Tiit Vähi: kogu aeg tuleb elus pöördeid juurde

Kes on see mees, kes soovis astuda Saraatovi lennukooli ja saada kosmonaudiks, ent aastaid hiljem kihutas, tolmupilv järel, hoopis Moskvitši nn tordikäruga, nii et võitis koguni Saaremaa ralli, ning veelgi hiljem, juba tuntud tegelasena, ronis Himaalajas ligi 6000 meetri kõrgusele?

Tiit Vähi ei vaja pikemat sissejuhatust. Ta juhtis iseseisva Eesti ülesehitamise aastail kolme valitsust. Kaheksateist viimast aastat on ta hoidnud poliitikast eemale – tõsi, ükskord kaotas kihlveo ja pidi valimistel kaasa lööma (sellest allpool usutluses) – ning toimetanud ettevõtjana. Tänavusel aasta ettevõtja konkursil pälvis Vähi (68), kes on kõige muu hulgas Ida-Virumaa suurima tööandja Silmet Grupi juht, elutööpreemia.

Vestlesin Vähiga tema kontoris Tallinna vanalinnas. Varem ta elas seal, nüüd enam mitte, sest sündmused nn Bermuda kolmnurgas (vt lugu Viis aastat hirmsat elu) muutsid selle väljakannatamatuks.

Teil on omapärane kähisev hääl, mis on kaugelt äratuntav. Millest see tuleb?

Ei, mul ei ole kõrivähk. (Muigab.) Alates lapsepõlvest on mul olnud teistest erinev hääl. Kunagi, kui [laulja] Mati Palm Koonderakonda kuulus, ütles ta, et pean minema kurguarsti juurde, sest mu häälepaelad on pinges ning arstid oskavad need kindlasti korda teha. Vastasin talle, et ma ei taha ju minna temaga koos lavale laulma. Nii jäigi arsti juures käimata. (Naerab.)

Mis marsruudil te elu praegu kulgeb?

Minu ettevõtmised on Tallinnas, Sillamäel ja Pühajärvel ning minu elukoht on Viimsis. Pühajärvel käin küll suhteliselt harva, sealset puhkekodu juhib mu äripartner Jaak Raudsepp, kes saab kenasti hakkama – just tuli uudis, et puhkekeskuse biokatlamaja võitis aasta puitehituse peaauhinna. Mu teine omapära lisaks häälele ongi see, et mul on head meeskonna liikmed. Minu ülesanne on vaid dirigeerida.

Kas dirigeerimise soov tekkis üleminekuajal poliitikasse minnes?

Ja minu füüsiline vorm ei ole paha – arvestades mu iga.

Ei, pigem juba noores eas. Olen lapsest saadik seadnud endale kõrgemaid eesmärke. Näiteks kõige väiksemana kõige kõrgema puu otsa ronida, et kaugele näha. Hiljem tuli soov saada lenduriks, võib-olla isegi kosmonaudiks. Kui lõpetasin Valgas keskkooli, toimusid Tallinnas Saratovi lennukooli vastuvõtueksamid. Läksin oma dokumentidega kohale, kuid sisse neid siiski ei andnud. Mulle ei meeldinud sealne miljöö. Astusin Tallinna Tehnikaülikooli – ja nagu sageli, tegin viimasel minutil õige otsuse.

Veidi rohkem kui aasta pärast lööb teil 70 ette. Kas olete sellega seoses elutempot vaiksemaks ka võtnud?

Jah, minu sünniaeg ei ole kellelegi saladuseks – 10. jaanuar 1947. (Naerab.) Aga elutempoga on läinud paraku nii, et kogu aeg tuleb pöördeid juurde.

Elu on kujunenud nii, et tuleb muudkui huvitavaid projekte ja ideesid, millest haaran kinni, ja ei vaata sealjuures oma passi. Nagu ütles vist Konfutsius: tee meeldivat tööd, siis ei pea töötama ühtegi päeva oma elus. Mul on olnud see õnn ja rõõm. Kui töötan, siis pikalt ja maksimaalselt, suure tähelepanu ja energiaga, aga kui tuleb nädalavahetus, siis suvel mängin vähemalt ühe päeva golfi, mõnikord ka kaks, ja talvel proovin samuti kaks korda nädalas trennis käia.

