Helmandi kuberner loodab, et Eesti sõdureist saavad tulevikus Eesti turistid

Helmandi kuberner Gulab Mangal. Foto: Toomas Huik

Kui mu naine sai teada, et mind määrati Helmandi kuberneriks, nuttis ta mitu tundi, tunnistas sel nädalal Eestit külastav Afganistani tuliseima provintsi juht Gulab Mangal intervjuus Postimehele.

Mida te tegite enne Helmandi kuberneriks saamist?

Ma lõpetasin Kabuli ülikooli kirjanduse osakonna. Seejärel olin mõnda aega seal õppejõud ja siis liitusin sõjaväega. Kui Nõukogude väed olid Afganistanis, jõudsin sõjaväes koloneli auastmeni. Samuti olen ma kirjutanud mitmeid raamatuid ja artikleid. Kui ma relvajõududest erru läksin, alustasin oma äri.

Ma olin kogu aja 2001. aasta septembrini Afganistanis. Tolle ajani ajasin oma äri, siis asus ametisse ajutine valitsus. Seejärel olen töötanud mitmes valitsusvälises organisatsioonis, tegeledes näiteks haridustemaatikaga.

2002. aasta algul, kui meil oli ametis uus üleminekuvalitsus, esindasin rahudžirgal oma piirkonda. Seejärel olin Loode-Afganistani koordinaator konstitutsiooninõukogus.

Kui meie põhiseadus valmis sai, määrati mind Paktika provintsi kuberneriks. Seal töötasin kaks aastat ja kaks kuud. Seejärel määrati mind Laghmani provintsi kuberneriks. Ja 2008. aastal määrati mind Helmandi kuberneriks, kus olen sellest ajast saati töötanud.

Helmand on juba kolmas provints, mille kuberner te olete. Kas te saaksite neid kohti omavahel võrrelda?

Ma usun, et Helmandi provintsi juhtimine on olnud minu jaoks kõige raskem. Samas, ajal, kui mind määrati Paktika kuberneriks, oli ka see karm koht, kuigi mitte nii karm kui Helmand.

Paktika oli toona just vabastatud Talibani alt. Me pidime seal rajama uue demokraatliku süsteemi, mis oleks jätkusuutlik ja mida inimesed usaldaksid, mis suudaks rahvale pakkuda kõiki vajalikke teenuseid. See oli päris suur väljakutse.

Kui mind määrati Helmandi provintsi kuberneriks, oli see üks riigi kõige ebaturvalisemaid kohti. Kriminogeensuse tase oli väga kõrge – gängsterid, maffia, narkoparunid, mässulised, Taliban – nimetage ainult, kõik oli seal olemas.

Mässulised olid vaid kahe kilomeetri kaugusel minu residentsist ja kontorist. Nad jätkuvalt tulistasid Nõukogude šilkadest minu residentsi pihta. Vaid kahe kilomeetri kaugusel minu residentsist oli ka narkotööstus, minu töökoha rõdult paistsid ära moonipõllud ja narkoärikad kauplesid omavahel vabalt. Afganistan oli maailma suurim narkotootja ja Helmand oli selle põhipanustaja.

Loomulikult pole võitlus mässuliste ja narkomaffiaga lihtne töö ning see käib siiani. Kuid nüüd on asjad muutunud. Praegust Helmandit meil toona polnud. Aga ma ei tahaks kogu au tehtu eest endale võtta. Me poleks seda saavutanud rahvusvahelise abita, sealhulgas Eesti valitsuse ja vägede toeta. Me oleme seda saavutanud kõik koos. Teie vägedeta oleks mul seda teha olnud väga raske.

Enamik inimesi kardaks teie kohal päris tõsiselt nii iseenda kui oma pere elu pärast. Kas teil pole Helmandis töötamise ajal tekkinud mõtet, et miks te ei võiks selle asemel jätkata hoopis oma varasemat ärimehe või kirjaniku tööd?

Ma ei tundnud, et minul on vaja minna ja olla kuberner, vaid, et riigil oli vajadus määrata mind sellesse kohta kuberneriks. See riik on olnud sõjas 30 aastat. Ja kui kõik mõtleksid, et mul on oma rahulik elu…

Kui president mind Helmandi kuberneriks nimetas, olin parajasti perega väikesel puhkusel Indias. Ma ei teadnud sellest määramisest midagi. Minu naine oli esimene, kes meedia vahendusel teada sai. Abikaasa nuttis tunde, sest ta loomulikult teadis, millist sorti provintsiga ma pean hakkama tegelema. Aga ma pidin oma perekonna prioriteedid kõrvale jätma ja võtma arvesse riiklikke prioriteete.

