Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Matti Nykänen: Maailm ongi hullumeelne. Et seda taluda, tuleb osata enese üle naerda

Põhjanaabrite kõigi aegade edukaim suusahüppaja, tänaseks ka eduka artisti leiba maitsnud Matti Nykänen oli äsja Soome iseseisvuspäevaballil üks enimoodatud külalistest. Arterile antud avameelses ja tundeküllases intervjuus tunnistab mägikotkas, et vastutama ja armastama on ta elus pidanud kõige kauem õppima.

Soome idaservas Lappenrantas sajab tol hommikul lund. Maapind sulatab ilu hetkega, ent kord suurvõistluste publikus tunnetatud meeleolu mu hinges on loodud ja jääb püsima. Rõõmustame fotograafiga loodusest antud valguse üle ning otsime kaardilt kõigi aegade enim hinnatud suusahüppaja kodumaja asukohta. Järve ääres asuva vaikse kõrvaltänavani jääb veel 1800 meetrit. See koht on Joutseno (eesti k mugandatult Luigela). Enne veel kui Matti Nykäneni valge eramu õuele keerame, jõuan mõelda, et luik on Soome rahvuslind – ilusa lennukaarega isend. Ja et Nykänen on üks kahest Soome olümpiavõitjast, kellel kuldmedali kõrvale panna ka kuldplaat.

Kuldplaate on mehel ette näidata isegi mitu. Esimene neist tuli aastal 1992, mil ilmusid kasett ja CD «Yllätysten Yö / Üllatuste öö». Pildil on aga ansambli Sleepy Sleepersi kuulsaks lauldud hittloo «Lennä Nykäsen Matti» eest saadud kuldplaat.
Foto: Liis Treimann

Samal ajal kui meie õiget maja otsime, on soomlastele enim kuldseid rõõmurõkatusi pakkunud mägikotkas naasnud kohalikust pagariärist. Paneb kohvivee tulele, tõstab majapidamistoas pesukorvi pestud pesu, sorteerib masinasse uue portsu ja sätib kuivatusresti sauna pesuruumi üles. Sel hetkel heliseb uksekell.

«Leidsitegi üles,» naeratab Nykänen meid tuppa kutsudes. Ja vabandab siis, et peab pesu kuivama sättima.

Hõbeda ja valge toonides sisustatud kodu südames ootab rikkalikult kaetud kohvilaud. Silma jääb, et kullasajus sirgunud neljakordse olümpiavõitja ja mitmekordse maailmameistri elu on nähtav, kuid mitte liigselt esil. «Jah, mul on minevik, kuid ma ei ela selles,» toonitab mees hiljem ühtäkki.

Saunast toa poole tulles masseerib Nykänen parema käe küünarnukki ja tõdeb: «Poleks osanud arvata, et pärast mäekarjääri ja kõiki sellele järgnevaid operatsioone (selg, pahkluud, hüppeliigesed jne – P. K.) on mul 52-aastasena käeluu murtud, valesti kokku kasvanud, neljanda operatsiooni ootel ja teeb nii põrgulikku valu, et valuvaigistiteta ei saagi, tervitamisest rääkimata.»

Kätelda on aga Nykänenil tulnud. Viimati Soome iseseisvuspäeva vastuvõtul vabariigi presidendipaariga.

«Selleaastane kutse oli juba kolmas. Ema mul ilmselt mäletab täpsemalt, tal on kutsed kõik kodus, aga esimene kutsuja oligi vist Kekkonen juba. Ent ma ei saanud ju varem minna – hüpata oli tarvis,» muheleb Nykänen, valab kohvi ning meenutab lossipidu ja tolle õhtu tähendust enesele.

«Kätlemistseremoonia oli mulle kõrghetk juba lapsena, kui kodus teleri ees istusime. Nüüd ise kohal olles veelgi enam – see on tunnustus. Hindan kõrgelt sõjamehi, kes vabaduse eest võitlesid: mõnega neist oli mul nüüd au ka kohtuda. Tunnen soomlasena oma riigi üle alati uhkust. Hea on teada, et kus tahes ilmanurgas ma ka poleks, on kuskil maa, mis on minu ja kuhu saan iga hetk alati tagasi, koju minna. See on rikkus,» rõhutab ta.

