Poolteist kümnendit tagasi vallutas Eesti teleekraanid Malaisias filmitud suurejooneline «Robinsonide» seriaal, mis juhatas sisse tõsielusarjade ajastu. Mis on aeg omaaegsete telekangelastega teinud?
Elu pärast kiiret tuntust
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
24. jaanuar 2016, 00:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ärge jätke mind üksi tolgendama!» mäletab Viive Rižski oma appihüüdu kaaslastele. Nood olid talle suuresti võõrad, kaaslased vaid olude sunnil.
Ta oli omadega täitsa läbi. Nahk oli päikesest põlenud. Liivakärbsed lendasid sellele aplalt kallale. Aga kratsida ei tohtinud – siis võis nahk mädanema minna. Ja nagu sest veel vähe olnuks, pidi ta nüüd vees ja liivas ronima, hüppama, roomama.
Kui ühtäkki tundis Rižski (järgnevad on tema sõnad), nagu läinuks tal propeller tagaotsas käima. Koguni nii kõvasti, et tollal 45-aastane tema tormas läti (või oli see leedu?) palju nooremast aeroobikatreeneristki mööda. «Iga inimene peaks teadma, et ta sees on varjatud jõuvarud,» mäletab Rižski toonast avastust enda kohta.
See juhtus 15 aastat tagasi. Just nii palju möödub tänavu kurikuulsast «Robinsonide» telesarjast, kus viis pealtnäha tavalist eesti inimest, Rižski nende hulgas, võistles Malaisias kaheksa lätlase-leeduka vastu. See oli esimene tõeliselt suurejooneline reality-seriaal, mis puhus Eestis mitmeks aastaks hinge sisse tõsielusarjade buumile. Buumile, mis sillutas paljudele lihtsatele eestlastele kiire tee kodumaise kuulsuseni.
Enamasti jäi too kuulsus lühiajaliseks. Nüüdseks on suurem jagu reality-kangelastest avalikult areenilt lahkunud. Vaid Sass Henno, kes lõi kaasa sarjas «Salasuhe», ja Triin Tulev, üks «Lihtsa elu» kahest blondiinist, on endale ka päriselus nime teinud: Henno peamiselt kirjanikuna, Tulev DJna (ja kahjuks ka vägivalla ohvrina). Kümnendi eest püsis tänu poliitikasse siirdumisele rahva huviorbiidis pikemalt ka «Baari» saatest tuntuks saanud Paavo Pärn. Seejärel liikus ta ettevõtlusse, mis tähendas madalamat avalikku profiili: ta töötab projekteerimisettevõtte Sirkel & Mall ekspordijuhina.
Elutarkus kaugelt maalt
Malaisias üles võetud «Robinsonide» hittsarja Eesti-poolsetest osalejatest on tänini küllap tuntuim Helena-Reet Ennet (37), kahe lapse ema, kes veab meelelahutusportaali Ohmygossip. Ta kinnitab, et on pööranud elus uue lehekülje ega soovi enam seoses «Robinsonidega» tähelepanu. Rižski (60), kahe täiskasvanud poja ema, töötab Tallinna külje all Viimsis spaahotellis Lavendel kosmeetikuna. Ta hindab seni kõrgelt seda kogemust, mille Aasias sai: «Lageda taeva all magada, ookean loksub, kuu on lähedal – võrratu! võrratu!»
Allan Prooso (44), kolme lapse isa, ei varja üllatust, kui talle «Robinsonide» sarja meelde tuletada. Ta peab Tallinnas koos vennaga pehmet mööblit valmistavat ning vana mööblit restaureerivat ettevõtet Ra Sun ning tõdeb, et aegade jooksul on vaid üksainus klient ta omaaegse seriaalitegelasena ära tundnud. Tõsi, toona, noore mehena, oli ta sootuks teistsugune inimene, enda sõnul püsiva töökohata hipi, kes polnud tavaeluga kuigi hästi kursis. Ent Malaisias, meenutab Prooso, sai ta elutarkust juurde. «See avardas mu silmaringi küll,» tõdeb ta.
Kõige kaugemale jõudis eestlastest «Robinsonides» Siiri Kuusmann, kes tuli sarjas teiseks. Saatuse irooniana saadab seriaali nimi teda tänini: vanemveebel Kuusmann (40), kahe tütre ema, on Ämari lennubaasis Robinsoni kopterimeeskonna operaator-vaatleja. Saatesse kandideerides vapustas ta otsustajaid, kui tegi minutiga tervelt 58 kätekõverdust. Sportlik on ta nüüdki: teeb kätekõverdusi enda kinnitusel veelgi rohkem, lisaks tuli mullu kolmel alal Eesti kaitseväe meistriks ja osaleb mootorrataste mäkketõusuvõistlustel. Eakaaslased, tunnistab pikkade tumedate juustega Kuusmann, tunnevad tema kui endise Robinsoni ikka aeg-ajalt ära, aga noorem põlvkond ei tea temast ega sageli ka sarjast midagi.