TIIT VÄHI (68)

• Aasta ettevõtja konkursi elutööpreemia võitja 2015

• Silmet Grupi juht

• Sündinud 10. jaanuaris 1947 Valgamaal

• Lõpetanud Valga 1. keskkooli 1965

• Lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli (tollal TPI) 1970 cum laude insenerina

• Nõukogude ajal töötas Valga autobaasi direktorina

• Transpordiminister 1989–1992

• Valitsuse eriesindaja Kirde-Eestis 1991

• Valitsusjuht 1992 jaanuarist oktoobrini, 1995 aprillist novembrini, 1995–1997

• Viimased 18 aastat tegutsenud ettevõtluses

• Abikaasa Raine-Lea, lapsed Ronald ja Evelin

Mis trenni teete?

Mul on kodus suhteliselt hea varustus, jooksulindid ja muud asjad. Teen üldfüüsilist trenni, et olla vormis. Ja minu füüsiline vorm ei ole paha – arvestades mu iga.

Kui hea golfimängija olete?

Ütleks nii, et kui hea mängija läbib 18 auguga raja 72 löögiga, siis mina löön 28 rohkem. See on täitsa hea tulemus.

Kas püüate paremaks ka saada?

Ei, seda eesmärki mul ei ole. Tegin golfiga tutvust 1997. aasta suvel, pärast poliitikuametist vabanemist, aga seejärel ei mänginud peaaegu kümme aastat üldse. See ei pakkunud mulle huvi. Arvasin, et see on pensionäride mäng. Aga kui hakkasin uuesti mängima, leidsin, et see on tegelikult väga hea mäng: ümberringi on ilus ja korrastatud loodus, sa läbid raja koos sõpradega, räägid nendega enne ja pärast mängu – tõeline puhkus. See võtab koos harjutuslöökidega ligi viis tundi. Kui panna mind viis tundi järjest asfalttee äärt mööda kõndima, siis sellega ma hakkama ei saa. Aga golfis läheb asi iseenesest.

Olete veerand sajandit tegutsenud Eesti poliitika ja ettevõtluse kõrgeimas tipus. Millise jälje on see tervisele jätnud?

Tundub, et mu organismile pingeline elu meeldib.

Nii et kuskilt ei valuta?

Ei, ma ei ütle, et miski kuskilt ei valuta. Näete, praegu on mul nohu ja köha – käisin mõni päev tagasi Sillamäel kai peal ja kergelt külmetasin. Aga mul ei ole suuri probleeme. Olen käinud ka tervisekontrollis ja seal on öeldud, et kõik on okei – arvestades vanust. (Muigab.)

Kui tervis vastu peab, siis äkki võiksite veel poliitikasse tagasi tulla, sest teie sõna maksaks ikka märksa rohkem kui paljude teiste poliitikute sõna.

See on läbikäidud etapp ja ma tõesti kinnitan, et ei taha saada ministriks, peaministriks ega ka presidendiks. Kõik poliitikud võivad ses suhtes rahulikud olla.

Aga kas vahetevahel sisimas siiski seda tunnet ei teki, et isamaa justkui kutsub, sest mõned asjad on meil väga ligadi-logadi ja oleks vaja head dirigeerijat?

Ma ei näe praegu suurt katastroofi, mille pärast peaksin ümber mõtlema.

Mulle meeldib olla asjade juures siis, kui on pinge, isegi kriisisituatsioon – seal tunnen ennast hästi. Väga toredad olid võitlused Rahvarinde päevil ja Edgar Savisaare valitsuse liikmena kuni iseseisvuse taastamiseni ning 1992. aasta majandusreformide ajal, et iseseisva Eestiga hakkama saada. Aga praegu on rahulik periood. Käia Brüsseli vahet ja rääkida, mida Brüssel rääkis... Ma ei kujuta ette, et näitaksin end iseseisva Eesti peaministrina valimisplakatil koos NATO lennukitega. Ei, ma ei soovita ennast praegu poliitikuks.

Olete väitnud, et Taavi Rõivas ei ole õige mees peaministriks. Millest tal puudu jääb?

Kinnitan, et ei taha saada ministriks, peaministriks ega ka presidendiks. Kõik poliitikud võivad ses suhtes rahulikud olla.

