Teisipäevases «Vabariigi kodanikes» arutasid Tartu Ülikooli meediauuringute vanemteadur Andra Siibak, Eesti Päevalehe ja Delfi peatoimetaja Urmo Soonvald, Postimehe peatoimetaja Merit Kopli ning Eesti Infotehnoloogia Kolledži õppejõud ja IT-visionäär Linnar Viik saatejuht Aarne Rannamäega Postimehe otsuse üle sulgeda veebruarist anonüümne kommentaarium.
Miks loetakse anonüümseid kommentaare?
Linnar Viik: Üks põhjus on see, et näha, kui kaugele on inimesed oma labasuses võimelised minema. Teine põhjus on leida teemat avavat, täiendavat infot, kuid see on paraku marginaliseerunud.
Miks Postimees alles nüüd anonüümse kommenteerimise võimaluse lõpetab?
Merit Kopli: Võtsime hoogu juba pikemat aega. See, mis kommentaariumis toimub, seda on väga valus lugeda. Seal ei toimu ühiskondlikku debatti, vaid suures osas sõimamine, vulgaarsused, mis ei muuda midagi paremaks. Otsustasime, et teeme ära. Siin pole võimalik kaotada.
Vastuargumente kaalusime kah muidugi. Majanduslikku kahju on raske ette hinnata. Kuid kui peaks tekkima, siis see on väiksem kui see, kui jätkame anonüümse kommentaariumi elushoidmist.
Me ei sulge ju kommentaariumi üleüldse. Kuid tahame, et need inimesed, kes sealt seni eemale on hoidnud, tuleksid arutellu.
Loomulikult on Postimehe omanik seda meelt, et anonüümne kommentaarium tuleb sulgeda, sest see pole sobilik Postimehele.
Kas inimene muutub teistsuguseks, kui ta saab end väljendada anonüümselt?
Andra Siibak: Inimene muutub kahtlemata julgemaks oma arvamuse avaldamisel. Enamjaolt tundub nii, et inimeste arvates selle eest, mis on internetis välja öeldud, ei tule vastutada. Inimeste arv, kes igapäevaselt kommentaariumi täidab, on üsna marginaalne – 3000-5000 inimest päevas. Palju toodavad persoonid, keda nimetame trollideks.
Urmo Soonvald: see 5000 pole ju väike number. On kuid, kus nende inimeste number, kes kirjutavad kommentaare, on 10-12 tuhat. Nende inimeste arv on ajas pigem tõusnud, seoses kindlate sündmustega nagu EKRE valimine parlamenti, kooseluseadus jt teemad.
Merit Kopli: probleem on selles, et see väike kommenteeriv seltskond moonutab uudist, teiseks moonutavad nad kogu pilti või arusaama ühiskonnast. Inimesel, kes loeb neid kommentaare, jääb täiesti väärastunud mulje. Nad jätavad mulje, et nende mõttekaaslasi on palju.
Kas on õige Mihhail Lotmani seisukoht, et anonüümne sõnavabadus on sõnavabaduse osa?
Merit Kopli: sõnavabadusel on ju piirangud – näiteks au ja väärikuse kaitse. Ja see ongi just see, mida me tahame saavutada.
Milleks on anonüümne kommentaarium vajalik?
Urmo Soonvald: eelmisel nädalal oli ere näide, kui oli Tsahkna apsakas erivahendite reformiga. See oli parim võimalus neil süsteemi ohvriks langenuil rääkida Tsahknale, mis on probleem. Kommentaariumis on palju ka neid osi, mis aitavad ühiskonnale kaasa. Ühiskonnas on palju inimesi, kes ei julge ja ei saa oma nime all kommenteerida. Kuid neil on soov, vabadus ja tahe kaasa rääkida.
Linnar Viik: me ei ole ühiskonnas, kus me peaksime kartma ennast väljendada. Teiseks on kommentaariumist kujunenud koht, kust ma ei ootagi midagi. Me väärime teistsugust normaalsust.
Kommentaariumist saab radikaalsele seisukohale kinnitust. Kommentaarium on loo osa, selle juures. Lugu jätkub kommentaariumis. Ta normaliseerib ühe mõiste, vihakõne.
Kõrgharitud noori, kes oleks kirjutanud kommentaare, Emori uuringul viimastel aastatel pole olnud. Kommentaarid reflekteerivad mingit gruppi.
Andra Siibak: uuringutest lähtub, et kommentaarium täidab vaikuse spiraali. Paljud ei lähe sinna, sest nad ei näe sellel mõtet. Pigem tõstavad käed üles ja ütlevad, et see pole minu jaoks.
Urmo Soonvald: Paljud kardavad, ja me peame neid mõistma. Võtame näiteks linnavalitsuse ametnikud Tallinnast, kes ei pruugi olla kõigega nõus, mis tehakse linnavalitsuses. Või erakondade liikmed. Anonüümsus pole probleem. Väljendusõigus ka neile, kes on piisavalt kõrge haridusega.
Kas mingil juhul on anonüümne kommentaar õigustatud, näiteks väga oluline sõnum, mida ei saa oma nime all esitada?
Linnar Viik: isegi kui on oluline sõnum, mida vaja anonüümselt esitada – esita see ajakirjanikule. Anonüümses kommentaariumis see ju hägustub ja läheb kaduma.
Merit Kopli: ajakirjanikke saab ju usaldada, ajakirjanikud kaitsevad oma allikat.
Mis on lähinaabrite kogemus anonüümse kommentaariumiga?
Andra Siibak: Soome, Rootsi, Taani, Norra, Holland – paljud kvaliteetväljaanded on juba loobunud anonüümsest kommentaariumist.
Urmo Soonvald: Aga taas on hakatud rääkima, et inimestel peab olema võimalus välja öelda, mida nad teavad. Kõik see, mis juhtus Kölnis näiteks, tuli välja läbi sotsiaalmeedia.
Kas pole mingit vahepealset variant, alternatiivi anonüümsete kommentaaride kinnipanemisele? Toimetamine, modereerimine?
Urmo Soonvald: Delfi on vajadusel kommentaariumi sulgenud vajadusel. Näiteks EKRE lugude puhul sulgesime kolmeks nädalaks. Peaks otsima vastavalt teemadele, kas kinni, lahti, eelmodereerimine jne. Variante on mitu. Peaksime suutma reageerida. Anonüümsus peaks jääma, see on väärtus.
Merit Kopli: me oleme katsetanud ju kõiki neid asju. See ei aita. Ei aita kontrollida, et kommentaarium oleks puhas ja normaalne. Siis tuleks keskenduda vaid kommentaariumi haldamisele. PM nurgakivi ei ole kommentaarium, oleme siiski uudistevahendajad. See pole meie põhitegevus.
Mis alusel valitakse praegu artiklid, mida ei saa kommenteerida?
Enesetapud, kooseluseadus, lapsed, surmad.
Merit Kopli: Kooseluseadust oli võimatu modereerida.
Vihakõne kommentaariumites?
Linnar Viik: oli uuring, kus Eesti inimestelt küsitakse, kas olete kokku puutunud vihakõnega. Valdav enamus on kokku puutunud. Kus? Kõik on vihakõne kogenud internetis. 75 protsenti on kogenud seda eesti meediaväljaannete kommentaariumis.
Urmo Soonvald: Tuleb eristada vihakõnet ja anonüümsust. Anonüümsus pole kurja juur. Vihakõne saab välja juurida ka nii, et ei sulge anonüümset kommentaariumi. Vihakõnel ei tohi olla kohta ei ühiskonnas, ei kommentaariumites.