Viies Malaisia-«Robinsonides» osalenud eestlane, kinnisvarafirmat juhtinud ja autoteenindust pidanud kahe lapse isa, Prantsuse võõrleegionis teeninud Urmas Heinmaa suri kuus aastat tagasi ootamatult une pealt. Endistest reality-tegelastest on siitilmast lahkunud ka «Baaris» osalenud Talis Kitsing (oli surres 33) ja Tõnis Kulbok (28) ning «Bussis» kaasa teinud Nele Viilup (22).
Tõele au andes eelnes Malaisias tehtud «Robinsonidele» aasta varem samanimeline sari, mis võeti üles kodustes tingimustes, Hiiumaa lähedal Kõrgelaiul. Seal jõudis kolme Balti riigi esindajate konkurentsis eestlastest kolme parema sekka Haapsalust pärit Inga Vahar. Võitjale oli auhinnaks tuliuus Mazda sõiduauto, mille sai kolmikust too, kes suudab seista vee kohal palgil kõige kauem. Vahar kukkus vette esimesena, kahe ja poole tunni järel. Kuid ta kinnitab, et ei tunne autost ilmajäämise pärast mingit kahetsust. Elutee viis Vahari (41) juba kuraditosin aastat tagasi Soome, kus ta kasvatab praegu lasteaiaealist tütart.
Soovimatu tähelepanu
Ent leidub ka neid, kes mingil tingimusel ei soovi, et nende nimi seoses tõsielusarjadega taas esile tõuseks. Näiteks üks endine naisosaleja ütles Arterile otse, et see on vana teema ning ta ei ole sellest huvitatud, ja kuigi lubas pärast kiiruga lõpetatud kõnet tagasi helistada, ei teinud seda ega vastanud ka toimetuse kõnedele. Teine naisosaleja lausus, et ei taha, et temast kirjutataks, sest ta on elus hirmus palju vaeva näinud, et omaaegsest kuulsuse taagast lahti saada. Nagu paljud teisedki tõsielusarjades osalejad, said nemadki tunda massimeedia halastamatut sensatsioonijanu.
Ka «Baari» sarjas osalenud Maarit Kõrgekivi, kes juhtis seejärel seriaali «Buss», tunnistab, et nood ajad teleekraanil on möödanik, millele ta enam ei mõtle. Ta juhatab Pärnus MUM Cafe’d ning kuulub ühtlasi selle kolme omaniku hulka, varem aga tegutses mõnda aega Arco Vara maaklerina. Tagantjärele tõdeb ta, et tõsielusarjades kaasalöömine andis oskuse edaspidi elus teatud asjadest hoiduda. Kuid lisab, et ega ta tehtut kahetse. «Me kõik oleme noored olnud,» lausub ta. «Nooruses on sellised asjad andestatavad.» Aga praeguses vanuses, 34, ja praeguste eluteadmistega, kinnitab Kõrgevee, ta seda enam ei teeks.
«Bussis» kaasa teinud Meelis Tomson (30), veel üks väheseid, kes ennast hiljem ühiskonnas nähtavamalt teostanud – ta tegutseb fotograafina ning teenib raha Marimelli blogiga –, nendib, et kümnendi eest teleekraanile minek oli tegelikult viga. «Nii see paraku oli,» sedastab ta. «Aga mis tehtud, see tehtud. Aega tagasi keerata ei saa.» Ta selgitab, et erinevalt näiteks Kim Kardashianist või Paris Hiltonist, kelle üleilmne kuulsus saigi alguse reality-sarjast, pole tema tänu osalusele «Bussis» teeninud viit eurotki. Hullem veel, lisab ta: «Pigem vaadatakse sind negatiivselt.» Ja seda negatiivsust, nendib Tomson, on hirmus raske muuta.
Kuusmann, Eesti edukaim Malaisia-Robinson, meenutab, et ehkki pikad nädalad muust maailmast eemal ja võõraste keskel õpetasid talle, kuidas erinevate inimeste hulgas edukalt hakkama saada, ütleks ta nüüd ära, kui keegi teda uuesti mingisse telemängu kutsuks. «See on tehtud asi,» lausub ta. «Tahaks uusi ekstreemseid asju proovida.»
Aga kui keegi teda Malaisiasse kutsuks, siis sinna läheks ta küll. Sealne loodus jättis kustumatu mulje.
«Ärge jätke mind üksi tolgendama!» mäletab Viive Rižski oma appihüüdu kaaslastele. Nood olid talle suuresti võõrad, kaaslased vaid olude sunnil. Ta oli omadega täitsa läbi. Nahk oli päikesest põlenud. Liivakärbsed lendasid sellele aplalt kallale. Aga kratsida ei tohtinud – siis võis nahk mädanema minna. Ja nagu sest veel vähe olnuks, pidi ta nüüd vees ja liivas ronima, hüppama, roomama. Kui ühtäkki tundis Rižski (järgnevad on tema sõnad), nagu läinuks tal propeller tagaotsas käima. Koguni nii kõvasti, et tollal 45-aastane tema tormas läti (või oli see leedu?) palju nooremast aeroobikatreeneristki mööda. «Iga inimene peaks teadma, et ta sees on varjatud jõuvarud,» mäletab Rižski toonast avastust enda kohta.