Ma ei tea, kust te seda lugenud olete. Ma ei ole kunagi öelnud, et Taavi Rõivas ei sobi peaministriks. Olen kritiseerinud mõningaid asju tema käitumises. Arvan, et ta püsib järgmiste valimisteni, kuid olgem ausad: majanduskasv on null; ja olgem ausad, tal natuke puudub elukogemust; ja ma ei ole päris kindel, et ta on koosolekul või valitsuse istungil käega vastu lauda löönud ja öelnud: «Stopp, nüüd otsustame nii!» Ma ei kujuta ette, et ta mingi ministri, kes hakkab soolotama, välja kutsub ja ütleb, et teen presidendile ettepaneku teid vallandada. Mina kasutasin seda võimalust mitu korda. Kui minu valitsuses oleks keegi teinud sellise soolo, nagu tegi [justiitsminister Urmas] Reinsalu seoses okupatsioonivarade tagasinõude deklaratsiooni allakirjutamisega, siis nelja päeva pärast ei oleks ta enam olnud minister. Kõige kuulsam, kelle ma välja vahetasin, oli [välisminister] Lennart Meri.

Värskendage mu mälu: millega ta hakkama sai?

(Naerab.) Usun, et sain aru, et ta sobib paremini presidendiks. Ta soovis minna suursaadikuks Soome ja selleks ta ka sai ning seal tekkis tal hea platvormi presidendiks tõusta. Lõpuks saime temaga väga hästi läbi.

Millise pilguga nüüd oma poliitikuaega vaatate?

See oli mu elus kõige helgem ja huvitavam aeg. Transpordiministrina tuli mul tuua lennujaamad, raudteed ja sadamad Moskvast Eesti kontrolli alla. Peaministrina tuli viia riik käsumajandusest turumajandusse ja teha rahareform. Ei, ma ei ütle, et see kõik oli minu valitsuse edu. Juba Indrek Toome valitsus alustas sellega ja Savisaare valitsus tegi väga suure töö.

1995. aastal, kui sain teist korda valitsusjuhiks, toimus väga palju inetut võitlust üksteise vastu, võib-olla isegi võimu pärast. Mind võim ei huvitanud. Kui sain aru, et kõik võivad mulle peaministri kohal ükskõik mis süüdistusi ette heita – võrdleksin seda nii, et oled peaministrina nagu süljekauss, kuhu igaüks sisse sülitab –, siis leidsin, et see koht ei ole minu jaoks. Tegin otsuse, et astun tagasi. Ütlesin ka parlamendi ees, et on saabunud aeg, kus peaministril ei ole vaja lõvi tugevust, vaid ussi libedust, ja mina selleks ei sobi. Ütlesin ka Lennartile, et ei soovi kellegi ees, kaasa arvatud ajakirjanduse ees, oma paksu talumehekaela painutada. Arvan, et tegin õige otsuse. Olgugi et loomulikult oli kahju. Aga ma ei ole kunagi kahetsenud.

Millest oli kahju?

Tööst, action’ist, mis oli positiivne ja huvitav. Mul tuli isegi pisar silma, kui parlamendi ees kõnet pidasin. Ja küsimusele, kas ma tahan uuesti poliitikasse minna, vastan: aitäh, ei taha.

Eesti poliitikas on jäme ots läinud 30ndates noorte kätte, vanast kaardiväest on platsile jäänud vaid Jürgen Ligi. On see mõistlik, et küpses eas põlvkond on suurest mängust eemale tõrjutud?

Selle kohta öeldakse, et generatsioonide vahetus. Minu arvates on noortel rohkem energiat, vanadel on rohkem teadmisi ja kogemusi.

Kas teile ei tundu, et paljud inimesed ei usalda noori valitsuses ülemäära?

(Mõtleb.)

Kas mõtlete, mida vastata, või mõtlete, kuidas vastata nii, et keegi ei solvuks?

Mõtlesin, et vist Ronald Reagan ütles, et ärge lootke, et valitsus lahendab probleemid, valitsus tekitab probleeme – nii et lootke iseenda peale.

Tiit Vähi (keskel) koos onupoja, Sillamäe sadama juhatuse liikme Margus Vähi ja poja, Silmet Grupi juhatuse liikme Ronald Vähiga Sillamäe sadamas. Foto: Mihkel Maripuu

Liialdamata võib öelda, et olete andnud poliitikuna suure panuse Eesti riigi rajamisse ja ülesehitamisse. Mil määral vastab nüüdne Eesti teie ootustele?

Jah, ma ei ole päris rahul ja tahtsin natuke teist asja.

Kõigepealt: Koonderakonna programm oli sotsiaalne turumajandus. See tähendab tasakaalustatud ühiskonda, nagu Saksamaal või Rootsis, kus kõigil on võimalus omadega hakkama saada. Propageerisin, et tasakaalus peavad olema kolm eelarvet: riigi, kohaliku omavalitsuse ja pere eelarve.

