Filmi Jaan Toomik küsib, mida sina teeksid?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Jaan Toomik filmi tegemise käigus paadis.

FOTO: Epp Kubu

Kui Toomiku film lõppes, oli Kumu auditoorium haudvait. See oli isemoodi pingestatud vaikus, mida keegi ei osanud ega tahtnud lõhkuda.


Toomik on juba jõudnud rõhutada, et see film on vaid Marko Raadi nägemus temast. Kahtlemata on see nii ja see fakt ei tee filmi karvavõrdki halvemaks. Minu jaoks oli Raadi nägemus Toomikust huvitav kogu pooleteise tunni jooksul ja ka teisel vaatamisel. Igav ei hakanud, toolil nihelema ja kella vaatama ei kippunud. Ja filmi lõpp võttis tummaks, kahtlemata programmiliselt.


Avakaadris räägib Toomik, millist võõristust tekitab end tund aega peeglist vahtida... lõpuks näed seal keda tahes, aga mitte seda inimest, kellega harjunud oled. Kes ei usu, võib koduste vahenditega ära proovida, harjutus ei murra füüsilises mõttes kaela.


Selle kaadri foonil näib paradoksaalne, et Toomik keerles aasta otsa mäluga peegli ehk kaamera ees ja nüüd räägib, et Raadi nägemus, kuna režissöör nägi mehes seda, mida ta ise polnud tähele pannud, oluliseks pidanud... mida polnud harjunud endas nägema. Raat valis suurest Toomiku-kuhjast teised killud kui Toomik ise valinuks.
Kuulu järgi on filmitud materjali metsikult ja oleks vinge eksperiment, kui Toomik ka suurte kääridega materjalikuhila juurde lasta. Mis sealt välja tuleb? Kas kaks portreteeritavat meest oleksid üldse omavahel tuttavad?


Tegu on ülimalt sümpaatse sina-vormis filmiga. Toomik räägib Marko Raadile asju, mida ta tõenäoliselt just igale vastutulijale ei räägi.


Ta vaatab seejuures režissöörile otsa, mitte kaamerasse. Sina-vormis vaba suhtlust kuulates on kohati tunne, nagu ta räägiks minuga, kes ma seda filmi vaatan. Jube huvitav on jälgida: siin nad olid kahekesi, aga siin oli kaamera hoopis teise operaatori käes. Raat istub seal nurgas. Vahepeal õpetab ise kaamera taga olema harjunud Toomik Raati: «Võta näoilmeid ja mingeid käte noh...» See on võrdsete suhtluspartnerite, mitte intervjueerija ja intervjueeritava positsioon. Kaamera on nad suutnud tõepoolest mööbli staatusesse taandada.


Kunstiteadlane Eha Komissarov annab samas filmis klassikalisel moel intekat: istub tugitoolis, vaatab otse kaamerasse ja mudib närviliselt sõrmi. Komissarov loeb süüdimatult ette pika nimekirja jagu «Toomiku friike», mõjudes ise sel hetkel ka ühe pagana armsa Toomiku friigina, kes ühtaegu tark, naljakas ja absoluutselt lapsesuine.
«Need pole päris tavalised inimesed, kellega smooltooki ajada,» iseloomustab Komissarov «Toomiku friike». Aga kas keegi on näinud Toomikut small talk’i ajamas? Mina ei ole. Püüan fantaseerida, kui halvasti see tal võiks välja kukkuda ja itsitan.
Igatahes avavad «friigid»  huvitavaid kosmosi, aga neid ei tahaks siin välja lobiseda.
Filmi esimesel vaatamisel häiris, et mida see Eha seal nii pikalt vahutab. Teist korda vaadates sain aru, et see vaht (elementaarsete asjade lahti seletamine) on suure vaatajaskonna jaoks äärmiselt vajalik. Eha seletab lihtsalt ja konkreetselt ära ka selle, miks omal ajal purkisittumine vajalik oli.  


Filmi teisel vaatamisel (abivahendiks telekas) hakkas süvenevalt tunduma, et seda filmi PEAKS näitama ETVs, rahva harimise mõttes. Nagu ka kõiki teisi samas sarjas toodetud filme.


Näitama neile, kes teavad öelda vaid seda, et Toomik oli see purkisittuja vist ja üldse on kogu moodne kunst üks suur purkisittumine. See seltskond ei lähe ilmaski Kumusse «Toomiku filmi» vaatama, isegi kokakoolakinno ei läheks, vaatavad parem korralikku madistamist. Aga kui koju kätte toodaks, siis äkki... ja kui nad selle filmi lõpuni vaatavad, siis äkki esitavad järgmine kord hoopis teisi küsimusi.


Filmi viimase lausena küsis Jaan Toomik: Anna nõu. Mida sina teeksid? Jaan, mina ei tea. Ja mulle tundus, et saalisviibijatest keegi ei teadnud.


Aga on kaduvväike võimalus, et ta näeb seda filmi ja tunneb ära sinu ja enda ja selle loo.

Uus film


«Toomiku film»

Režissöör Marko Raat
Allfilm 2008
Esilinastus Kumus 17. septembril

Tagasi üles