Tallinna ülikooli Jaapani uuringute lektor Maret Nukke selgitab, et Jaapani ühiskonnas on riietusel väga tugev märgiline tähtsus, kuid väljaspool kodumaad toimuvatel kohtumistel on olulisem korrektsus ja taktitundelisus, kui väline vorm.
Ekspert: riietumisstiil aitab jaapanlastel suhtlustasandit paika panna
4. november 2015, 14:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Jaapani ühiskonnas on riietusel ja välimusel semiootiline tähtsus ja tähendus. Riietus väljendab inimese ühiskondlikku positsiooni, varanduslikku seisust jms, riietumisstiili järgi võib tänavapildis pea ilmeksimatult öelda, millisesse klassi inimene kuulub, mis on ta tegevusala või amet ja kui vana ta on,» rääkis Nukke.
«Nii näiteks kuulub hall, must või sinine ülikond Jaapanis ametnike riietusstiili juurde, naisametnikel on sellele vastav ametivorm klassikaline bleiser jakist ja põlvini ulatuva ilmetu vormiga lihtsast seelikust koosnev kostüüm. Ilusaid värvilisi (helekollaseid või roosasid) ja pisut vabama tegumoega kostüüme kannavad reeglina kallite hotellide liftineiud või muud ametnikud, papagoivärvides ülikondi ja palmidega hawai-särke armastavad aga jaapani maffia yakuza esindajad. Heal elujärjel olevad koduprouad võivad endale lubada igapäevaselt Chaneli kostüümi või ka kimono kandmist, samas kui literaadid ja kunstiinimesed on kõigist neist etiketinõuetest justkui vabastatud. Trenditeadliku ärimehe tunneb ära heast rätsepaülikonnast ja popkultuurist ajendatud detailidest - Pokemoni sokid vilksatamas viigipükste alt ja Doraimoni lips uhkelt lehvimas tagasihoidlikus toonis triiksärgi taustal. Niisiis, kes oskab koodi lugeda, saab silmapilkselt palju informatsiooni,» kirjeldas ta.
«Mul endal oli üle 20 aasta tagasi Jaapanisse õppima asudes riietumisega seotud huvitav kogemus. Nimelt olin ma enne seda töötanud Eestis sekretärina ning seetõttu koosnes mu garderoob (üsna casual-stiilis) kostüümidest, kuid kui ma nädalajagu olin ülikooli tundidesse ilmunud enda jaoks tavapärases riietuses, tegi üks õppejõud mulle märkuse, et ma olen «ebaüliõpilasliku välimusega», mis pidavat ohustama õppejõu autoriteeti (ehk siis vaid õppejõud võib loenguruumis olla kostüümis või ülikonnas, mitte üliõpilane, et hierarhia oleks rangelt paigas ja nähtav). Et alluda Jaapani riietumisetiketi ja ühiskonna normidele, hankisin endale oma elu esimesed teksad ja edaspidi olin riietumisetiketi järgimisel väga tähelepanelik,» märkis Nukke.
«Ka 12 aasta jooksul jaapani gruppidele giiditööd tehes oli mul selleks puhuks reserveeritud üks spetsiaalne «giidi kostüüm», samuti seadsin ma alati oma juuksed giidile sobilikult kuklasse krunni ega kandnud tavapäraseid patse - kõik ikka selleks, et vastata klientide ootustele ja giidi kuvandile ning jätta ametile sobilik asjalik mulje. Seda jaapani-stiilis giidikostüümi ei kandnud ma muide mitte mingis muus olukorras.»
Seega tuleb tema sõnul Jaapani kultuuriruumis silmas pidada eeskätt oma positsiooni ühiskondlikus hierarhias (õppejõud või üliõpilane, koduproua või teenindaja, ametnik või freelancer), aga ka vanust ja jõukusastet. «Oma n-ö sotsiaalsest klassikuuluvusest erinevat riietumisstiili pole üldjuhul lubatud harrastada; riietus on kui esmane visiitkaart, mille alusel pannakse paika muuhulgas ka suhtluskeele tasand (viisakusaste) ja aupaklikkuse määr, millega teise inimese poole pöördutakse.»
Sisu olulisem kui vorm
Teine asi on aga juhtumiga, mis pälvis tähelepanu Eestis, kui Artur Talvik ametlikul kohtumisel Jaapani riigiministriga kandis tumedat kampsunit, mitte ülikonda, nagu eestlased tavaliselt harjunud sellistel puhkudel meestel nägema.
«Ma olen seisukohal, et kui Jaapani kultuuriruumis on rangelt kehtivad riietumisreeglid vajalikud justnimelt suhtlustasandi määramise hõlbustamiseks (mitte niivõrd etikett etiketi enese pärast), siis nn «Artur Talviku juhtumi» puhul oli kontekstiks hoopiski Eesti kultuuriruum, ja see muudab asja,» lausus Nukke.
«Mida konkreetselt võis Jaapani minister tunda, ma ei tea (üldiselt on nii, et jaapani keeles ei saagi väljendada seda, mida teine inimene tunneb; saab vaid öelda, mida sa arvad, et ta tunneb), sest see sõltub ka muuhulgas haritusest, maailmapildi avarusest või kitsusest, isiksusest jpm sellisest,» osutas õppejõud.
«Postimehes avaldatud foto alusel aga arvan, et Artur Talviku riietus oli mõõdukalt casual, tema isiksusele vastav ja sobiv (teisiti oleks olnud vormitu, narmendava või nt põtradega kampsuni puhul), üldine mulje oli talviklikult lahe ja pingevaba - see on samuti oluline teise kultuuri esindajatega suhtlemisel,» leidis ta.
«Olen nõus Arturi kommentaaris kõlanud arvamusega, et sisu on olulisem kui vorm. Nimesid nimetamata lisan lihtsalt oma kogemusest, et tõlkides mõningaid Eesti ministreid nende kohtumisel jaapanlastega olen märganud vastupidiselt häirivat (mida on ka jaapani külalised hiljem nelja silma all ära märkinud), kui muidu korrektselt ülikonnas ja lipsustatud minister ja tema abilised lösutavad ametliku vestluse ajal tugitoolides ebamäärases poosis ja kogu nende olemusest kiirgab isegi häbematut familiaarsust. Ülikond ja lips sellises olukorras ei päästa.»
«Arturit isiklikult tundes võin lisada, et tema käitumine jaapanlaste seltskonnas on olnud alati väga korrektne ja taktitundeline, see on aga kõige olulisem suhtlemisel jaapanlastega. Niisiis olen kindel, et casual look ei vähendanud kindlasti antud kohtumise kaalu ega kandnud mingit varjatud sõnumit,» lisas Nukke.
Nukke oli ka nõus Talviku väljaöelduga, et nagu ülejäänud maailm, on ka Jaapan oma kultuuriruumiga üsna tormilises tranformeerumisjärgus. «Ministri kommentaari tähendus Arturi välimusele võis ollagi sõnasõnaline - «nagu Bruce Willis» -, mis eesti keelde ümber tõlgituna tähendab jaapanlase jaoks cool'i imagot. Tänapäeva jaapanlased on maailma näinud ja oskavad end välismaa konteksti asetada, huumorisoon on neil enamasti samuti päris hästi välja arenenud, niisiis ei maksaks sellest ühest fraasist mingisuguseid kaugeleulatuvad järeldusi teha. Antud juhtumi ümber lahvatanud «avalikkuse» meediakära seaksin ühte ritta peaminister Rõivase sokiskandaaliga ja endise presidendiproua mantli ümber käinud furooriga,» osutas Nukke.