Mis on praeguse valitsuse prioriteedid? Esiteks julgeolek, teiseks inimeste heaolu, mida ei saavuta ilma majanduskasvuta, kolmandaks haridus. Vaatame, kuidas asjad on.

Julgeolek. President ütleb, et valmistume sõjaks. Äsja viidi läbi presidendi lossi kaitsmise õppus. Kas see on nüüd parem julgeolek, mille oleme saavutanud, või on meil julgeolekule tõsine oht? Kui on tõsine oht, siis mõtlen, kas mul on mõtet siia investeerida, ehitada spaahotell, tööstusettevõte. Ei ole. Kui räägime julgeolekust, siis olen veendunud, et seda ei ole võimalik saavutada jõuga, isegi mitte NATO jõuga. Ja isegi kui see saavutatakse, jääb siia pärast kolmandat maailmasõda tühi maa – ei ole riiki ega rahvast. On selline julgeolek parem kui selline, mis saavutatakse poliitiliste vahenditega? Ärme (ütleb rõhutatult – P. P.) mängime liialt sõjaga. 1992. aastal, kui sain peaministriks, oli meil palju hullusid, kes tahtsid kohe relva kasutada – ma ei hakka nimesid nimetama –, kuid ma suutsin selle ära hoida, nii et ei puhkenud relvakonflikti siin olevate Nõukogude vägede ja Eesti vastloodud vägede vahel.

Teine küsimus: heaolu ja majanduskasv. (Vähi sekretär on just toonud talle värskelt trükitud paberid. – P. P.) Näete, neil paberil olevate andmete põhjal võin öelda, et alates 2008. aastast on Eesti majandus püsihindades, kui me ei arvesta inflatsiooni, kasvanud null protsenti. Kui majanduskasvu ei ole, siis ei kasva ka heaolu. Sellele on juhtinud palju tähelepanu ka riigikontroll.

Ligi kümme aastat tagasi püstitati loosung, et Eesti võiks jõuda Euroopa viie rikkama riigi hulka. Nüüd loeme, et vahemaa suureneb ning kolme Balti riigi hulgas on Eesti majanduskasvult jäänud viimaseks. Kui ma omal ajal ütlesin, et oht on, et meie majandus stagneerub, arvati, et olen pahatahtlik. Aga ma rääkisin õigust, kahjuks keegi ei kuulanud. Ja ma ei näe ka praegu ühtegi hooba, mis nihutaks meid lähemale Euroopa rikkamatele. Pigem näen, et stagnatsioon jätkub ka järgmisel aastal, kui me ei tunnista oma vigu – ei hakka analüüsima ega kasutama statistikat asjade ümber seadmiseks, mitte ilustamiseks ega õigustamiseks.

Viimane riigikontrolli akt annab tunnistust, et ka haridusega on asjad halvad. Kui majandus ei kasva ja on sõjaoht, siis milleks õppida? Siis lähevad noored pered sinna, kus on väiksem sõjaoht, olgu Soome ja Rootsi või Poola piirist lääne poole.

Kuidas peaks Eesti teie arvates Venemaaga asju ajama?

Arvan, et Eesti peaks käituma rahulikumalt, mitte hakkama igas küsimuses Venemaad torkima. Usun, et Euroopa Liidu suured tegijad Saksamaa ja Prantsusmaa lepivad Venemaaga kokku majanduskoostöös ja kaubavahetuses – ja see oleks hea ka Eestile. Siis on meil ka võimalusi. Millegipärast on aga Eesti kogu aeg selle poolt, et Venemaa-vastaseid sanktsioone pikendataks. Kuid niiviisi küsime ka Venemaa vastusanktsioonide pikendamist, mis tähendab halvemat olukorda põllumajandusele, turismile, transiidile, lõpuks ka ehitusele.

Ma ei näe tegelikult, et Euroopa ja Venemaa vahel oleks ohtlik rindejoon. Siin ei ole tsivilisatsioonide vastuolu, mõlemal pool on kokkuvõttes ristiusk ning Euroopa majanduspoliitika teatris on Vene tsaarid alati kaasa mänginud. Arvan, et globaalne rindejoon on hoopis araabia maade ja Euroopa vahel. 2003. aastal Iraaki sisse minek tekitas tsivilisatsioonide sõja ja millal selle tagajärjed lõpevad, ei tea. Igal juhul on araabia kevad muutnud seal kandis elu halvemaks. Kevadest on saanud sügis ja pärast Pariisi terrorirünnakuid võin öelda, et sügisest on hakanud saama talv. Me ütleme, et nemad tahavad muuta meie euroopalikke väärtusi, tehes Pariisis plahvatusi. Aga meie tahtsime ju muuta enne nende araabia väärtusi ja sellest läks tsivilisatsioonide sõda lahti. See on probleem, mis ei lõpe kümne aastaga. Võib-olla on see probleem sajaks aastaks. Mina ei tea, kuidas seda lahendada.

