Marju Lauristin: kaks soomukit või ühine infoväli?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Marju Lauristin .

FOTO: .

2007. aasta inimarengu aruande sisuliseks keskpunktiks on valitud kaks valdkonda. Üks on haridus, eeskätt hariduse ja majanduse vahekord, ja teine venekeelse elanikkonna koht Eesti ühiskonnas, mis 2007. aasta kontekstis on arusaadav tähelepanukese.

FOTO: Pm

FOTO: Pm


Kõigepealt hariduse ja majanduse arengu vahekorrast. Kui vaadata Eesti 44. üldkohta inimarengu aruandes ja võrrelda seda 20. kohaga hariduses, siis tundub, et seis oleks justkui väga hea.


Paljus on see seotud sellega, et meil on olemas nõukogudeaegne taust üldise kohustusliku keskhariduse kujul. Peale selle on meil kõrgharidus väga populaarne, meil on suhteliselt suure osakaaluga haritud töötajaskond jne. Samas kui meenutame, mida paar päeva tagasi rääkis arengufondi aruanne meie majanduse uue mudeli käivitamise vajalikkusest ja sellest, et meil ei piisa enam praegusest majanduse arengu arusaamadest, siis võime öelda, et hariduse efektiivsus majanduse vaatevinklist ei ole kaugeltki rahuldav.


Inimarengu aruandes on kirjas, et statistiline pilt ei kattu avalikkuses valitseva hoiakuga Eestist kui ametnike, kaupmeeste ja ärijuhtide riigist. Milline on tegelik olukord? Joonisel näeme, missugune on kvalifikatsioonitasemete järgi Eestis nii-öelda standard võrreldes Euroopa Liiduga (joonis 1). Meil on võrreldes Euroopa keskmisega tunduvalt rohkem tippjuhte ja ametnikke. Eestis kipuvad kõik nõunikeks ja juhtideks, kuid tegelikult teevad nad sedasama nii-öelda kontori- ja ametnikutööd.


Arvestades meie eelarvevaidlusi ja ettepanekuid palkade vähendamiseks, siis see pilt annab selleks vihje küll. Küsimus ei ole muidugi lahendatav selle aasta eelarvega, aga ma usun, et rahanduskomisjon ja teised võtavad sellest vihjest kinni. Ma toon näite. Praegu läheb kolmeaastase bakalaureu­seõppe lõpetaja tööle ja hakkab kohe saama umbes kaks korda rohkem palka kui tema ülikooli õppejõud, kes on teaduste doktor.

Kui vaatame sinikraede osa joonisel, siis näeme, et väga levinud müüt, nagu oleks meil puudu töölistest, kutseharitud inimestest, ja nagu oleks enamik valgekraed–ärijuhid, tegelikult ei pea paika.


Näiteks seadme- ja masinaoperaatoreid on meil 14,5% tööjõust, samas kui Euroopa keskmine on 8,5%. Samuti ei ole ka lihttöölisi meil vähem kui Euroopas keskmiselt, vaid isegi natuke rohkem. Oskus- ja käsitöölisi on samuti veidi rohkem. Aga keda on vähe – üllatus-üllatus! – meil on vähe põllumajandustöötajaid.


Neid arve vaadates peaksime lähenema enesekriitiliselt ja jätma kõrvale need müüdid, mis sageli takistavad meil vastu võtmast mõistlikke otsuseid. Aruande majanduspeatüki autorid järeldavad, et Eesti majandusharude struktuuris on liiga suur rõhk sinikraesid vajavatel sektoritel, mistõttu lähtub ka meie tehnoloogia ja tootmiskorraldus madala kvalifikatsiooniga tööjõu kasutamisest ning see on pidur majanduse arengule.


Industriaalne ja n-ö sinikraeliste kvalifikatsioon vananeb kiiresti. Mitte inimene ei vanane kiiresti, vaid tema kvalifikatsioon. Kui vaatame oma ümberõppe ja täiendusõppe arvusid, siis näeme, et Eesti kulutab sellele kümneid kordi vähem kui arenenud riigid. Vaadates, kuidas koolitatakse tippametnikke ja kuidas koolitatakse töölisi, siis näeme, et Eesti on ühel viimasel kohal.


Eestis erineb see, kui palju saavad koolitust nii-öelda tippastmed ja kui palju tööjõustruktuuri alamad astmed, kaheksa korda. (Joonis 2.) See on väga tõsine probleem. Ühesõnaga, peaksime nägema kogu oma majanduse arengut seostatuna tööjõu kvaliteedi uuendamisega, peame nägema teadmustöötaja ettevalmistamist kui ühte meie haridusreformi olulist sihti.

Kui räägime teadmustöötajast ja sellest, kuhu peaks olema suunatud haridus, siis sisaldab aruanne üsna konkreetset kirjeldust. Ma arvan, et kõik, kes tegeleme haridusega, õpetades riigikogu kultuurikomisjonis või haridusministeeriumis, vajame selget pilti.


Haridus võiks olla suunatud sellele, et uut tüüpi majandusarengu mudel, mis võiks meid praegusest august välja tõmmata, eeldab inimest, kes ei ole kitsa kutsehariduse suunitlusega, vaid on teatud mõttes universaalsete oskustega, keda saab kasutada tootmisprotsessi erinevates lülides, kes on mobiilne.


Näiteks kui ettevõte muudab struktuuri, siis on see inimene võimeline kiiresti ümber õppima. Väga olulisel kohal on projektijuhi kompetents. Mitte see, et kõik peaksid õppima ülikoolis ärijuhtimist – kaugel sellest. Näiteks meie keskhariduse õppekavades on nii-öelda ettevõtlusega seonduv praegu väga puudulik, samuti tehnoloogiaga seonduv.


Kui räägime matemaatikast ja matemaatika vähesest populaarsusest, siis mulle tundub, andku Ene Ergma mulle andeks, nagu me kujutaksime ette, et kõik meie gümnaasiumi lõpetajad lähevad astronoomiat ja tuumafüüsikat õppima.


Samas kui nad lähevad õppima majandust või nii-öelda praktilisi alasid, on neil vägagi vaja matemaatikat, aga ilmselt teiste rõhuasetustega. Nii et minu meelest peaksime ka siin nägema veidi diferentseeritumat suhet, mis on üldhariduse ja selle tööturu vajaduste vahel.


Me tõmbame väga jämeda eraldusjoone humanitaarhariduse ja majanduse – tehnoloogiahariduse vahele. Peaksime nägema seda, et nii gümnaasiumi kui ka kõrghariduse tasemel on selle majandusmudeli aluseks tegelikult sotsiaal-, humanitaar- ja tehnoloogiliste-majandusteaduste konvergents, mis annab võimaluse edasi liikuda, mitte tööstusühiskonna lahterdatud klassifitseeritud süsteem, mis tegelikult toodab kitsast, pidurdavat kutseoskust.


Järelikult peame selleks, et saaksime rääkida uuest tootlikkusele rajatud majanduskasvust, tõsiselt võtma kogu ümberkvalifitseerimise probleemistikku. Haridusministeerium räägib ammu, et tuleks integreerida õppeaineid. Kui raske see on juurduma! Kõik see on aga aluseks lõpuks ka sellele, mis majanduses hakkab toimuma.


Niisiis peaks ettevõtete, haridussüsteemi, majandussüsteemi ühine strateegilisem reform rajanema sellel, et majandusministeerium, haridusministeerium, erinevad n-ö kutseoskustega tegelevad ringkonnad võtavad selle asja kõigepealt analüütiliselt-kriitiliselt ette ja püstitatavad eesmärgid, kuhu me tahame jõuda, natuke täpsemini, kui praegu oleme seda teinud.



Nüüd tulen teise põhiteema juurde. See on venekeelne elanikkond Eesti ühiskonna osana. Inimarengu aruande spetsiifikast lähtudes ei ole see poliitilist ja ideoloogilist poolt käsitlev vaatepunkt, vaid pigem sotsiaalmajanduslik, elukvaliteedi, kultuuri, osaluse temaatika. Kõigepealt meie rahvastiku koosseis.


Räägitakse ikka sellest, et Eestis on 35% muukeelne elanikkond ja 65 on eestikeelne. Aga kui vaatame nooremaid eakäikusid, seal on see suhe muutunud – alla 30% on teistest rahvustest inimesi ja üle 70% on eestlasi. See on väga oluline muutus.
Kui võrdleme seda keskealiste kujutlusega, kes on harjunud oma mõttemaailmas arvestama suhtega 60 : 40, siis noorte jaoks on suhe teistsugune ja see tekitab väga olulise nihke ka venekeelse vähemuse eneseteadvuses.


Nüüd vaatame kodanikkonda. See on ilmselt olulisemaid muutusi, mida peame arvestama Eesti poliitilise elu tegurina. Väga kaua on räägitud, et meie põhiline probleem on see, et meil nii-öelda venekeelne elanikkond ei ole kodanikud, siis 2007. aastal näeme, et Eestis on kodanike hulk rahvastikus tõusnud praktiliselt 84%-ni, mis on hoopis teine olukord kui see, mida me siiani arvasime, ja mitte ainult välislehtede põhjal, vaid loeme seda ka omaenda käsitlustes, kuuleme seda omaenda poliitikute suust. (Joonis 3.)


