Juhtkiri: napp kultuuriraha

Kultuurkapital vajab kindlat rahastamist

Inimeste järjest loium kasiinode külastamine viib raha hasartmängudest laekuvatest maksudest sõltuvalt kultuurkapitalist, tekitades vajaduse lõpetada õnnemängud eesti kultuuri ümber ja viia kultuurkapital stabiilsele rahastamisalusele. See aga võib avada poliitiliste mängude Pandora laeka.


Eesti Hasartmängude Korraldajate Liidu tegevjuhi Tõnis Rüütli kinnitusel ei ole majandussurutises enam inimestel raha kasiinodeks käimiseks ja nii võib kultuurkapital saada aasta algul loodetud 451 miljoni krooni asemel umbes 100 miljonit krooni vähem.


Senised arutelud kultuurkapitali ümber tekitasid kultuuriinimestes tõrjuva reaktsiooni ja süüdistusi ajakirjanduse suunas. Seega on kultuurkapitali rahastamise teema delikaatne, kuid selge on see, et eesti kultuuri huvides oleks viia kultuurkapitali rahastamise alused kindlamale alusele, kui seda on õnnemängud.


Pealegi räägib Rüütel, et aastaks 2010 väheneb raha hasartmängudest ligi poole võrra. Lisaks kahanevale hasartmängude maksule võib kultuurkapitali hakata kummitama ka pisenev alkoholiaktsiis.


Suure majanduslanguse ajal on selge, kuivõrd kindlat protsenti vajavad riiklikku arengut toetavad projektid.


Nii on Eesti poliitikud loobunud pärast Gruusia-Vene sõda mängimast NATO-le lubatud kahe protsendiga kaitsekulutustele meie eelarves.


Midagi samasugust tuleks kavandada ka kultuurkapitalile, sest eesti kultuuri eest keegi väljastpoolt hoolt kandma ei tule. Kuid NATO-le lubaduste asemel tuleb anda lubadus eesti rahva ees.


Lahendus võiks peituda kindlas protsendis kultuuriministeeriumi eelarvest. Eesti eelarve on vaatamata hiljutisele majanduslangusele aastate lõikes stabiilselt kasvanud ja nii tagataks ka kultuurkapitali kindlam rahastamine. Liiatigi kaoks ära eetiliselt kahtlane moment kultuurkapitali rahastamisest, sest viimane ei sõltuks inimeste kasiinos käimisest või alkoholi tarbimisest.

Kuid muidugi, arvestades Eesti poliitilist kultuuri, eelneb säärasele seadusemuudatusele suur populistlik mäng rahaga.


Majandussurutise tingimustes ei ole poliitikud altid tekitama riigieelarvest kindlat protsenti kultuurile ja kogu jutt stabiilsemast rahastamisest võib päädida sellega, et tervikuna kultuurkapital kaotab. Tegemist on halbade valikutega, kuid kui kultuurkapital tahab järgmisele kümnendile vastu minna elujõulisena, tuleb teha mingi otsus. 

Tagasi üles