.
«Esiteks seetõttu, et talvine looduslik suremus on lisaks lisasöötmisele seotud ka temperatuuriga. Kui tänavune talv on samasugune nagu viimased kaks, ei ole ohtu, et sügiseks heas konditsioonis metssead hulganisti pesakonnakaupa külmuksid,» rääkis Ragne Oja. Teiseks on noorteadlane seda meelt, et ilma lisasöödata liikumised suurenevad.
«Praegune kümne kilo suurune ööpäevane piirang puudutab neid jahipiirkondi, kus seni on söötmine olnud suurem. Arvestades aga lisasöötmise mõju loodusele ja võimalikku rolli katku levitamisel, võiks lisasöötmine, ka peibutamine, olla keelatud neis piirkondades, kust katk on juba üle käinud ja valdav osa populatsioonist hukkunud,» märkis Tartu ülikooli terioloogia töörühma doktorant Ragne Oja.
Veel rääkis Tartu ülikooli doktorant, et katku leviku piiramiseks on ennekõike tarvis vähendada loomadevahelisi kontakte ja nende asustustihedust. «Paraku kaasneb küttimisega alati häiring, mis võib liikumisi suurendada. Enamasti toimub see karja kodupiirkonna sees, kuid jahikoerad võivad jälitada metsseakarju kaugele kodupiirkonnast väljapoole,» lausus ta.
Metssigade arvu piiramiseks ja kevadise juurdekasvu vähendamiseks tuleks Ragne Oja sõnul suurendada sügistalvel oluliselt emasloomade hulka kütitavate isendite seas. Karja struktuuri säilitamiseks tähendab see juhtemise allesjätmist, kuid kesikemiste küttimist. «Arvukuse kiire vähendamine eeldab tervete karjade korraga surmamist, kutselised jäägrid kasutasid selleks püünisaedasid,» märkis Oja.
Hobi muutus kohustuseks
Lisasöötmise korra nõuetest kinni pidamist hakkavad kontrollima keskkonnainspektsiooni inspektorid, kes rikkumise korral vastava piirkonna jahimehi trahvida võivad. «See on jälle üks koht, kus inspektorid saavad oma töö tulemusi ette näidata ja jahimeestel tuleb trahvidega riigikassat täita,» sõnas Urmas Välba.
Jahimehed on nõutud, öeldes, et riik muudab nende ülesanded väga keeruliseks. Kui varem oli jahimees inimene, kes aitab metsas hobi korras ja oma vabast ajast looduslikku tasakaalu hoida, siis nüüd, seakatku ulatusliku levikuga, on riigi poolt jahimeestele kehtestatud käsud ja keelud muutunud väga karmiks. Iga vale liigutuse eest terendab trahv ning kvootide mitte täitmisel ähvardatakse isegi litsentsidest ilmajätmisega.
Sigadel võib tekkida katku suhtes resistentsus
Tartu ülikooli terioloogia osakonna doktorant Ragne Oja selgitas, et mõnedel juhtudel võib metssigadel tekkida katku suhtes vastupanuvõime.
«Sardiinias on SAK olnud üle 35 aasta ja metssigade populatsioonis on tekkinud resistentsus, kuid ka resistentsed metssead võivad nakkust edasi kanda,» kõneles Ragne Oja. Arvestades, et mujal on looduslikus populatsioonis tekkinud resistentsus, võiks Ragne Oja sõnul kõne alla tulla ka Eesti eri piirkondades erinevate strateegiate rakendamine.
Näiteks Harju, Lääne, Saare, Hiiu, pooles Lääne-Viru ja Tartu maakonnas võiks Ragne Oja hinnangul kiiresti arvukust vähendada, et nakkuse jõudmisel nendesse piirkondadesse see populatsioonis ei leviks. Mujal Eestis tasuks aga jätta küttimissurve samale tasemele, et vältida resistentsete isendite (haiguse puudumine, kui antikehad on tekkinud) väljaküttimise ohtu.
«Peame arvestama, et isegi juhul, kui Eestis pole mitte ühtegi nakatunud metssiga, võivad nad tulla naaberriikidest Venemaalt ja Lätist,» märkis Oja.