Soome tulekandjaist suurim – Mika Waltari 100

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Mika Waltari on eestlastele oluline kirjanik juba üle poole sajandi.

FOTO: Repro

Täna loetakse Helsingis Vanas Üliõpilasmajas toimuval pidulikul õhtul Soome rahvusvaheliselt tuntuima kirjaniku Mika Waltari (1908–1979) sajanda sünniaastapäeva auks tema peateosest «Sinuhest» katkendeid kaheteistkümnes, sh eesti keeles. Seda loeb Eesti tuntumaid soomendajaid, tuleval aastal Varrakus ilmuva «Sinuhe» uustõlke teinud Piret Saluri.


Üldse on Waltari «Sinuhet» tõlgitud viiekümnesse keelde. Soome kirjandusloos esindab Waltari nn tulekandjate põlvkonda, mis sai oma nime 1924 ilmunud «Tulenkantajat» kirjandusliku albumi järgi, 1928 hakkas ilmuma ka samanimeline ajakiri. Selle esiknumbri manifestis rõhutatakse vaimset vabadust ja elu kestmise teenimist. Niisiis on see võrreldav Eestis nii Noor-Eesti taotluste kui ka arbujate kompromissitu humanismiga. Eriti tunnuslik on tulekandjate lööklause «Aknad lahti Euroopasse!».


Waltari looming on selle programmi elavaks kehastuseks. Waltari on neid soome kirjanikke, kes jõudsid eesti lugejateni küllalt varakult, enam-vähem kohe oma kirjanikutee algul. Tema esimeseks üldisemat tähelepanu äratanud teoseks sai 1928 ilmunud romaan «Suur illusioon» ning tema raamatute esimesteks tõlgeteks sellesama romaani juba järgmisel aastal avaldatud vahendused norra ja eesti keelde.


Sellest sai kolme eestikeelse lugejatepõlve lemmikraamatuid, mida mäletatakse tänini. Piret Saluri 2005. aastal Varrakus ilmunud uue eestikeelse tõlke aluseks sai 1995. aasta soomekeelne väljaanne, mis on «Suure illusiooni» 16. trükk.


Piret Saluri oli koolitüdrukuna lugenud «Sinuhet» salaja ja taskulambi valgel. Salaja sellepärast, sest see Johannes Aaviku tõlge oli ilmunud Välis-Eestis 1954 ja mõistagi Nõukogude Eestis peidetud erifondi. Ometi jättis temasse nii sügava jälje. «Waltari maalitud pilt muistsest Egiptusest on minu muistne Egiptus ka praegu, küll oluliselt täpsem ja rikkam, aga ikkagi seesama – Sinuhe Egiptus,» tõdeb Piret Saluri.


Siinkirjutaja esimene kokkupuude Waltariga oli 1969 «Fine van Brooklyni» kaudu, mis jäigi pikaks ajaks Waltari ainsaks visiitkaardiks Nõukogude Eesti kirjandusväljal, kui 1984. aastal lisandusid jutustused «Võõras mees tuli tallu» ja «Kuumaastik» Endel Mallene ja Piret Saluri tõlkes. «Sinuhega» silmitsi seista avanes võimalus alles 1990ndate algul.


Olin selleks ajaks lugenud Karl Ristikivi ajaloofilosoofilisi romaane ja miskipärast olid paralleelid kergelt tulema. Nüüd, natuke rohkem Waltarit lugenuna – mõistagi eesti kirjanduskogemuse taustal –, hämmastab selle soome kirjanduse «müürikivi» lugejasõbralikkus ja samas elufilosoofiline sügavus. Kui püüaksin sünteesida eesti kirjanikest Eesti-Waltarit, siis sulataksin üheks Karl Ristikivi ja Leo Metsari.
Aga õnneks pole seda vaja teha. Võime uhked olla, et soomlastel on Waltari, meil Ristikivi – põlvkonnakaaslased muide.

Eestis ilmunud


Mika Waltari (1908–1979) teoseid eesti keeles
•    «Sinuhe», Orto, 1954
•    «Kaarin Magnuse tütar», Orto, 1955
•    «Turms Surematu», Orto, 1959
•    «Kuldkihar», Orto, 1963
•    «Fine van Brooklyn», Loomingu Raamatukogu, 1969
•    «Võõras mees tuli tallu», Fine van Brooklyn
•    «Johannes Angelos», Sinisukk, 1995
•    «Suur illusioon», Varrak, 2005

Tagasi üles