Me oleme juba üle kümne aasta nautinud Euroopa Liidu viljastavaid tingimusi, aga te olete väitnud, et Eestis valitseb juba kümme aastat brežnevlik stagnatsioon. Millest on see tingitud?

Tuleb ajada poliitikat, et iseseisva majandusega hakkama saada, mitte käituda Brüsselis nagu ülalpeetav riik. Meil on Euroopa Liidu mõju riigi eelarves kuni 20 protsenti, mis tähendab, et oleme ülalpeetavad. Aga me ei astunud ju sinna selleks, et saada ülalpeetavaks – vaadake, mul on Euroopa Liitu astumise avalduse tekst koos oma allkirjaga klaasi all raamis.

Lisaks sellele, et me majandus ei kasva, ei ole ka Euroopa tugifondide raha andnud meile majanduskasvu. Järelikult peame analüüsima, kas oleme seda raha jaganud õigesti. Tuletame meelde Lennart Meri ütlemist: iga kapsas meie kliimas ei kasva, tuleb istutada neid kapsaid, mida saab Euroopa rahaga kasvama panna, millele tasub sitta panna. Siin on mõtlemiskoht.

Soovin Taavi Rõivasele siiski vastupidamist kuni järgmiste valimisteni, sest ebastabiilsus on veelgi hullem kui praegune teatav stabiilsus.

Spordimees Tiit Vähi

Lisaks rallisõidule, millega Tiit Vähi tegeles töömehetee algul, ning golfile, mida ta mängib viimastel aastatel nädalavahetuseti, on ta noorpõlves harrastanud ka kergejõustikku ja poksi.

Keskkooli ajal Valgas saavutas ta oma parimad tulemused odaviskes ja vasaraheites. Kuid enda sõnul käis ta kõige innukamalt võrkpallitrennis. Ta oli sidemängija.

Kuigi Vähi kinnitab, et ei sportinud kunagi tulemuse nimel, vaid ennekõike enda lõbuks ja rõõmuks, ei jäänud tal Tallinna Polütehnilises Instituudis õppides palju puudu, et oleks poksis täitnud meistrikandidaadi normi. «Selleks oli vaja kolme punkti, ma sain ühe kätte,» meenutab ta, loetledes, et tuli Tallinna noortemeistriks ning mitmel korral ka Eesti ülikoolide meistriks.

Avaldan imestust ja tunnustust, et see on ju valus, kui poksis pähe lüüakse.

«No aga ära lase lüüa!» vastab Vähi. «Löö teisele.»

Kas teid põrandale on pikali löödud?

«Korra on. See oli sisekindaga [keelatud] löök vastu lõuga, nii et vaatamata selle sain ma võidu. Ma tean, mida tähendab ööbikute kuulamine.»

Mida see tähendab?

«Loetakse: üks, kaks, kolm... Esialgu ei ole tunnet,» lausub ta naerdes, «aga pärast on uimane tunne.»

Kuidas on stagnatsioon mõjutanud teie ettevõtmisi?

Toon ühe näite. Viimase 12 aasta jooksul on Sillamäele investeeritud kokku umbes 500 miljonit eurot, aga viimasel kahel aastal väga vähe. Miks? Sest poliitika on oluliselt muutunud. Pole mõtet investeerida, sest see oleks liiga suur risk.

Jah, mäletan, et umbes kümme aastat tagasi esitlesite suurejoonelist ideed ehitada Sillamäele viie aastaga hiiglaslik merekeskus koos 50-korruselise hotelliga.

Ostsin umbes samal ajal ka Narva-Jõesuu kuursaali. Aga pärast seda, kui sain teada, et transiiti pole Eestile vaja, oleme investeerimisplaane korrigeerinud. Sadam on regioonidevaheline atribuut ja kui riikide suhted on väga halvad, tuleb panna käed lauale ja öelda, et mitte midagi tegemine on kõige targem tegemine. (Muigab.)

Miks te ei ole panustanud nn uue majanduse ettevõtmistesse?

Jah, on öeldud, et Tiit Vähi, sa oled vana majanduse tegelane, sa tahad betooni ja rauda investeerida. Aga ma ei vastandaks uut ja vana majandust. Me sööme piima, leiba, putru, liha. Neid tuleb toota. Toodame neid põllul traktorite ja kombainidega. Pärast lähevad saadused veskitesse, toiduainetööstusse. Kõige selle jaoks on vaja ehitusi. Aga traktoritele on vaja programme, tarkvara. Kui ma vajutan auto automaatjuhtimisele, siis hoiab ta end valgete joonte vahel – selleks on vaja samuti programmi. Nii et mõlemad majandused on vajalikud: nii reaalmajandus, kus tehakse asju, kui virtuaalmajandus, kus liiguvad ideed.

Mina ei sobi oma teadmistega virtuaalmajanduse tegijaks, aga ma kasutan oma reaalmajanduses palju virtuaalmajanduse produkte.

Kuhu paigutasite need miljonid, mille teenisite Silmeti tehase omaniku Molycorpi aktsiate müügist?

Olin muldmetallide sektoris pikalt töötanud ja teadsin oma kogemuse põhjal, et sealne buum jääb ajutiseks, nii et kui tekkis soodne hetk aktsiaid müüa, siis ka müüsin. Ostsin selle raha eest välja oma partnerid Thomas Waldini ja Mehis Pilve ning lubasin panna osa raha vette, Sillamäe sadama ehitusse. Kui mu naine küsib, kus mu raha on, siis ütlen, et vees. – Miks vees? – Aga võib-olla läheb kasvama. (Naerame.)

Tegelikult võiksite ju rahulikult võtta, mitte rahaga riskida.

Jah, 63-aastaselt saab Eestis pensionile. Aga ausalt öeldes, mulle meeldib.

Mis nimelt meeldib?

Tulemust on näha. Ja äris on malemängu kombinatsioone. Tuleb näha ette, ja mitte kolme käiku, vaid isegi rohkem. Teha prognoose, missugused käigud tulevad mujalt maailmast.

Olen kogu aeg tegelenud väga suure riskiga projektidega, põnevust on küllaga. Ma ei kujuta ette elu ilma selleta.

Mis on teie suurim kaotus?

Ma ei saa aru.

Mõtlesin ebaõnnestumist ettevõtjana.

Ma ei teagi ühtegi ebaõnnestumist. Ükski mu firma ei ole läinud pankrotti.

Ameerikas ei peeta seda õigeks ärimeheks, kes ei ole pankrotti läinud, sest järelikult ei ole ta piisavalt katsetanud.

Tundub, et ju ma pole Ameerika mõistes hea ärimees. (Muigab.)

Huvitav, et olete kuivamaarott, aga tegelete mereasjadega.

Mulle meeldib olla asjade juures siis, kui on pinge, isegi kriisisituatsioon – seal tunnen ennast hästi.

Siin on kaks asja, kuidas sattusin Sillamäele, ja mõlemat võib nimetada juhuseks. Transpordiministri ja peaministrina sain suure poliitilise kogemuse nii rahvusvahelises majanduses kui logistika korraldamises. Ja teine asi: Edgar Savisaar määras mind 1991. aastal Ida-Virumaale valitsuse eriesindajaks. Põhiline ülesanne oli saada kolmes linnas, Narvas, Kohtla-Järvel ja Sillamäel, hakkama selgitustöödega ning kohalike valimiste korraldamisega. Narvas ja Kohtla-Järvel sain hakkama, Sillamäel ei saanud, sest nii nagu sealse tehase direktor ütles, nii kõik mõtlesid, ja mul jäi oma töö tegemata. Kuid olen tõsine inimene ja otsustasin saada tehase direktoriks, et kõik kuulaksid. Sillamäel on nüüd asjad okei – puhas linn, normaalsed inimesed.

Kui palju olete Savisaarega viimasel ajal suhelnud?

Ikka olen, nii enne kui ka pärast tema haigust. Tean, et tema tervislik seisund on oluliselt parem ja ta teeb edusamme ka proteesiga käima õppimisel.

Mil määral olete oma lapsi oma ettevõtmistesse kaasanud?

