Holger Marjamaa – nahk valge, hing must

Kuidas saada maailma tippmuusikakooli? Retsept: ilmne talent, alustamine juba lasteaiaealisena, toetav ja musikaalne perekond, suurepärased õpetajad, 14 tundi harjutamist päevas, pidev eneseületamine, lahked rahaga toetajad, muusikalised eesmärgid ja – last but not least – rõõm muusikast. Ja siis oled ka alles lävel, kust maailmakonkurentsi astuda.

Sellel lool on kaks tahku. Esiteks see, et meil on noor andekas pianist Holger Marjamaa (23), kellest kuuleme tulevikus kindlasti väga palju. Teiseks ilus ja eeskuju võtmist vääriv sõnum, et Eesti inimesed tahavad ja suudavad oma talendikaid kaasmaalasi toetada isegi siis, kui nende arenguks on vaja väga palju raha. Kes aga tahab teada, miks Holgeri hing must on, peab loo läbi lugema.

Manhattan School of Music on maailma džässikoolide tipp (seal õpetatakse väga kõrgel tasemel ka klassikalist muusikat ja kompositsiooni). Eelmisel aastal tahtis sinna õppima pääseda 3000 inimest. Magistriastmesse võeti vastu ainult kaks džässpianisti ja üks neist kahest oli Holger Marjamaa. Juba esimesel semestril valiti ta kooli esinduskoosseisude ainsaks pianistiks.

Pärast sissesaamist selgus aga, et kool otsustas sel aastal välismaalt tulnutele stipendiume mitte maksta, et eelarve raamides püsida. See oli Holger Marjamaale ja tema perele hull sõnum, sest üle 60 000 dollari küündiva aastase õppemaksu ja lisaks veel 30 000 – 40 000 dollari kanti elamiskulude katteks neil raha polnud. Holger, tema pereliikmed ja sõbrad ei andnud siiski alla.

Need, kes Holgeri talenti uskusid, otsisid kontakti võimalike toetajatega ja – imede ime – õpiraha esimeseks aastaks saadigi kokku. Inimesed, kes asja korraldasid, oleksid võinud ju ka käega lüüa, et kui ei saa, siis ei saa. Need jõukad inimesed, kes raha andsid, oleksid võinud selle summa eest osta endale toanurka midagi käega katsutavat ja silmaga vaadatavat või rentida nädalaks lõunamerel luksusjahi, aga nad ei teinud seda. Hoopis toetasid noore talendi arenguvõimalust, küsimata selle eest midagi otseselt ja endale vastu. Mulle meenutab see parimaid näiteid, kuidas kogukonnad oma andekate edule kaasa aitavad.

«Kui kuulsin, et mind aidatakse, olin sõnatu. Tahtsin omaette olla, mõelda,» rääkis Holger Marjamaa videointervjuus, mida saab vaadata Postimees.ee-st. «See, mida minu heaks on tehtud, on hoomamatu. Alates minu perest. Pole alla antud. Rääkides toetajatest, kes saatsid mu Ameerikasse… Siirad inimesed, valmis kõike tegema. Minu heaolu pärast. Soovin, et saaksin ise midagi sellist kunagi tagasi anda.»

Kui Holger Marjamaa eelmisel nädalal enne Ühendriikidesse tagasilendu Tallinna džässiklubis Philly Joe’s kontserdi andis, rääkisin ühega tema õpetajatest. See on Soome džässikuulsus ja Sibeliuse akadeemia professor Jukkis Uotila.

Mida annab New Yorgis õppimine ühele džässmuusikule, võrreldes õpingutega Eestis või Soomes? Seal on hea muusika, heade džässmuusikute kontsentratsioon lihtsalt väga suur. See annab võimaluse luua kontakte ja mängida end sisse tippkoosseisudesse, selgitas Uotila. «Muidugi on seal ka head õpetajad,» lisas ta. Ka Holger Marjamaa ise kõneleb vaimustusega, et saab igal õhtul käia ühest džässiklubist teise ning kuulata suurepärast muusikat: «Näen nii palju, kuidas teised muusikud otsivad sama, mida mina ise. See linn ei maga. Ma olen nii õnnelik. Eestis on fantastilisi muusikuid, aga kõik muu on väga rahulik.» Ta usub, et esinemisi üha põnevamate koosseisudega hakkab tulema üha rohkem ja rohkem.

Kui Holger Marjamaa läks esimestesse Jukkis Uotila tundidesse, mõtles professor, et noormeest on talle ülemäära kiidetud, et teha tuleb väga-väga palju õpetamistööd. Nüüd räägib professor Uotila, et tal pole kolmekümne aasta jooksul olnud õpilast, kes oleks arenenud nii kiiresti kui Holger. «Temas oli kogu potentsiaal olemas,» mainis Uotila.

Kust see tuleb? Ilmne talent, muusikaõpingud ja esinemised juba varasest lapsepõlvest peale. Jah, muidugi. Aga töö? Holger Marjamaa on rahvusvahelise pianistide konkursi võitja ka klassikalises muusikas. Ta räägib oma kunagise õpetaja professor Aleksandra Juozapėnaitė-Eesmaa töömeetodist kui legendaarsest ja ütleb, et rakendab sama ka džässis.

«Sul peavad kogu aeg olema mingid sihid. Kui hakkad sihile jõudma, siis vahetult enne kohale jõudmist sea uus siht. See on pidev eneseületamine. Sa pead elama muusikas, see on elustiil,» räägib Holger Marjamaa. «Minu jaoks oligi ainult muusika. Käisin erialatunnis, harjutasin. Siis olid konkursid ja kontserdid.» Harjutada neliteist tundi (!) päevas oli Holgerile tavaline. Enne konkursse koguni nii, et polnud aega teha söögipausegi.

Džässi loominguvabadus köidab Holger Marjamaad rohkem kui klassikalise repertuaari esitamine. Juba varasest noorusest on ta lemmikpianist Chick Corea. Teda võlub gospelmuusika: «Energia, harmooniad – olen harmooniasõltlane. Olin väike laps, kui kuulsin esimest korda a capella sekstetti «Take 6». Ma ei saanud aru, mis helid, mis värvid need on ja kuidas ma saaks neid mängida. Aga tahtsin. Harmooniad peavad liikuma meloodiliselt, mitte lihtsalt suvaliselt.» Juba algkoolis alanud vaimustuse tõttu öeldaksegi Holgerile, et ta on «rohkem must kui osa mustanahalisi. Nahk valge, aga hing must».

Holgeri eesmärk on praegu tuua gospelmuusikute Hammondi oreli mängustiil ja -võtted üle klaverile. Ta räägib mulle pikalt, kui keeruline see mängutehniliselt on. Kusjuures osa võtete harjutamine on lausa füüsiliselt valus, aga muusika kõlaga saabub tema jaoks tasu.

Kui küsin, kus tahaks Holger Marjamaa tulevikus elada, vastab ta, et unistustes on tal tulevikus elamine nii Eestis kui ka New Yorgis ja ta saab käia maailmas tuuritamas.

Holgeri rõõm pillimängust paistab kontserdil kõige tagumistesse ridadessegi. Jah, loomulikult on helid tähtsaimad, ent alati on lust ka vaadata muusikut, keda on raske tema pillist eemale saada. Eelmise nädala Tallinna kontserdil oli tähelepanuväärne ka publiku eriline soojus ja poolehoid, millega talle kaasa elati. Nüüd on ta tagasi New Yorgis, kus «kedagi ei huvita, et sa seal oled» – nagu Holger ise ütles. Minu meelest olid needki sõnad öeldud rõõmuga. Usun, et saan temast aru: see on vabadus väga suures konkurentsis läbilöömiseks.