Veidi enam kui aasta tagasi käis «Radar» Tartus Marsi-maja sarikapeo. Kui toona oli maja veel tootmises, siis tänaseks on see Tartu Ülikooli inseneride ja välispartnerite toel valmis. «Radar» läks uuesti, et uurida, mida see iseliigutav maja teha suudab ja kas kõik töötab, nagu peab.
Hollywoodi kassahitis «Marslane» jääb Matt Damoni kehastatav peategelane Punasele planeedile lõksu. Õnneks on tal kohapeal kasutada üks vinge Marsi-elamu, kus olemas kõik vajalik, et rasketes tingimustes vähemalt mõneks ajaks ellu jääda. Filmimaailmas, kus Marsi-missioonid on tavapärased, toodetakse selliseid maju ilmselt juba massiliselt.
Pärismaailmas on samasuguse maja katseversiooni koos välismaiste partneritega lõpuks valmis saanud ka Tartu Ülikooli teadlased-insenerid. Marsi-maja Eesti-poolne projektijuht Priit Kull on omal moel algust teinud ka selliste hoonete masstootmisega.
«See mis te praegu näete, on Marsi-majade mass-tootmise kõige tootlikum liin maailmas. Siit tuleb kaheksa Marsi-maja viie minutiga,» ütleb ta samal ajal küpsisetainast tükkideks lõigates.
Näeb küll välja, nagut ta hakkaks tavalise vahvliküpsetajaga küpsiseid valmista, aga tegelikult mitte päriselt. «See vorm on sama geomeetria, millest need majad on tehtud ja igast pesast tuleb pool maja välja. Ja siis me paneme sinna natuke Marsi-moosi sisse ja ongi valmis,» näitab ta.
Hinnaks 2,3 miljonit
Seniks, kuni miniatuursed Marsi-majad sellises spetsiaalses vormis küpsevad, vaatame lähemalt otsa nende suuremale vennale - kaks ja pool aastat tagasi nullist alustatud, viiest riigist pärit ettevõtete ja teadusasutuste koostöös kokku 2,3 miljonit eurot maksma läinud projekti tulemusele. Selle raha pani projekti õnnestumiseks välja Euroopa Komisjon.
Läbilõikav hoiatussignaal, muide täpselt selline, mida kasutavad ka tagurdavad veokid, annab märku, et tuleb pisut eemale hoida - projekti partenriks olnud Strasbourgi Rahvusvahelise Kosmoseülikooli insener Joshua Nelson on andnud majale käsu end lahti pakkida. Järgemööda avanevad tiivad maja kummaski pooles. Veidi enam kui aasta eest käis «Radar» sellesama maja sarikapeol Tartus. Siis selliseid liikuvaid seinu majal veel küljes polnud.
«Vot see, et neid seinu eelmine kord ei märganud, see tuleneb sellest, et maja põhiliselt koosneb aukudest. See on nagu gooti katedraal, et seal seinu praktiliselt ei olegi. See, mis sinna aukudesse on pandud, kõik liigub tegelikult,» räägib Kull.
Igal juhul on need liikuvad osad nüüd aukudes olemas ja selle maja valmis ehitamine ongi eestlaste teene - tavakeeli öelduna ehitati Tartus valmis maja karp, sisu pandi sisse juba siin Prantsusmaal. Ja tänaseks asi toimib. Tegemist on majaga, mille eesmärgiks on inimesele peavarju pakkuda nii Marsil, Kuul kui muudes maailmaruumi paikades, kus elamistingimused kipuvad liialt ektreemsed olema. Kulli sõnul on ta arvestatud vastu pidama vahemikus -40 ja +40 kraadi.
Sobib transportimiseks
Selles majas peab olema kõik eluks vajalik kahele inimesele vähemalt kahenädalase missiooni jaoks, näiteks Marsil. Ja see, et selline kuus meetrit pikk ja kaks-pool meetrit lai maja end nii kenasti kokku-lahti suudab klappida, on oluline selle transportimiseks. «See on maailma esimene transporditav elamiskapsel,» selgitab Nelson kosmoseülikoolist.
Nagu esimese maja puhul ikka, pole vaja loota, et see päriselt Maalt väljapoole jõuab - see on ehitatud siiski katsetusteks. Erinevus on see, et tavaliselt ehitatakse sellised katsetusmajad ühe koha peale ja sinna nad jäävad. Oluline oleks aga maja katsetada erinevates kohtades ja tingimustes.
«Kui tahetakse korraldada simulatsiooni Islandil, saab SHEE kokku pakkida ja veokil Islandile viia,» räägib Nelson.
Kuid loomulikult on maja ehitusel silmas peetud, et seda oleks tõepoolest lihtne kaasa võtta ka kosmoselennule. «Kui kapsel on pakitud kujul, mahub see täpselt transpordiraketti, mida on vaja Marsi-lennuks,» selgitab projekti arhitektuurimeeskonna liige Barbara Imhof.
