Mihkel Mutt: kas Soomelt oleks õppida?

Mihkel Mutt . Foto: .

Külma sõja ajal ei näinud Moskva Eestile ette sellist rolli kui Soomele, mistõttu on nende suhted idanaabriga erinevad, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.

Soomet kritiseerima asudes tasuks meeles pidada, millise noatera peal on põhjanaabrid kaua aega kõndinud, kuidas nad on pidanud laveerima Moskva ja lääne vahel. Neis oludes on Soome ajanud väga edukat välispoliitikat. Ja nad ei ole seda teinud peaaegu kunagi Eesti ega kellegi teise arvel. Üldse on aeg jätta romantiline kujutelm, et üks rahvas tahaks või peaks ohverdama oma põhihuvid teise rahva heaks. Teisi võidakse aidata, aga viimases instantsis on igaüks enda eest.

Soome praegune seisukoht Vene-Gruusia konfliktis on loogiline jätk sellele, kuidas põhjanaabrid on jätnud ÜROs hääletamata, kui on ette pandud hukkamõistvad resolutsioonid seoses NSV Liidu sissetungidega Ungarisse, Tšehhoslovakkiasse ja Afganistani (paraku hääletasid nad 1983. aastal seoses USA sissetungiga Grenadasse). Soomlased on umbusklikud, nad ei arva, et ajalugu oleks lõppenud.

Ühtlasi mõelgem, et need inimesed, kes tulid vangilaagrist koju, olid enamasti söakama ütlemisega kui need, kes polnud laagrisse sattunudki. Viimaste hirm oli tavaliselt suurem, kõik võis veel tulla. Eestil on lihtsam Venemaad kritiseerida.

Nüüd võib hakata paistma, et ma räägin sama juttu mida näiteks Savisaared. Tallinna bürgermeister palus soomlastelt vabandust, mina arvan, et meil oleks olnud õigem Soome seisukoha suhtes delikaatselt vaikida. (Seda enam, et Soomest ei sõltuks kuigi palju. On küll kostnud arvamusi, et Soome hukkamõist mõjuks Venemaale. Aga raske on näidata, millele see arvamus toetub. Kremlit mõjutaks üksnes muutus lääne üldhoiakus.)

Mul poleks vähimatki kellegagi ühel meelel olemise vastu. Kui poliitikud (ma ei ole küll poliitik, aga mina olen ka inimene!), kes tavaliselt on eri pooltel, leiavad mõnes küsimuses ühise keele, mõjub see alati tervendavalt. Tähendab, et ühiskonnas on vabadust ning inimestes intellektuaalset ausust. Aga paraku pole asjad praegu vist nii. Tundub, et siin niisutab keegi häbipisaratega oma poliitilist põllulapikest.

Vilja Savisaar on rääkinud Eestist kui väikeriigist, kes «tahab pigem naabritega tüli norida kui püüelda normaalse suhtlemise poole», ja et võiksime «õppida Soome kogemusest, kuidas naabritega mõistlikult läbi saada». «See ei tähenda üheski suunas kummardamist, vaid dialoogi eelistamist kurjale monoloogile.»

See positiivne programm ei arvesta aga peamist. Kogu Soome «sisu» ja oskuste juures oli nende lähiajaloos peamine siiski asjaolu, et Venemaa nägi Soomele ette teistsuguse rolli kui Eestile. Soomest ei pidanud saama liiduvabariik ega mitte ka täielik satelliit. (Põhjusi oli mitmeid, näiteks külma sõja puhkedes muutus Soome Moskvale vajalikuks kui illustratsioon rahulikule kooseksisteerimispoliitikale.)

Eestile ei olnud midagi säärast ette nähtud. Nii pole meil kahjuks Soomelt selles vallas ka midagi õppida. Tundub, et Vilja Savisaare üleskutse on määratud hoopis ühtedele teistele kõrvadele nii umbes tuhande kilomeetri kaugusel. Asjatu vaev!

Kui mõned meie poliitikud ja suurärimehed arvavad, et Eesti peaks olema suhetes Venega «normaalsem», siis nad teevad ühte kahest. Kas petavad end (teadlikult või ebateadlikult), et see n-ö normaalsus oleks võimalik ilma Eesti iseseisvust oluliselt või jäädavalt kahjustamata. Või nad asetavad oma ärihuvid kõige ette.

Üleskutsetest normaalsusele võib vahel välja lugeda, justkui oleks asi riigi juhtkonnas, isikutes. Teised mehed oleksid idapoliitikas edukamad. Tõsi, poliitikas on isikute omavaheline sobivus väga tähtis.

Konrad Adenauer ning Charles de Gaulle olid kaks kõrge moraaliga skeptilist vanahärrat. Urho Kekkonen sobis Nikita Hruštšoviga, sest mõlemad olid isepäised reformaatorid. Lennart Meri sai Boriss Jeltsiniga hakkama, sest viimane võis olla alkohoolik ja mis kõik veel, aga kindlasti ei olnud ta nahkne bürokraadihing.

Ent isiksuste keemia üksnes soodustab poliitikaajamist, see ei asenda seda. Liiati on praegu Venemaa tüüril kaks aparatšikut, kes ajavad hiilguse taastamise suurprojekti, tehes seda glamuurita, ent metoodilise järjekindlusega. Sihukestega on kõige raskem.

Kui Eestis vahetuksid juhtfiguurid, siis algul oleks mõlemal pool palju kõma, et suhted seisavad «uutel alustel», on «läbimurre» ja mis kõik veel. Aga see oleks ainult algul.

Kui õhin on raugenud ja hakataks tegelema praktiliste küsimustega, siis suurima tõenäosusega leiaksid ka meie mõlemad endised peaministrid, niihästi Edgar Savisaar kui Tiit Vähi ennast samasugusest patiseisust kui praegune juhtkond.

Sest valida on kahe võimaluse vahel. Kas hakata Moskva pilli järgi tantsima või jääda patukotiks. Kolmanda tee on Venemaa praegu blokeerinud. Soome võimalust ei olnud Eestile reserveeritud toona ega ole ka praegu.

P.S. Soome välisminister Alexander Stubb väitis nädalavahetusel seoses vajadusega uue idapoliitika järele, et Soome prioriteet ei peaks olema liitumine NATOga, vaid Põhjala. Paraku on Põhjala eeskätt geograafilis-kultuuriline ja emotsionaalne mõiste. Riigid on liiga erinevad.

Kui viiest kolm (Taani, Norra ja Island) on NATOs ja Rootsil oli alliansiga külma sõja ajal tihedad kontaktid (millest üldsus ei teadnud), siis milleks luua veel mingit lahjemat «Põhjala sektsiooni»?

Liiati on Soome enne ja pärast II maailmasõda piisavalt üritanud luua Põhjala ühisrinnet, aga üldiselt edutult. Loomulikult pole see Soome välisministrile teadmata. Stubbi väide on idasuunaline välispoliitiline retoorika «vanas heas» vaimus.

Tegelikult loodab Soome traditsiooniliselt iseenda vastupanuvõimele ja on selleks nii jõult kui vaimult rohkem valmis kui enamik riike. Vaat selles suhtes oleks meil neilt küll õppida.