Pia ja Matti Nykänen Soome presidendi Sauli Niinistö ja proua Jenni Haukio vastuvõtul 6. detsembril 2015. Kõrval kutse, millele kogemata on kirja pandud Pia neiupõlvenimi.
Foto: Lehtikuva

Korraga kostab köögi ühest nurgast krabinat ja teisest vaikset urinat: 12-aastane pekingi paleekoer Tico ja ta eakaaslane, lontis kõrvadega tubane jänes Alma seavad sööginurgas jõujooni paika. Peremees kutsub koera korrale ja pakub, et nüüd on aeg üks jalutuskäik teha.

«Tico, kas lähme pissile?» Ja koer on ukse juures juba ootel. «Ega me tempokalt kõnni, pigem on meil selline teokiirus, sest Ticol on süda haige ja suurema osa ajast tassin ma teda ühe puu juurest teise kõrvale,» seletab Nykänen. Ta tõmbab talidressi selga, suusamütsi pähe ja salli kaela, et lauluhääl (mees on 2006. aastast nõutud meelelahutaja Soomes ja kaugemalgi – P. K.) külma ei saaks.

«Jõuluks ei soovi ma muid kinke kui meeleolu ja kallima kaisutus. Hellust on ses karmis maailmas ju ikkagi vähe. Ka mina pelgan oma karmi koore alt headust näidata,» avaldab Matti Nykänen, ise Ticot sülle võttes. Paremal on lontis kõrvadega kodujänku Alma.
Foto: Liis Treimann

Lumi on lõpuks maapinnale pidama jäänud, kõik on ilusam ja kargem. On aeg rääkida sellest, mis Matti Nykäneni elus tegelikult tähtis on, millest ta mõtleb, mida kahetseb – ja kas ta tõesti kardab kõrgust? Veel pole ma öelnud, et mul on kotis kaasas arvuti ja DVD kümme aastat tagasi esilinastunud ning nii Soomes kui ka Eestis kassahitiks saanud mängufilmiga «Matti»...

«Räägime jah, kuid mul on üks tingimus: minust võib kirjutada jätkuvalt kõike ja igaüks, ent need peavad olema 100% faktid. Liiga palju on minu nimega muinasjutte ilmunud,» on Nykänen kindel.

Matti Ensio Nykänen
  • sündinud Jyväskyläs 17. juulil 1963

  • Soome edukaim suusahüppaja

  • sai Mägikotkana elutööpreemia 2013. aastal

  • 5 olümpiamängude medalit, 17 maailmameistrivõistluste medalit, 22 Soome meistrivõistluste medalit

  • ühtekokku 44 medalit: 8 pronksi, 4 hõbedat ja 32 kulda

  • kolm plaati: «Yllätysten yö» 1992, «Samurai» 1993 ja «Ehkä otin, ehkä en» 2006

  • lemmikud oma lauludest on «Elämä on laiffi» ja «Jokainen tsänssi on mahdollisuus»

  • kaks õde, kolm last, üks lapselaps

  • kuus abielu, viis abikaasat (ühe naisega oli abielus kaks korda)

  • kaks lemmiklooma: koer Tico ja jänku Alma

Te olete Jyväskylä poiss, elasite veel mõni aeg tagasi kodulinnas. Miks kohtume me nüüd Joutsenos?

Lihtne vastus on, et ostsime abikaasaga (Pia ja Matti abiellusid 26. juulil 2014 – P. K.) siia endale kodu. Pia on siit pärit, siin saime me tuttavaks, siin on ta vanemad, pojad ja töökoht. Nii tulin minagi siia.

Mitmed küsivad, et kuidas ma nii väikses kohas jaksan elada. Mulle aga väga meeldib, eriti seetõttu, et esinemise pärast sõidan nagunii pidevalt ringi, tuhandeid kilomeetreid igal nädalavahetusel. Kõik selleks, et laval olla.

Kuidas kohalikud teisse suhtuvad?

Nad on inimesed nagu mujalgi Soomes, täiesti normaalsed. Tervitame, ajame juttu. Mul ei ole siin külas küll mingit erilist positsiooni. Olen tavaline abikaasa, kes hommikuti naise (Pia töötab lasteaias õpetajana – P. K.) autoga tööle viib, lihtsalt selle pärast, et ma tahan seda teha. Ja siis algab kohe ka minu hommik – käin asju ajamas ja toidupoes.

«Elu on inimese parim aeg ja oma kodus võin olla, kuidas tahan,» teatab peremees rõõmsalt ja viskab end elutoa sohvale küliti.
Foto: Liis Treimann

Kuidas te Piaga kohtusite?

Olin kolm aastat tagasi siinsamas Joutsenos mängul ja pärast esinemist käis sõber peale, et läheks istuks veel pisut ühe õlle seltsis. Olin päris väsinud ja tegelikult ei tahtnud midagi, aga sõbra pärast otsustasin, et no las olla. Nii sattusime kohaliku pubi rahvarohkel õhtul lauda, kus istus Pia. Kuidagi hakkas meil omavahel jutt veerema ja nii ma sel reisil koju jõudsin. Päris otsese kokkukolimiseni kulus tegelikult oma pool aastat.

Siis aga ostsime ühiselt selle kodukese, tegime remondi – kevadel saab kaks aastat. Ja siis tulid pulmad.

Poolteist aastat tagasi tervitas teid Joutseno kiriku ees kogu küla rahvas. Laulatusest sai osa 80 kutsutut.

See oli tõesti ilus päev ja uhke pidu oli. Mu ema, õed, bändikaaslased ja mäekarjääri-aegsed sõbrad…

26.07.2014 Toas vaatame koos pulmaalbumit, ühel pildil on näha ka Matti 80-aastane ema. Muide, oma kolleegide sõnul öelnud Pia 18 aastat tagasi oma praegust abikaasat tundmata: «Kord ma ta enesele napsan ja siis tean täpselt, kuidas teda taltsutada tuleb.»

See on teie kuues abielu. Mis on nüüd teisiti?

Ma ei taha kõige eelneva kohta tegelikult täna enam midagi rääkida. Sest täna on täna, eilne oli juba. Ma ei ela minevikus. Meil on Piaga väga tore elu ja hea suhe. Olen õnnelik, tõesti olen. Alles nüüd tean ma päriselt, mis on armastus ja et armastust tuleb osata hoida. Kuid selles abielus saan ma esmakordselt olla päriselt selline, nagu olen.

Tänu Piale tean, et armastus on see miski, mis jääb alles pärast seda, kui meeldimine, armumine ja «olen hull su järele» on tundemöllust välja sõelutud. Armastus on helluse ja läheduse tunne. See on koosolemine, hoolimine ja vabadus. Eluks vajalik on teadmine, et sa oled suhtes vaba. Et sa ei ole kellegi omand, sa tajud, et võid olla sina ise, ehedana.

On tõeline õnn, et küpses eas inimene saab võimaluse armastada.

On tõesti. Nooremana olin ma enamasti armunud. Armastusest ei teadnud ikka suuremat miskit. Kui vaatan sel teel oma elule tagasi, siis julgen öelda, et olen teinud väga paljusid otsuseid pehmelt öeldes kiirustades.

Ma ei soovi kellelegi nende sõnadega haiget teha, kuid see on olnud mu suurim viga nii mõneski suhtes. Mõistan, et ma ei ole vastutanud, ma vist ei ole siiani suhte seisukohalt selle sõna tähendustki teadnud.

Nüüd teen teadlikult kõik meie suhte nimel, ja see on ka kordades lihtsam olukorras, kus meie suhe põhineb ülimal aususel.

Ausus on siinkohal oluline märksõna, sest teist on 30 aasta jooksul seltskonnaajakirjanduses ikka täiesti valimatult kirjutatud. Millised on teie suhted Pia vanematega ehk äia ja ämmaga?

Soe ja lähedane suhe on nendega ka. Olen olnud nendega üdini aus ja mõistan, et mu elus on nüüd naine, kes neile on kõige tähtsam. Kõik jutud on selgeks räägitud, olgu need head või halvad. Ja ma ei ole nendega suheldes kordagi tunnetanud, et ei tihka midagi öelda.

Ausus on ka see, et igal meist on oma arvamus – ka meil Piaga –, ja eriarvamus ei tähenda, et me tülis oleme või et rõõmu ei oleks. See on pigem kohanemisoskus.

(Paus)

Mis kõmumeediasse puutub, siis … kui keegi tahab minust pahasti rääkida, no rääkigu. See on nende arvamus, neil on sellele õigus, ja ma austan teise õigust. Mina olen, kes ma olen.

Nykänen on nähtus ja meedia kasutab publiku huvi loomulikult ära. Sest rahvas tahab ju teada! Need, kes peavad avalikkuse huvi väljamõeldiseks, lugegu kommentaare. Nykäneni puhul ei saa avalikkuse tähelepanu ka kuidagi piirata. Pealegi viitavad nö kollased kirjutised kahele asjaolule: tegelikkuses ongi kõik hästi ehk et probleemi pole. Ja teiseks: tipptegija ongi populaarne. On siis lõppkokkuvõttes vahet, kas uudisnupp oli tõene või mitte?
Paavo Seppänen, spordisotsioloog, professor

Ons kõmumeedia olnud teie jaoks mäng?

Kunagise sõbra, ajakirjanik Kai Meriläga koos lõime kord meediamaastikule tüübi, kes meenutab Uuno Turhapurot (Soome legendaarne naljategelane, kelle Eesti vasteks sobib Nisu Uuno tegelaskuju «Wremjast» – P. K.). Et lõime kuju, kellega on väga lihtne samastuda, kellega koos on lõbus ja keda saab süüdimatult tögada, pilades samas iseennastki. Kuid need stsenaariumi järgi sündinud lood on tõemeeli lehte pandud lõpuks. No kujutlege, kui kõik lollused ja pullitegemised ja hullud naljad, mida olete elu jooksul teinud, oleks meedias avaldatud tõe pähe?

Kui nüüd Turhapuro tegelaskuju juurde tagasi tulla, siis teda esitanud suurepärast näitlejat Vesa-Matti Loirit ei pea keegi eraelus Turhapuroks...

Nii ei näinud ka mina 18 aasta jooksul lehte kätte võttes neis lugudes ennast, vaid lavastatud lollusi.

Tõsi, mõned faktid on neis lugudes peidus olnud, kuid enamik oli puhas fiktsioon. Maailm ongi ju hullumeelne, et seda taluda, tuleb osata enese üle naerda. Ja iseennast nüüd tsiteerides ütlen: ma olen kuradi hea näitleja!

Mängufilm «Matti» on siis samasugune fiktsioon?

Jah, ja sellepärast me seda sinuga siin uuesti vaatama ei hakka. Olen ühe korra näinud, sellest mulle aitas. See on väljamõeldis nii suures plaanis, et mul hakkab paha. See film ei näita mind sellisena, nagu ma tegelikult olen. Tõsiselt. Ka ei küsitud minu käest kordagi, kas olen nõus ühe või teise väitega, mis filmi kirjutati. Nii tõstan ma kogu filmi kõrvale.

Ka ühe kevadel valminud dokumentaalfilmiga läks nii. Teatava rõhuasetusega lugusid ma endast enam näha ei soovi.

Mõistan, et dokumentaalfilm peab olema ehe. Ent kui üldse, siis tahan filmi, mis räägib minust enesest praegu. Näiteks sellest, et olen aastaid noori sportlasi vahendite, sponsorite leidmise ja otseselt rahaga toetanud. Sellest aga ei kiputa kirjutama. Minust on lihtne lugusid treida, ja seda tehakse, sest need müüvad. Aga ükski nupunikerdaja ei ole huvitunud mu tõelisest minast. Ka mina võiksin paljude toimetajate kohta lugusid rääkida. Ka selliseid, mis mõnegi elu kihva keeraks. Aga ma ei tee seda. Kahju, et toimetustes minu puhul selline mõtteviis ei kehti.

(Paus)

Jah, minuga on lihtne raha teha. Kuid raha saamiseks võib teha ju ka midagi tõeliselt head. Ja kui juba, siis räägime pärisloo minu tänasest minast. See on üks põhjus, miks mul on Piaga nii hea koos olla – ta tunneb mind päriselt, on tundnud aastaid, teab mu fänne, on näinud mu tõusu ja mõõna.

Olen mõelnud, et aasta-paari pärast jään pensionile, ja siis on mul aega rahus raamat valmis kirjutada. See on jääv väärtus kõigest, mida elus oluliseks pean, ja neist, kellega olen elus kohtunud. Ühtlasi soovitan kõigile: kaaluge oma elu raamatu-mõttega üle. Uskuge, see on päris avardav kogemus.

Kõlas te hääles nüüd kibedus, sest teie elu on sedasi sopalehtede kõverpeeglis olnud?

Ei. Sest tean, et suudan kõik heastada. Mu elus on palju väärtuslikku, ja usun, et kord kirjutatakse ka sellest. Mis aga vigadesse puutub, siis kui ei tee vigu, ei tee suurt muudki. Ja meedia – no see ei kao ju maamunalt iial.

Olete te mõelnud, miks inimesed on teie elust nii huvitatud?

Puhas uudishimu on kindlasti osa põhjusest. Personaalsusel on ka oma roll ilmselt. Paljud jälgivad pelgalt seetõttu, et kuulda-näha, mida räägin, sest mina räägin. Ja siis on osa neid, kes siiralt kaasa elavad, muretsevad ja rõõmustavad. Olen neist paljudega ka otse suhelnud, kohtunud. Tore on, et mul ei ole rahva hulgas liikudes kunagi jama olnud. Tullakse sõbralikult küsima või rääkima, öeldakse niisama häid sõnu. Esinemistel üle Soome ei ole ka keegi tüli norima või ülbitsema tulnud.

Nykäneni kuulsad laused

Kes meist poleks kuulnud väljendeid «elu on inimese parim aeg», «elämä on laiffi» või «fifty-sixty»? Siiski ei pruugi kõik teada, et need väljendid lasi kord lendu Matti Nykänen.

«Need laused on maailma mööda laiali lennanud, ja naerda on ju tore. Eriti kuna ma tean, et kõik need on öeldud pilkega silmanurgas,» lausub Nykänen.

Mehel on lausa kümneid väljendeid, mis kontekstist väljarebituna kõlavad ühtaegu lollakalt ja übernaljakalt. Ent millel tegelikult on sees iva ja kohati isegi sügavam mõte.

Kasvõi toosama «fifty-sixty» ehk 50-60. «Rääkisin telesaates oma toonasest abielust ja ütlesin, et meie suhe ei ole tasakaalus, on pigem selline 50-60. Sealt see väljend tuli, see oli aus ülestunnistus. Täna ütlen, et mu abielu on 50-50,» selgitab Nykänen. «Tõde on ju ka, et elu on inimese parim aeg. Ja nii ma siis vastasin, kui keegi minult ühes intervjuus elu mõtte kohta küsis.»

Huvitav fakt on see, et Nykäneni laulutekstid koosnevadki peamiselt mehe legendaarsetest väljeütlemistest, mille eest ta tänab Soome tuntuimat sõnaseppa Vexi Salmit.

Kes on kuulsa mehe sõbrad?

Matti Nykäneni medalid on kõik kenasti spordimuuseumis. Kodus on esil vaid mõned suuremad auhinnad ja erilisemad trofeed. Oma seinaruumi on saanud ka artistina teenitud kuld- ja plaatinaplaadid. Nykänen on mitmes mõttes rikas mees. Kuidas on aga lood sõpradega?

«Kõige esimesena kuuleb mu murest tänasel päeval Pia. Tema teab, mis mind vaevab, ja aitab muredele lahendusi leida. Temaga koos saab kõigest üle.

Lisaks Piale on mul viis kauaaegset sõpra ja miljon tuttavat. Ent olulisim ring on mu lähedased: ema ja isa, õed ja minu lapsed – kaks tütart ja poeg,» vastab Nykänen vaikselt ning lisab siis vaoshoitud uhkusega: «Minust on saanud ka väikese tüdruku vanaisa.»

Olete nüüd kümme aastat lauljaleiba söönud – mis tunne on laval olla?

Põnev ja vahel ka ärev. Keskendumine on eraldi oskus, mida vist ikka veel õpin (Nykänenil diagnoositi lapsena närvihaigus, mis tekitab ärevushäireid ja takistab keskendumist – P. K.). Õige tunne tuleb esinemisel kätte alles pärast teist-kolmandat laulu. Siis olen soojaks saanud, tajun, mida publik ootab, tean, kuidas laule valida või mis edasi teha. Publiku pärast ma ju laval üldse olen. Ehk et kohanemine käib vastavalt huvile, kuid kõige esimene tingimus on alati, et esinemine peab olema tasemel.

Te olete teine Soome sportlane (esimene oli odaviskaja Tapio Rautavaara – P. K.), kel on lisaks kuldmedalile ette näidata ka kuldplaat. Kuidas see on õnnestunud?

Lihtsaim vastus on, et inimesed armastavad suveniire. Ostetakse mälestuseks, et küsida autogrammi. Selleks, et jääks jälg tehtust.

Kohtusime teiega intervjuuks esimest korda 2007. aastal. Tollal olite lauljana roheline, nüüdseks aga on mitmed teie lood hittideks saanud, viimatine müüs plaatinaplaadi jagu eksemplare. Kuidas hindate tollast ennast ja kui palju olete tänaseks muutunud?

Kui kord alustasin, ei teadnud ma ju, mida teen. See oli lihtsalt «oh, teeme midagi». Mul oli elus pärast sportlaskarjääri tühimik, ei teadnud üldse, kuhu suunas liikuda. Kui sinna aega tagasi mõtlen, võtab siiani otsaesise higiseks. Oh hing hoia, mida ma kõike tegin… Nüüdseks on laulmisest ja esinemisest saanud mulle elukutse. Elan artisti elu, harjutan, esinen, õpin, hoian end vormis…

Umbes kuus viimast aastat oleme olnud kindlal teel (Nykänen teenis läinud aastal 191 252 eurot, aasta varem 242 221 eurot – P. K.). Olime õnneks võimelised arenema, ja mitte ainult mina, vaid me kõik, bändina. Oleme palju muutunud, teeme uusi laule, nende hulgas on ridamisi hitte (2013. a kevadel müüs «Jokainen tsäänssi on mahdollisuus» 10 000 eksemplari – P. K.). Suveks plaanime järgmist plaati.

Olete te stuudiomuusik või live-esineja?

Me teeme stuudios kõik oma lood valmis, kuid esitame neid ikkagi live’ina ehedalt laval ehk et ma laulan otse. Teisiti ei kujutaks ma seda kõike ettegi, mängult laulda on ju nüri. Olen laulmist nüüdseks ka õppinud, harjutan võimalusel iga päev. Areng on me elus oluline.

Õnne on teil palju, kuid kas teil talisman ka on?

Viimaste aastate talisman on Pia kett, mis ripub mu autos tagavaatepeegli küljes. See on mu kaitseingel.

Usute te inglitesse?

Usun, ja ma palvetan igal õhtul. Olgu hea või hull päev, tänan taevaisa antud päeva eest. Palvetan oma vanemate ja lähedaste eest, siis tuli kustu ja silmad kinni. See on rituaal, mis on minuga lapsest saadik käinud. Sedavõrd usklik taust mul on, et mind õpetati palvetama, kuid laiemalt usun ma suuremat jõudu, kõikvõimsust.

Oled te jumalaga vahel tülli pööranud?

Ei. Vahel olen küll mõelnud, et miks annab ta maailmale õnnetusi kaela või et miks minuga peab neid jamasid olema. Kuid ma ei ole neid talle küll kordagi ette heitnud. Meil kõigil on ju selliseid hetki, et tahaks ohkida, et miks – aga jumal on nii seadnud, et inimese aju ei võta rohkem, kui ta tajuda suudab.

Kas te kardate ka midagi?

Valetaksin, kui ütlen, et olen kartmatu. Kardan omal moel iga päev, kui istun autosse. Mõtlen hoolega läbi kõik teed, mida pidi minna, ja olen tõesti väga ettevaatlik, sest me ei tea ju iial, mis nurga tagant võib tulla. Sa võid olla endas kindel, kuid vastutulijas ju ei saa olla.

Väiksest peale olen autos olnud, isa sõitis peamiselt piimaautoga, vahel suure veokiga, olin alati kabiinis. Hiljem sõitis isa taksot ja minagi olin vahel kaasa, sealt tuli ka mu sõidustiil, rahulik ja läbimõeldud.

Oma osa on ehk ka kunagisel rallisõidul – kunagi tulin ju Jyväskylä rallil isegi neljandaks.

Olümpiavõitja ja lauljana olete leiva lauale teeninud, kuid kelleks te kunagi saada tahtsite?

Olin 11, kui Jyväskyläs 30-meetrine hüppemägi valmis sai, ja jõuluvana tõi mulle hüppesuusad. Pärast seda ei olnud enam teisipidi mõtlemist. Hüppamine lihtsalt viis nii võimsalt kaasa.

Kuid on üks amet, mida olen väga kõrgelt hinnanud: koristaja, pesupesija, puhtusehoidja tööd.

Tean, mida tähendab enda järelt koristada, puhtust hoida ja pesu pesta. Ma ei ole kunagi isegi tahtnud, et keegi minu järelt korjab ja teeb.

(Paus)

Puhtuse ja koristamisega tuleb mulle kohe silme ette ka asjade pakkimine. Olen silmini tüdinud hambaharja ja sokkide kotti panemisest ja välja võtmist ja pesemisest ja uuesti pakkimist. Tõesti, mul on kõriauguni, seda ei oska ilmselt kujutledagi. Olen suuski ja riideid kotti toppinud oma elus kokku 32 aastat, pidevalt. Alates sellest päevast, kui sain 19.

Kogu elu oli spordikotis, on ka praegu vahel, kui mängudele sõidan. Ikka on ju vahetusriided ja hambahari kaasas. On olnud hetki, mil keeran auto ringi ja tulen koju tagasi, sest avastan – pagan, asjad jäid maha! Ja seda olukorras, kus mul ei ole asju tegelikult isegi vaja. On ju jabur! Kuid ka see olen mina. See on minu tee. Pealegi, kui teed midagi vastumeelselt, siis tuleb pillid ruttu kotti panna ja lahkuda. Publikut petta ei tohi!

Calgary olümpiamängudel 1988. a võitis Matti Nykänen korraga kolm kuldmedalit, seejärel otsustas Soome Post 24-aastase mägikotka postmargile jäädvustada.
Foto: Lehtikuva

Kas nüüd, mil olete artist, on spordiperiood te elus lõppenud?

Ei ole. Tegelikult on mul üsna noor firma Fimen OY (asutatud 2014 – P. K), mille kaudu vahendan noori lootustandvaid sportlasi maailma. Praegu on meil üks nooruk, 19-aastane Toni Haikarainen, Kanadas hokit mängimas.

Ehk et otsingi noori, kes mingil põhjusel ei ole mahtunud koondisesse või olümpialootuseks ja kellel pole olnud rahalisi võimalusi, ent kes on arenguvõimalusi väärt. Edeneme praegu aga hästi tasa ja targu, et arenguplaanid ja võimalused korralikult läbi mõelda. Ehk kunagi saab minust ka treener, eks näis.

Kartmisest põgusalt rääkisime, aga milline suhe on teil kõrgusega? Olete kartnud?

Oi, ma kardan kõrgust siiani. Kui peaksin praegu korstna otsa või laevamasti ronima, siis alla vaadata ja otse tulla ma ei julgeks.

Lennukist langevarjuga hüpates näiteks ma aga hirmu nii ei koge. Sama on hüppemäel: ma ei vaata ju otse üles või otse alla, vaid näen ümberringi. Hüppetornist alla tulles tuled sobiva kiiruse ja nurga all, vaade on erinev.

Lahtihüppe hetk lööb korraks pildi nii segaseks, et sa ei erista mitte midagi, ent siis viib kiirus sind nii edasi, et sul ei ole mahtigi alla vaadata. Näed ainult kriitilist punkti ja metsaviirgu ja siis maandud…

Tundub, et see on vaid hetk, ent mida kõike sel lennul mõelda jõuab?

Enese keha ja suuskade kontroll on see peamine mõte. Tead täpselt, kuidas üks või teine hetk peab olema. Nii vormidki sooritust peas, ehkki tead, et kõik on su kehasse nii tugevalt sisse treenitud, et toimib isegi siis, kui ei mõtleks midagi. Muu maailm lihtsalt kaob, kui roheline tuli süttib. On vaid olemine, meeter-meetrilt maandumiseni.

Publikusse kukkumist ei ole kartnud?

Ei, nii pikka lendu ei tee meist keegi kunagi.

Mis on teie kuldmedalikülluse ja tiitlirohkuse saladus?

Treening, head treenerid, korralikud hüppemäed, tasemel korraldus. Minu eest on väga palju hoolitsetud ja mind on hoitud. Lisaks treeningutele aga tegin kodus kogu õpitu enne järgmist trenni alati veel vähemalt kaks korda läbi. Distsipliin on tähtis. Kuid ennekõike enda tahe areneda ja olla tugev sportlane. Mind testiti pidevalt, elasin mingil hetkel kümnekiloste vestide ja lisakaaluga, ainult magades sain neist vabaks – selle hind on nüüd mu vigastused. Kuid nii täpsete plaanide järgi elades ja treenides on võimatu mitte edukaks saada.

Ja alles siis tuleb see viimane koostisosa: võidutahe. Mul on ka see alati olnud. Kui kõik need ained kokku segada, võib igaüks meist samamoodi ajalugu teha.

Nykänenil on 5 OM-medalit, 17 MM-medalit, 22 SM-medalit. Kokku 44 medalit, neist 8 pronksi, 4 hõbedat ja 32 kulda. Praegu on need medalid ja veel sadakond auhinda ja trofeed kõik kenasti spordimuuseumis vaatamiseks väljas.
Foto: Lehtikuva

Kui mõelda kõigile teile tehtud operatsioonidele – kas need pingutused on seda valu väärt olnud?

Jah, ütlen ausalt, et see kõik tasus ära. Ma olen ju praegu üsna elavas vormis, kui just seda küünarnukki mitte arvestada.

Füüsiliselt ei ole mul muresid, arstivalvet pole ammu enam vaja. Hingeline väsimus tuleb vahel peale, kuid ka sellega olen õppinud elama – tean, et rusuvast meeleolust saab ajaga üle, ja elurõõm tuleb tagasi.

Nüüd siingi, sinuga rääkides, sain mõelda hea tundega olnule. Jah, olen oma eluga tänaseks väga rahul.

On minevikuga sama lihtne rahu teha?

See on minult palju aega ja mõtteruumi nõudnud, ent jah, nüüdseks usun juba isegi, et olen olnuga rahu teinud. Kuid minevikus on asju, millega ei saa ma kunagi leppida või rahu teha.

Olen mõistnud, et meie elus võibki olla asju, millega me ei lepi, olgu need minevikus või tänases päevas. Rahu tegemine ei tähenda kõige omaks võtmist.

Mis puutub minu karistustesse ja kohtuotsustesse, siis ma ei ole nõus nendega. Jah, ma olen kandnud karistust, kuid mitte õigel põhjusel.

Alustame kas või sellest, et pussitamise süüdistus küll tuli, kuid pussil ei olnud minu sõrmejälgi. Mul on advokaadid ja tänaseni uurib seda ka üks parimaid kohtunikke. See on nende töö, ja ma ei taha enne rohkem olukorda kommenteerida. Soome seadus ütleb, et 100% tõendusmaterjal peab olema – minu juhtumi puhul seda ei ole.

(Paus)

Jah, ma tihkan analüüsida olnut, kuid mis veelgi suurem rõõm: tasapisi olen õppinud hindama oskust tulevikust unistada. Kas või kõige väiksemaid unistusi, olgu või et sajaks lumi maha – näe, täna ongi maa kenasti valge.

Jälle jõudsime lumeni, see on vist teie element…

Korralik talv on muidugi mõnus, kuid hüppemäel vahet pole. Pigem mõtlen sellele, et kui nüüd neid pikki vahemaid esinemiskohtadesse sõidan, siis on märg pimedus see kõige karmim taluda.

Ent varsti läheb valgemaks, ja enne veel on jõulud. Andmise ja koosolemise pühad. Hoida tuleb osata, see on tähtis!

Piret Kooli
toimetaja
Merilin Mändmaa
disainer
Tiina Rekand
multimeedia arendaja
Tagasi üles