Pakib ise lahti
Sihtkohta jõudnud, pakib maja end ise automaatselt lahti. «Sa võid tulla sisse, kohe elama hakata. Sa ei pea kelluga vehkima hakkama seal sees,» ütleb Kull. Lisaks saab selliseid majamooduleid üksteisega ühendada ja jätkata. «See, mis siin praegu realiseeritud on, see on elumoodul. Aga üsna väikese vaevaga saab ta ümber ehitada näiteks kasvuhooneks või siis laboratooriumiks või jõujaamaks. Ühe majaga kindlasti Marsil ellu ei jää. Selleks on vaja infrastruktuuri,» lisab Kull.
Lähmegi majja sisse. Lahtipakituna muutub see algsest olekust kaks korda suuremaks. Kogupinnaks on majas 26 ruutmeetrit. Tavainimesele võib see sisse astudes muidugi kaunis kitsuke tunduda. «Siin on käinud ka rohkem kui paar päris astronauti, kes on kosmoses käinud. Nad küsivad, miks nii suurt maja vaja on – me kolmekesi mahtusime palju väiksemasse moodulisse ära,» räägib Kull.
«See mahub sinna sisse, mis on NASA standardid - kahele inimesele on vaja 50 umbes kuupmeetrit,» selgitab omakorda Imhof. Panite tähele? Kui me Maa peal mõtleme ruutmeetrites, siis NASA standardid annavad ette kuupmeetrid, sest kosmoses arvestatakse mitte pindala, vaid ruumiga. Ja vajalik ruum ühe inimese kohta on seal täpselt välja arvutatud. «Juhuslikult ei ole siin mitte midagi tehtud,» lisab Kull.
Kõik vajalik tuleb kaasa võtta
Maja võib jaotada kolme osasse - maja keskel on köök, ühe poole tiibadesse jäävad magamiskohad ja teisele poole tööruumid ning sanitaarsõlm. «Tänaseks on tal kogu sisustus sees, kõik töötab. Köögiboks, külmkapp, mikrolaineahi, veevarustus,» loetleb Kull ja näitab kraanikausi alla kappi. «Kapis on siis kompaktor, kus kogu jäätmed pigistatakse kuivaks ja tuleb sealt üks brikett välja,» räägib ta.
Et Marsil ellu jääda, tuleb kõik vajalik Maa pealt kaasa võtta. «Tal on kaasas kõik see, mis on eluks vajalik esmatarbeks,» ütleb Kull.
Kogu vesi siin majas läheb taaskasutusse ja näiteks peale pesuvee puhastamist saaks seda jälle juua. Energiat annavad majale akud, mis on peidetud lae alla.
Maja ennast juhitakse aga arvutite abil. Neid on kokku kolm. Kull näitab meile keskkonnakontrolli arvutit ja näpib selle puutetundlikku ekraani. «Näitab temperatuuri nii sees, väljas, õhukvaliteeti,» selgitab ta. Lisaks on majal sideboks, mis on praegu ühendatud kohalikku wifi-võrku ja see tähendab, et seda maja saab näiteks kokku ja lahti pakkida juba praegu distantsilt.
Maja ühe poole tiibades on kaks eraldi kambrit, kus on voodid. Akna asemel on magamisruumis ekraan, kuhu praegu saab vastavalt meeleolule valida värvitoone. Tööruumid asuvad maja vastastiibades. «Duširuumi ei ole. Pestakse... Pühitakse niiske lapiga. Paraku kõikide asjade kaasavedamine on hästi kallis lõbu. WC-sõlm on, aga pesemine... Kosmonautika on haisev bisness,» ütleb Kull.
Kuid WC majas töötab. «Ta on natuke lennuki moodi asi, imeb ikka välja. Päris funktsionaalset katset ei ole siiamaani tehtud, meil oli väike probleem värske vee poolega, aga banaaniga on proovitud,» ütleb Kull.
See tähendab, et kõik süsteemid majas näivad toimivad. «See faas, kus ta praegu on, ongi tema intensiivse katsetamise faas – mis juhtub, kui temaga teha kõiki neid asju, mida peab saama teha. Viibida seal sees pikemat aega, kasutada kõiki tema funktsioone, kõiki seadmeid, mis seal sees on,» räägib Kull.
«On lihtsaid küsimusi inimeste elust ja töötamisest koos isoleeritud keskkondades, millele me veel vastust ei tea. Vastused saame aga leida siinsamas Maal, enne kui saadame astronaudid Kuule või Marsile,» lisab Nelson.
Jah, seega Marsile see maja kunagi ei jõua. Küll aga juba järgmisel aastal hakkavad uurimisgrupid sellega katseid tegema Hispaanias Rio Tintos, kus asub Euroopa marsipolügoon. «Mitu inimest hakkavad mängima astronaute ning elama ja töötama sellises kapslis. Sellest väljuvad nad ainult kosmoseülikonnas,» ütleb Nelson.
Ongi aeg maja uuesti kokku pakkida - enne nupule vajutamist peab Joshua kogu sisustuse majas kokku panema. Seejärel hakkavad tiivad uuesti maja sisse liikuma. Meie aga läheme vaatama, mis tuli välja küpsema pandud mini-Marsi-majadest. Need maitsevad hästi.