Kas ÜRO-l on tulevikku? Vastab Tiina Intelmann

Tiina Intelmann. Foto: Erik Prozes

Palve arutleda ÜRO tuleviku üle jõudis minuni Libeeria pealinnas Monrovias (Tiina Intelmann on Euroopa Liidu suursaadik Libeerias - toim.). Libeeria on heaks illustratsiooniks sellele, millist rolli täidab ÜRO paljudes maailma riikides.

Alates 2004. aastast on Libeerias valitsenud rahu, mida on taganud ÜRO sõjaline kohalolek. ÜRO kontingendi suuruseks veidi üle nelja miljoni elanikuga riigis on olnud kuni 15 000 sõjavaelast ja üle tuhande politseiniku. Sõjaväelasi ja politseinikke on saatnud Ghana, Nigeeria, Jordaania, Rootsi, Soome, Kõrgõzstan jpt. Sellise jõu tegevuseks on vaja rahvusvaheliselt aktsepteeritud mandaati, mis annab osalevatele riikidele õiguskindluse. Sellist mandaati saab anda ÜRO Julgeolekunõukogu.  ÜRO rahuvalve on ka mitmetes teistes riikides ainsaks toimivaks konfliktiheidutuse vahendiks. Kokku teenib praegu ÜRO rahuvalvemissioonides kaugelt üle saja tuhande sõjaväelase erinevatest ÜRO liikmesriikidest. Piirkondlike organisatsioonide, näiteks Aafrika Liidu, NATO, Euroopa Liidu raames loodud missioonid ei saa tihti laia rahvusvahelist toetust ning konkreetse organisatsiooni liikmete hulka mitte kuuluvad riigid nendes missioonides üldjuhul ei osale.

Praeguses muutunud julgeolekuolukorras eelistavad nii mõnedki suurriigid tegutseda jõuliselt, üksi või väheste liitlastega. Samas on siiski nii, et globaalselt plahvatusohtlikes olukordades, olgu selleks Liibüa, Süüria vms eelistatakse leida mingigi seisukohtade ühisosa ÜRO Julgeolekunõukogus ning saada tegevusele rahvusvaheline aktsept. Kuidas edasi, näitab aeg, kuid suurriigid ei saa omavahelises mõõduvõtmises täielikult eirata selliseid mõjukaid riike nagu Brasiilia, Jaapan, Austraalia, Kanada jne, kes soovivad samuti globaalsetes otsustes kaasa rääkida.