Peeter Espak: Eesti avalikus ruumis ei tohiks näo katmine vastuvõetav olla

Peeter Espak
, teoloog ja oritentalist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Espak
Peeter Espak Foto: Margus Ansu

Naise näo katmist ei nõua mitte ükski peavoolu islamiteoloogia argumentatsioon ning ka Eesti sotsiaalses ruumis ei tohiks nägu katva riietuse kandmine avalikus ruumis olla aktsepteeritud, kirjutab Tartu Ülikooli võrdleva usundiloo vanemteadur Peeter Espak.

Ajakirjanduses on kavandatava seadusemuudatuse juures välja toodud peamiselt ainult üksikuid rahvast üleskütvaid aspekte ning kogu seaduse ümber toimuv sisuline arutelu võib jääda ilma kajastuseta.

Uudispealkirjades kajastub tihti sõna «burka», kuigi vastav märksõna ei ole seadusemuudatuse tuumaks. Usundiloo või ka seadusloomega mitte kursis olev inimene võibki teha omale assotsiatsiooni burka – islam – terrorism, kuna sisuline arutelu ei pruugi temani jõuda.

Esmalt peab selgitama, et näo katmine (olgu burka või niqab’iga) ei ole usuveendumus ega isegi usuline riitus. Koraani kehakatmistavadele viitavad laused on mitmeti tõlgendatavad ja ka lihtsalt soovitused teatud olukordadeks, mitte aga üldkehtivad nõuded näo katmiseks kõikjal avalikkuses.

Tegu ei ole küsimusega, mida saaks käsitleda põhiseaduses sätestatud usuvabaduse piiramisena, vaid puhtalt meie kohaliku sotsiaalse ruumi tavade reguleerimisena. Algselt võib näo katmise nõuet kõikjal avalikkuses pidada eelkõige sotsiaal-kultuuriliseks patriarhaalseks hõimutavaks. On välja käidud ka teaduslik ajalooteooria, mille kohaselt võis näo looritamise komme Lähis-Idas alguse saada hoopiski muistsetele templiprostituutidele kehtestatud nõuetest ja sumerite seksuaalriitustest.

Näo katmist ei nõua mitte ükski peavoolu islamiteoloogia argumentatsioon ning enamik kaasaja islamiteolooge on seisukohal, et tegu võiks olla vabatahtliku kombega. Näo või kogu keha katmist nõudvaid seadusi on kehtestanud Lähis-Ida kõige karmimad diktatuurirežiimid (sh Saudi-Araabia) ja ka terroriorganisatsioonid, kes hetkel kontrollivad suuri alasid Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas.

Teadlane ei saa ega ka tohi hinnata mõne traditsioonilise hõimu või kultuuripiirkonna tavasid tema enda elualal või ükskõik millise inimese käitumistavasid tema enda kodus – olgu Eestis või kogu Euroopas. Iga riik ja hõim peab leidma oma loomuliku arengutee. 

Samuti peavad ka iga riigi kodanikud ise oma õiguste eest võitlema. Eesti kodanikuna arvan, et meie kohalikus sotsiaalses ruumis nägu katva riietuse kandmine avalikus ruumis ei tohiks olla aktsepteeritud. Seda nii inimväärikuse kui ka turvalisuse seisukohalt.

Põhiseaduse § 10 sätestab, et «õigused, vabadused ja kohustused ei välista muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele». Meie kohustus ongi kaitsta meil kehtivaid arusaamu soolisest võrdõiguslikkusest nagu ka üleüldisest inimväärikusest.

Teisalt on seadusemuudatus oluline ka turvalisuse kaalutlustel. Terroriaktide ennetamiseks kui ka üleüldise avaliku korra säilitamiseks peab inimese nägu avalikes kohtades olema tuvastatav. Kavandatud seadus kehtib siiski just avaliku ruumi kohta ning inimese riietust tema enda pühakojas, kodus või muul eraalal ei saagi ükski seadus reguleerida.

Loodetavasti lähtutakse edasises arutelus seadusmuudatuse üle eelkõige ratsionaalsetest argumentidest – olgu nad poolt või vastu, ning põhitähelepanu ei suunata kõmu tekitamiseks üksikutele kirgi kütvatele märksõnadele.

Asjale tuleks läheneda teaduslikult – meie kõikide huvisid ja hirme arvesse võttes – mitte aga emotsionaalselt ja propagandistlikult, tekitades rahva seas veel üht lõhet, kus jagunetakse kahte leeri – «burkatoetajad» versus «burkakeelajad». 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles