Pariisi rünnakutes lähedase sõbra kaotanud eestlanna: kirjeldamatult kurb meel on

Piret Lakson
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rünnakutes hukkunu, Nohemi Gonzalez.
Rünnakutes hukkunu, Nohemi Gonzalez. Foto: Reuters

Hetkel Pariisis õppiv Eesti Kunstiakadeemia kolmanda kursuse tootedisaini tudeng Sandra Goroško kaotas Pariisi rünnakutes oma lähedase sõbra. Tema teine sõber lebab kuulihaavaga haiglas. «See oli meeletu šokihetk, äkki oli see kõik nii lähedal,» meenutas ta laupäeva hommikut, kui oma sõpradega juhtunust kuulis.

Sandra ja tema hea sõber, terrorirünnakus hukkunud 23-aastane USA kodanik Nohemi Gonzalez, tutvusid Pariisi Strate disainikolledžis septembri alguses. Nad said kiiresti lähedasteks.

«Ta oli uskumatult rõõmus inimene, nii vahetu suhtleja, heatahtlik ja siiras. Hästi lahe ja inspireeriv,» rääkis Sandra Postimehele. «Mõnikord ta lihtsalt ilmus mu selja taha ja kallistas või tegi pai.»

Nohemi õppis California ülikoolis. Tubli tudeng, ühtlasi väga hea mentor.

Reede õhtul läks ameeriklanna sõpradega aega veetma Kambodža restorani Le Petit Cambodge, kus noored ikka käivad. Võib-olla oleks ka Sandra läinud, kuid tol õhtul toimus Eesti saatkonnas Prantsusmaal õppivate tudengite tutvumisõhtu.

«Rääkisime veel enne Nohemiga plaanidest ja ta pakkus, et võiksime õhtul välja minna,» märkis Eesti tudeng.

Pariisi kesklinnas puhkenud tulistamistest kuulis Sandra õhtul oma emalt. Seejärel hakkas ta pingsalt uudiseid jälgima. «Kui kuulsin, et toimuvad terrorirünnakud ja veel erinevates kohtades, tekkis hirm. Siinsamas, paari kilomeetri kaugusel lastakse inimesi maha, mõtlesin.»

Öösel kogunes vahetusüliõpilaste sõpruskond ühisesse vestlusesse. Uuriti, kas kõigiga on ikka hästi. Ühe California poisi sõnul olid kolm neist rünnakupiirkonnas ja ta teadis, et Nohemi on kadunud. Ent kuna tüdrukul polnud telefoni kaasas, loodeti, et ehk on temaga siiski kõik hästi.

Sandra sõnul ei saanud keegi tol ööl vahetult peale rünnakuid päris täpselt aru, mis ikkagi juhtus. «Ootasime uudiseid, aga kuni kella kaheni öösel ei paistnud midagi tulevat. Hommikul sain teada, et Nohemit enam ei ole. Ja teine sõber, kes temaga koos oli, sai kuuli selga.»

Leinajad restorani ees. Foto: Scanpix
Leinajad restorani ees. Foto: Scanpix Foto: DELALANDE RAYMOND/SIPA/DELALANDE RAYMOND/SIPA

See oli täielik šokihetk, ütles Sandra, et tundis, kuidas kõik on talle äkki nii lähedal. Pariisis on üle 10 000 söögikoha ja et just tema sõbrad olid ühes neis, kus läks tulistamiseks ... sellega on Sandra sõnul väga raske leppida.

«Tekib tunne, et mitte kuskil pole turvaline. Mõelda vaid, et oled reede õhtul sõpradega väljas ja äkki on su selja taga automaadiga relvastatud terrorist, kes hakkab tulistama. Ja see tunne, et nagunii ei juhtu minu või mõne mu lähedasega midagi, on kadunud.»

Sandra vestles laupäeval oma lähedastega Eestist ja nuttis vahetpidamata. «See on lihtsalt kirjeldamatult kurb, sellised asjad ei tohiks juhtuda.»

Eile õhtul käis Sandra haiglas oma teist sõpra vaatamas. Õnneks saab noormees terveks. «Ta oli restoranis jõudnud olla vaid viis minutit, kui see kõik pihta hakkas. Alguses arvas ta, et lastakse ilutulestikku,» ütles ta. «Sõber rääkis, et kui ta selja taha vaatas, nägi ta automaati. Koos teise sõbraga hakkas ta jooksma ega vaadanud kordagi tagasi. Ka Nohemit ei näinud ta enam... kunagi. Nad jooksid pika tee ühte supermarketisse, kus esialgu ei usutud, et tulistamine päriselt toimub.»

Sandra küsis haiglas, mis tunne see on, kui kuul kehasse läheb. Seda hetke sõber aga ei mäleta. «Ta ütles, et ei tea, millal see juhtus. Ta lihtsalt jooksis ja tundis alles hiljem valu seljas. Kohutav läbielamine.»

Haiglast koju sõitis ta metrooga. «Kõhe oli, ma kartsin väga,» tunnistas Sandra. «Märkasin, et metroos vaadatakse üksteist sellise pilguga, et kas sa oled ikka normaalne. Mina vaatasin ka kõiki enda ümber eriti valvsalt.»

Laupäeval püsis ta kodus, nagu politsei soovitas. Ka pühapäeval kaalus ta pikalt, kas ikka minna haiglasse.

«Üks sõber kirjutas, et ma ei saa karta kõik need kuud siin metrood. Liikuma peab ja ega tegelikult ei tea kunagi, kus ja mis juhtuda võib. Nii et tuleb edasi elada,» märkis Sandra. «Samas ei saa ma öelda, et mul oleks siin olles endine kindlustunne alles. Nii väga tahaks loota, et enam ei juhtu midagi, aga kõik need Prantsusmaa vasturünnakud praegu Süürias tekitavad tunde, et kõike võib veel juhtuda.»

Sandra ütles, et ta tuleks hea meelega tagasi kodumaale, pere ja sõprade juurde. «Eesti tundub praegu väga turvalise väikse riigina, aga samas tuleb olla tugev. Vast läheb see tunne üle. Praegu on kõik veel nii värske, et olin isegi selle üle tänulik, et haiglast tervena koju jõudsin.»

Lõplikult Eestisse naaseb ta ilmselt alles veebruaris, kui semester läbi saab.

Reedel õhtul avasid terroristid tule mitmes restoranis. Rünnak toimus ka Stade de France jalgpallistaadioni lähedal, kus Prantsuse-Saksa sõpruskohtumise esimesel poolajal kärgatas kolm plahvatust. Kõige ohvriterohkem rünnak toimus Bataclani kontserdimajas, USA ansambli Eagles of Death Metali esinemise ajal. Seal hukkus kokku 87 inimest. Järgmistel päevadel ümbritses mõrvapaiku küünaldemeri.

Pariisi reedeste rünnakute 129 hukkunu ja 352 haavatu seas on tuvastatud mitmeid välismaalasi, seal hulgas näiteks Belgia, Suurbritannia, USA ja Šveitsi kodanikke.

Tagasi üles