Mis tuleneb sellest, et kodanikkonna rahvuslik struktuur on muutunud? Kuigi naturaliseerimise probleemistik siiski jääb, sest meil on üle 100 000 mittekodaniku, aga selle kaal on kaks korda väiksem kui nende probleemide kaal, mis on seotud kodanike kaasamisega.


Oleme lähenenud juba normaalsele Euroopa riigile, võtame Rootsi, võtame Inglismaa, võtame Hollandi, võtame mis tahes Euroopa riigi – kõik tegelevad sellega, kuidas tagada võrdne kaasatus inimestele, kes on nende maade kodanikud, aga kuuluvad teistesse etnilistesse gruppidesse, teistesse rahvustesse. Me oleme muutunud normaalseks Euroopa demokraatlikuks riigiks koos kõigi raskustega, mida see endaga kaasa toob.


Nüüd aga jõuame sotsiaalmajanduslike probleemide juurde. Nagu öeldud, on need kesksel kohal. Kui vaatame statistikat, siis näeme, et üldise rikkuse suurenedes ei ole sissetulekute vahed ootuspäraselt vähenenud, vaid eri rahvuste vahel on sissetulekute erinevused hoopis suurenenud. (Joonis 4.) Venekeelse elanikkonna tõenäosus sattuda kõrgema sissetulekuga gruppidesse on võrreldes eelmiste aastatega vähenenud. See on ohtlik tendents.


Kui vaatame arvutusi sellest küljest, kui suurt rolli mängib keeleoskus, kodakondsus, siis jääb midagi, mis ei ole seletatav ühegi ratsionaalse teguriga, mis on puhtetniline. Sotsiaalmajandusliku staatuse käärid on suurenenud. Jättes kõrvale okupatsiooni, ideoloogia, ajaloo, kõik muud asjad, võime öelda, et viimased viis aastat on ühiskonna n-ö süvastruktuuris toonud kaasa teatud pingestatuse suurenemise.


Rääkides sellest, et meil on vaja rohkem tehnilise haridusega, inseneriharidusega inimesi, siis kõik haridusuuringud näitavad, et vene koolis on just nende valdkondade populaarsus palju suurem. Sellesama haritud vene noore hoidmine ja rakendamine, talle karjäärivõimaluste andmine Eesti tööturul on osa meie tööjõuprobleemi lahendamisest.


Ja lõpuks meediast. Venekeelne elanikkond on totaalselt Venemaa telekanalite embuses. Eesti telekanaleid vaatab 41%. Aga meie jaoks peaks olema väga oluline just see seltskond, kes ei suuda jälgida eestikeelset teavet, nende hulgas palju Venemaa kodanikke, just nimelt neid, kellel on sisejulgeolekuline roll Eestis.
Üks minu asjatundlik kolleeg ütles, et ühisinfovälja loomine, kas või seesama venekeelse Eesti televisioonikanali käivitamine maksab sama palju kui kaks soomukit. Mis on meie julgeoleku jaoks olulisem, kas kaks soomukit või seesama ühine infoväli?

Võime öelda, et integratsiooniprotsess, mis on toimunud, on toonud olulisi tulemusi. Keelesituatsioon on muutunud, kodakondsussituatsioon on muutunud, lõimumine toimub, kuid tegelik kaasamise ja ühtse põhiseadusliku rahva kujunemine, venekeelse kodanikkonna ja eestikeelse kodanikkonna ühinemine, on palju keerulisem protsess.
Nii venekeelse kui ka eestikeelse elanikkonna seas on umbes kolmandik neid, kes on väga positiivsed ja avatud. Kui näeksime avalikkuses selle kolmandiku dialooge, siis moodustuks hoopis teine pilt kui praegu, mil näeme avalikus dialoogis seda osa, kus mõlemal poolel ollakse negatiivselt häälestatud, nii juhtub sageli näiteks interneti-kommentaarides.


Seega tuleks rohkem arvestada erineva kodakondsuse ja lõimumisastmega rahvarühmade eripära, kaasata aktiivsemalt venekeelset kodanikkonda poliitikasse. Vaja oleks ühist inforuumi, tunda üksteist paremini, et dialoog ei oleks kurtide dialoog. Pidevalt tuleks seirata rahvuspingete allikaid, enne kui need avatud konfliktis välja löövad.

Tekst põhineb riigikogu stenogrammil ja avaldatakse lühendatult.

Tagasi üles