Nagu te olete juba mitu korda märkinud, olen ma piisavalt vana, et miks ma pensionile ei lähe. (Muigab.) Jah, ma mõtlen ka firmade tuleviku peale, kasvatan järglasi. Valga grupi omanikeks on minu perekond ja kälimees Jaak Raudsepp. Silmeti grupi juhatuse liikmeks on Ago Annus ja minu poeg Ronald Vähi ning finantsdirektoriks on Evelin Karp, minu tütar. Ka väimees Lauri Karp võtab asjadest osa. Ta on lõpetanud Saksamaal Heidelbergi ülikooli, tal on perfektne saksa ja inglise keel, lisaks panganduse ja finantseerimise teadmised ja kogemus. Ta on töötanud umbes seitse aastat Deutsche Bankis. Ka siin peab kunagi tulema generatsioonide vahetus.

Kas abikaasa Raine-Lea on hoidnud te ettevõtmistest distantsi?

Abikaasa on kodu ja kindlus. Praegu kodune. Pensionär.

Kuidas tema on pingelisi aegu kõrvalt seedinud?

Ma ei ole kunagi viinud tööd koju. Tööl olen ma ettevõtja ja mänedžer jne, kodus ootan, millal supp või muu toit laua peale pannakse, ja allun naise korraldustele. Kuid ettevõtluse ega poliitika küsimustes ei kuula ma oma naist ega tema nõu.

Mis erakonda te toetate?

Olen parteitu ega kavatse ühtegi parteisse astuda. Kõigi parteide programmides on positiivset, aga ma ei toeta täielikult ega terviklikult ühegi partei programmi. Ma ei taha seda rohkem kommenteerida, sest siis muudaksin oma põhimõtet, et olen poliitikast tagasi astunud.

Ometi olete 2003. aasta riigikogu valimistel kandideerinud Reformierakonna nimekirjas.

Jah, ühe korra. Mängisin Pühajärvel Reformierakonna ühe kõrge funktsionääriga (peasekretär Heiki Kranich – P. P.) piljardit, kui hilisõhtul tuli ettepanek, et mängime panuse peale. Panus oli see, et kui kaotan, pean kandideerima Reformierakonna nimekirjas. Kaotasin ja täitsin oma lubaduse. Banaalne lugu, aga nii see oli. Rohkem ma kandideerinud pole ja ma ei ole ka kunagi olnud Reformierakonna liige.

Kui palju hääli saite?

Ütlesin kõigile, et ma nagunii riigikokku ei lähe, seetõttu sain ka vähe hääli.

Kas oleksite sellise panuse peale valmis mängima oma lemmikala golfi?

Ei, kindlasti mitte! Sain oma õppetunni.

1990ndate keskel püüdis teie ümber koondunud tsentristlik Koonderakond rahvast liita ja võitiski kindlalt valimised, aga nüüd, tundub, on inimesi lausa võimatu keskpõrandale kokku tuua. Kui palju see Eestit nõrgestab?

Keskpõrandale tuldi kokku, kui oli iseseisvuse eest võitlemise aeg, pärast seda hakkas toimuma natuke Jugoslaavia sündroom – kõik läksid kõikide vastu kaklema. Eks see oli ka põhjus, miks ma poliitikast ära tulin. Praegu oleme õnneks Euroopa Liidus, mistõttu omavaheline kaklemine väga ohtlik ei ole. Kui me ei oleks Euroopa Liidus, oleks see väga ohtlik.

Oleks väiksel riigil vastupidamiseks vaja suuremat ühtsustunnet?

On ju vastandite ühtsuse ja võitluse seadus, seega võib väike kaklus olla isegi kasulik. Kuid probleem ei ole selles. Probleem on selles, et siinsed eesmärgid ja prioriteedid ei ole sageli riigi ja rahva huvides, vaid on mingi erakonna huvides.

Kui teie olite valitsusjuht, ei mindud Eestist nii massiliselt ära, kuigi siis olid vist veelgi raskemad ajad kui nüüd. Rohkem oli patriotismi. Nüüd minnakse siit sageli sajatades. Miks pööratakse teie arvates Eestile üha varmamalt selg?

Võib-olla on see generatsioonide vahetumise küsimus. 1990ndate alguses olid suured tegijad enam-vähem minu põlvkonnast, 40-pluss ja 40-miinus. Nad olid harjunud rohkem siin tegutsema. Nüüd on maailm rohkem lahti, noortele ei ole riigipiir enam piir, isegi Euroopa Liidu piir ei ole piir, püüatakse liikuda sinna, kus on parem. Nagu vesi liigub sinna, kus on madalam – kuni jõuab merre.

Kas seda peaks õigustama? Nii lähevad ju kõik ära, sest kuskil on ikka parem kui siin?