Loomulikult olin ka mina mures. Ma ei teadnud, kui palju ma kõigi sealsete probleemidega võidelda suudan. Kuid me oleme saanud hakkama.

Kui Eesti nooruk tuleb Afganistani sõdurina ja tahab oma elu ohverdada teiste julgeoleku nimel, siis miks ei peaks mina seda tegema? See on ju minu kodumaa. Ja arvestades, kui palju meie oma lapsi armastame, ei tohi unustada, et ka sellel sõduril on vanemad.

Analüütikud rõhutavad Afganistanist rääkides, et sealse piirkondliku poliitika puhul tuleb arvesse võtta rahvusi, hõime ja klanne. Kuidas võtavad helmandlased vastu teid, kes te olete pärit teisest provintsist?

Jah, meie probleem Afganistanis on see, et kõik põhineb hõimudel. Helmandis on erinevaid hõime ja igal hõimul on omakorda alahõimud. Eksisteerivad etnilised lõhed, üksteist vihatakse. Ühele hõimule ei meeldi teise liikmed, neil on vaidluste lahendamisega probleeme, ükskõik, kuhu sa ka ei lähe, küsitakse, mis hõimust sa oled.

Kuid omades ka ise hõimutausta ja tulles Helmandi provintsi mujalt, pole need hõimud minu hõimud, ma pole osa sellest süsteemist. Üks minu eeliseid on see, et ma olen kõigi suhtes erapooletu. Minu jaoks pole vahet, kes on kes, ma näen kõiki nii võrdsena kui võimalik.

Mulle on esmatähtis kohelda kõiki nii võrdselt kui võimalik, viia täide seadusi ja tuua nende vahele õiglust. Kes iganes minu juurde ka ei tuleks, ma ei hooli nende hõimust või rahvusest, minu jaoks on tähtis, et nad on Helmandi ühiskonna liikmed ja ma pean neid kõiki kohtlema võrdselt. See on olnud üks minu edulugusid.

Hõimude küsimus võib olla päris keerukas, nagu näitab sama piirkonna varasem ajalugu. Minu eelkäijad kuulusid konkreetsetesse selle provintsi hõimudesse. Nad olid ühele hõimule lojaalsed, kuid teisi ei toetanud. Selline asi võib olla päris katastroofiline.

Kui te hindate oma praeguse võimu piire, siis kui suur osa Helmandist on enam-vähem keskvalitsuse kontrolli all ja kui suur osa on sagedamini mässuliste kui teie võimu all?

Helmandi provintsis on 13 administratiivset piirkonda. Neist kolm on mässuliste ja kümme meie kontrolli all. Kui ma ütlen, et piirkond on meie kontrolli all, tähendab see olukorda, kui paigas on administratsioon, ametnikud ja kodanikele osutatavad teenused.

Tehniliselt võttes on ka need kolm piirkonda meie kontrolli all. Neis toimuvad sõjalised operatsioonid, me käime seal sõjalistes patrullides, kuid meil pole seal ametnikke. Nagu pole neid ka mässulistel.

Ma võin saata neisse oma relvajõud ja piirkonna kolme päevaga kontrolli alla võtta. See pole probleem. Kuid inimestele on tähtsad teenused: tervishoid, põllumajandus, energia, niisutussüsteemid, haridus. Tuleb pakkuda vajalikke teenuseid. Niisama pole mõtet piirkonda sõjaväebaase rajada.

Võimu täideviimiseks on meil vaja raha ja ametnikke, inimvõimekust.

Kui lihtne on leida Helmandisse ametnikke, kes läheksid neisse piirkondadesse?

Ma tunnistan, et inimressurss on probleem. Meil on võimekad inimesed riigis olemas, kuid keegi neist ei taha tulla Helmandi provintsi, eriti neisse kaugetesse piirkondadesse.

Võimekad inimesed tahavad minna pigem Kabuli, teenida seal kõrget palka ja töötada turvalises keskkonnas. Igal pool maailmas eelistavad inimesed, eriti noored, töötada pigem pealinnas.

Kuid me teeme selle nimel kõvasti tööd, et leida inimressurssi provintsi seest. Seda tõesti napib, kuid samal põhjusel me ka tegeleme inimeste harimisega, ehitamaks inimvõimekust provintsi sees nende väljast eksportimise asemel.

Näiteks kui me olime just vabastanud Khanashini piirkonna Lõuna-Helmandis, polnud seal hooneid ja me ei teadnud, kuhu oma ametnikke saata. Neil polnud kontorit, ööbimiskohast rääkimata. Me lahendasime olukorra sellega, et andsime neile telgid. Nad töötasid telgis, kus nad ka magasid.

