Riigikohus mõistis tütre vägistamises süüdistatud mehe õigeks

FOTO: Lauri Kulpsoo

Riigikohus mõistis täna õigeks alama astme kohtutes oma eelkooliealise tütre vägistamises süüdi mõistetud mehe, kuna riigikohtu hinnangul rikuti kriminaalasja menetlemisel oluliselt kriminaalmenetlusõigust.

Tartu maakohus mõistis mehe mullu 4. novembril süüdi oma eelkooliealise tütre vägistamises ja tema suhtes sugulise kire vägivaldses rahuldamises ning karistas teda kuueaastase vangistusega.

Kohtuotsuse kohaselt astus mees aastatel 2009–2012 oma elukohas korduvalt sugulisse vahekorda oma 2007. aastal sündinud tütrega, kasutades ära tütre lapseealisusest tulenevat arusaamisvõimetust. Kohtuotsuse järgi rõvetses mees oma tütre kallal sõrmega ning käskis tal silitada oma suguelundit.

Kohus mõistis mehe süüdi lapselt võetud tunnistuse alusel. Lapsele tehtud meditsiiniline ülevaatus väärkohtlemise jälgi ei tuvastanud.

Tartu ringkonnakohus jättis tänavu 18. märtsil maakohtu otsuse muutmata, kuid mehe kaitsjad viisid asja riigikohtusse.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märkis täna langetatud otsuses, et mehe süüditunnistamine rajaneb määravas ulatuses lapseealise kannatanu ütlustele. Kolleegiumi hinnangul ei olnud seejuures kohtutel alust käsitada iseseisva tõendina tunnistajate ütlusi selle kohta, millest nad on teadlikuks saanud alaealise kannatanu vahendusel. Tunnistajate ütlused on sel juhul käsitatavad vaid kaudse tõendina, mis kinnitab kannatanu ütluste usaldusväärsust, märkis riigikohus.

Riigikohus leidis samuti, et ekspertiisi käigus antud lapse selgitused sündmuse kohta ei ole kasutatavad iseseisva tõendina, kuna ekspert ei kuula isikut üle. Uuritava isiku selgitused ekspertiisi käigus on aluseks eksperdiarvamuse kujundamisel.

Ka märkis riigikohus, et kuigi alla 14-aastast tunnistajat ei hoiatata ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest, peab talle siiski selgitama tõe rääkimise vajadust ja seda juba ülekuulamise alguses ning igal juhul enne, kui kannatanu annab ütlusi kuriteosündmuse kohta. Kõnealuses kriminaalasjas seda aga kannatanu ülekuulamise protokollidest ei nähtu.

«Kuigi ülekuulamisel tuleb vaieldamatult võtta arvesse lapse vanusega seotud eripära, mis võimaldab muu hulgas suunavate küsimuste esitamist, ei saa mööda minna tõe rääkimise kohustuse selgitamisest kui ütluse usaldusväärsuse raskuspunktist,» märkis riigikohus.

Riigikohtu kriminaalkolleegium juhtis tähelepanu ka asjaolule, et seadus annab ka alaealisele kannatanule õiguse keelduda ütluste andmisest isiklikel põhjustel. Kuna kannatanu on süüdistatava tütar, oli tal õigus keelduda ütluste andmisest oma isa vastu. Sellest õigusest kannatanut enne tema ülekuulamist ilmselgelt ei teavitatud ja tal ei olnud seetõttu võimalik ka ütluste andmisest loobuda, märkis riigikohus.

«Riigikohus on leidnud, et ütlus, mis on saadud kohtumenetluses nõuetekohaselt rakendamata tunnistajalt, kellele ei ole selgitatud nende õigusi ja kohustusi, ei ole käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Sellisele tõendile rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik,» seisab riigikohtu otsuses.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märkis ka, et kohtud ei ole kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel käsitlenud politsei poole pöördumisele eelnenud sündmuste käiku ehk küsimust selle kohta, kas kannatanu mälupildile sündmusest võisid avaldada mõju sündmusest möödunud aeg ja konsultatsioonid psühholoogidega.

«Eriti lapseealise kannatanu puhul tuleb kohtul pöörata tähelepanu kannatanu ütlustes kasutatud mõisteaparaadile ja muudele asjaoludele, mis võivad viidata ütluste suunamisele teiste isikute poolt, ning vajadusel vastavad kahtlused ka üheselt ümber lükata,» rõhutas riigikohus.

Tuginedes eeltoodule tühistas riigikohus Tartu maakohtu ja Tartu ringkonnakohtu otsused ning mõistis mehe õigeks. Ühtlasi mõistis kohus õigeksmõistetud mehele kaitsjatele makstud tasude hüvitamiseks Eesti riigilt välja kokku 12 680 eurot.

Tagasi üles