Ma ei õigusta seda. Mul pole selles küsimuses seisukohta. Äramineku põhjus on see, et ju ei ole elukvaliteet või elujärg hea ning heaolu ei kasva, sest majandus ei kasva, eksport ei kasva ja mis prioriteet see majandus on, kui sellega ei tegelda või ei osata tegeleda. Räägitakse, et meile tuleb 500 pagulast, aga siis kuuleme, et need 500 pagulast ei tahagi siia tulla. Miks? Et külm ja majanduskasv vilets. Probleem pole pagulaste tulemises või jäämises, vaid selles, et nii mõtlevad ka Eesti noored, et on külm ja majanduskasv vilets... Ma ei tea. Mina jään siia! Aga kui sõjahüsteeria käib edasi, siis soovitan noortele peredele küll minna kuskile mujale, et mitte jääda siia kaevikuid kaevama. Ma ei toeta heroismi sõnades, et võitleme viimase põlvepikkuse poisikeseni. Inimesed on loodud elu, mitte surma jaoks.

Tiit Vähi 1992. aasta veebruaris värske Eesti peaministrina oma kodus koos abikaasa Raine-Lea ja poja Ronaldiga. Foto: Erik Prozes / Eesti Filmiarhiiv Foto: Foto Erik Prozes / Eesti Filmiarhiiv

Kas teil lapselapsi ka on?

On! Kolm – seitse, viis ja viis. Kaks tüdrukut ja üks poiss. Kui räägin oma rõõmudest, siis lapselapsed on väga suur rõõm.

Kas saate neid piisavalt tihti hoida?

No mitte nii palju, nagu tahaks. Minu laste perekonnad on suhteliselt iseseisvad – nad ei allu minu diktaadile. (Muigab.) Kui ma proovin midagi korraldada, siis lõpeb asi vastupidise tulemusega.

Kas mäletate, et 40 aastat tagasi võitsite Saaremaa ralli?

Jah, mina olin kaardilugeja, Hillar Salumäe tõi selle võidu ära. Ta oli sündinud rallipisikuga ja püsiva nakkusega. Mina olin see, kellele anti raamat kätte ja kästi öelda, et kurv siin ja teine seal.

Mingi kogemus teil rallisõidus vast ikka oli?

Loomulikult, ma olin ju Valga autobaasi direktor. Meil oli võimalus autobaasi autosid lõhkuda. (Muigab.)

Sõitsime IŽ-2715ga, nn Mosse tordikäruga. See oli väga hea masin, kõva vedrustusega. Kui jõudsime Saaremaale, tuli välja, et meil on probleem arstiloaga. Otsisime mingi arsti kodunt üles, ta vaatas meid läbi, tunnistas meid mõistuse ja keha poolest terveks ja andis loa. Kui ta pärast nägi, et me võitsime – ta oli naisterahvas –, hüppas rohkem kui meie. (Naerab.) Hiljem saime vist Eesti meistrivõistlustel ka kolmanda koha.

Nüüd te rallisõidust ellu enam lisapõnevust ei otsi?

Ei, kindlasti mitte.

Kuuldavasti käite hoopis mäesuusatamas?

Jah, seda lõbu ja rõõmu pärast olla mägedes, kus on kõrgel puhas õhk ja hea nähtavus, värvilistes riietes inimesed – jube tore! Sõidan kõiki mägesid kuni mustadeni (kõige järsemad – P. P.) välja. See ei ole keeruline, sest saad alati valida sobiva kiiruse. Kõige rohkem, umbes kümme korda, olen käinud Ameerikas Colorado osariigis Telluride’is, Kaljumäestikus. Mu sõbral ja endisel äripartneril Thomas Waldinil oli seal talve- ja suvemaja. Lisaks olen käinud Himaalajas Mount Everesti baaslaagris ja Kala Patthari mäel (kõrgus 5644 meetrit – P. P.) – hoopis kõrgem kui kõige kõrgem puu poisipõlves.

Algaval talvel lähete ka mägedesse suusatama?

Ei. Ütleme nii, et olen oma harjumusi muutnud vastavalt oma eale. Nüüd käin kord aastas suurettevõtjate Ain Hanschmidti ja Peeter Hundi vedamisel Mallorcal nädal aega golfi mängimas. Järgmisel aastal lähen ka sinna.

Talvel ei võta midagi ette?

Ei võta. Kui talvel midagi ette võtan, siis otsin soojema koha. Aga praegu on soojades kohtades ärev olukord. Ma ei tüki sinna, kus on püssid ja viha.