Esimene, kes sinna läks, oli piirkonnakuberner, erialalt apteeker, väga haritud mees. Ta oli ise valmis sinna minema, aga tal ei olnud kohta, kus magada. Me andsime talle madratsi ja telgi, ta magas väljas. Kusagilt tuleb alustada.

Praeguseks on meil seal tugev meeskond ja rahvusvahelised eksperdid. Hiljem vahetati tema madrats konteinerelamu vastu, nüüd on olukord isegi veel parem. Meil on seal kliinik, politseijaoskonda ehitatakse, kogukonnanõukogu maja, koolimaja ehitatakse ja piirkonna võimukeskus – nagu raekoda. Lisaks ehitame me ka inimvõimekust. Kõik käib paralleelselt.

Enne seda, kui alustasin kahe nädala eest oma Euroopa-visiiti, käisin selles piirkonnas. Nüüd käib seal koolis 700 last. Aasta eest ei käinud seal koolis ükski laps. Ma rääkisin lastega ja nad suutsid minuga isegi vigast inglise keelt rääkida.

Kui tihti teie ametnikke ähvardatakse või rünnatakse?

Loomulikult ametnikke rünnatakse, kui nad satuvad mässuliste käeulatusse. Samamoodi ründavad mässulised ka tavalisi inimesi. Mässuliste käitumine on päris julm. Nad on võtnud sihtmärgiks näiteks õpetajaid.

Teise näitena, me jagame talunikele traktoreid. Ja mässulised üritavad neid traktoreid maha põletada ja neid saavaid inimesi tappa.

Traktor on päris nähtav asi. Kas inimesed ikka tahavad selles valguses traktoreid saada?

Traktor pole relv. Kujutage ette, missugused inimesed võitlevad nende saamise vastu. Me oleme jaganud välja sadu traktoreid, rünnakuintsidente on olnud vaid paar. Mitte kõik pole ka mässulistele tabatavad.

Kas teie arvates on realistlik, et Afganistani oma julgeolekujõud hakkavad NATO vägedelt märkimisväärselt ülesandeid üle võtma juba tulevast suvest, kui USA president on lubanud alustada vägede väljaviimist?

Nad alustavad väljaviimist. See ei tähenda, et nad viivad väed välja. Alustamise ja lõpliku väljaviimise vahel on vahe. Piirkondades, kus see on võimalik, antakse julgeoleku tagamine üle afgaani vägedele, kus see pole võimalik, jäävad edasi rahvusvahelised väed.

Kui teie juurde astuks siin mõni eestlane ja teataks, et ta tahab tulla Helmandisse turistina, siis mida te talle ütleksite?

Ma ütleks sellele inimesele «Tere tulemast!». Kuid erinevus on selles, et turistil poleks Helmandis tõenäoliselt sama vabadust, mis tal on siin Eestis.

Me tagame kõigile oma sõpradele ja külalistele kõik võimalused, kuid püüame kindlustada ka selle, et nad ei ületaks piiri, kus nende elud sattuksid ohtu. Me ütleme neile, et siin on piirkonnad, kuhu te saate minna ja ringi vaadata, muid piiranguid peale julgeolekuliste pole.

Aga muidu oleks meil hea meel neid inimesi näha. Palun tulge. Ma olen optimist ja loodan loomulikult, et eestlased ei jää sinna tulema ainult sõjaväelastena, vaid hakkaksid saabuma ka turistidena. Ja sõdurid naaseksid turistidena samadesse piirkondadesse, kus nad on teeninud ja räägiksid teistele, et selles kohas on nad töötanud.

Enne sõda kutsuti Lashkar Gah’d väikseks Ameerikaks. Ja ma loodan, et me suudame ta taas turistilinnaks muuta.

Gulab Mangal
• Kirjandusteadlase haridusega Mangal teenis Nõukogude invasiooni ajal mõnda aega Afganistani armees, kust läks erru koloneli auastmes (ning Wikipedia väitel liitus Nõukogude invasiooni vastaste jõududega). Pärast on olnud tegev kirjaniku ja ärimehena.
• Pärast Talibani kukutamist 2001. aastal töötas ta mitmes mittetulundusorganisatsioonis ning osales 2002. aastal Afganistani uue konstitutsiooni väljatöötamisel.
• Aastatel 2004-2006 töötas ta Paktika provintsi kubernerina, 2006. aastast pidas sama ametit Laghmani provintsis ja 2008. aastal määrati ta kuberneriks Helmandisse, kus on siiani.
• Paktia provintsis sündinud Mangal on rahvuselt puštu ja kuulub Mangalite hõimu, mis on üks Paktia tugevamaid ning tuntud selle poolest, et on võidelnud nii Briti kui Nõukogude vägede ja ka Talibani vastu.