Berk Vaher: vaimueliidist, võrdsusest ja vabadusest

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Berk Vaher

FOTO: AFP / Scanpix

Elav keskustelu kultuurkapitali ümber on muu hulgas näidanud, et tunnustatud vaimueliidi eestvõttel kunagi enesemääramisõiguseni ja oma riigini jõudnud eestlastele ei ole vaimueliidi idee enam sugugi enesestmõistetav.



On lausa neidki, kes protesteerivad sellise mõiste kasutamise vastu. Omariikluse tulek ei ole ju eestlastele kaasa toonud iseenese orjusest vabanemist. Päevapoliitilistes mainekampaaniates tuhmub mälu; materialistlik ideaal näitab rahvusliku eliidina ennekõike dividendimiljonäride ringkonda – ja isegi kui lihtinimene taipab, et kui tahes ränga tööga ta nende hulka ei pääse, siis ometi üritab nende elustiili kuigivõrdki jäljendada. Tulemus: üle oma istmiku hüppamine kui populaarseim rahvasport.

Edufassaadi varjus võlgu elamine, raha nimel kas või enese ja omaste mahamüümine teleekraanil – ja aina süvenev majanduskriis, sest raske on oma elulaadis järeleandmisi teha, saati siis väärtusi ümber hinnata.


Keegi ei taha tunnistada, et on oma eluvalikuis aastaid või aastakümneid mööda pannud. Kui siis hakkab end teadvustama veel üks eliit, mille hulka kuulumiseks ei ole abi looma moodi rühmamisest, rollimängimisest ega enesemüümisest, vaid tuleb tõsiselt läbi mõelda kogu oma olemis- ja kogemisviisi alused, siis on eitamine üks paratamatuid reaktsioone: te valetate, mingit vaimu ei ole, te jahite samuti raha ja üritate tõsise töö asemel mingi umbluuga meie raha ära võtta.


Ent on ka neid, kelles vaimueliidi mõiste tekitab positiivset ärritust, kehutades neid põlastava eitamise asemel küsima: kas siis kõik kultuuriinimesed on automaatselt vaimueliit ja mille alusel nad seda staatust väärivad? Kas sellele eliidile on kõik lubatud või eksisteerivad ka mingid käitumisnormid ja aukoodeksid? Kas õpetajad, ajakirjanikud, insenerid, arstid ei olegi vaimueliit? Kas eliidi kehtestamine ikkagi on kooskõlas demokraatliku elukorraldusega?


Sageli on nende küsimustegi taga pakitsemas eeldus, et «eliit» vastandub «rahvale». See vastandus on kohatu: vaimueliidi ülesandeks ongi ennekõike oma rahva väärtushinnangute analüüsimine ja suunamine. Selles on koos kõik haritlased, sõltumata oma ametist. Vaimueliit tunneb, et neilt vajab rahvas mitte valmis vastuste sissesöötmist (millel niigi püsivad kommertsreklaam ja poliitpropaganda), vaid ühiskonnas kandepinda leidvate ideede, probleemide ja eluviiside põhjalikku läbimõtestamist, erinevate lahenduskäikude modelleerimist ja tulevikustsenaariumide kuvamist. Ühed teevad seda akadeemilises, teised publitsistlikus keeles, kolmandad mõistu ja kujundlikult, sest metafoor suudab tihtilugu ühiskondlikke muutusi, ajastu mentaliteete ja võimukehtestamise võtteid pikast traktaadist tabavamalt selgitada.


Paljugi tänastes kunstides võib tunduda pelga «formalistliku» mängitsemisena, kuid kunstide jõud ümbritsevat reaalsust kõnetada ja mõjutada tuleneb just nende suutlikkusest juurutada uusi keeli ja väljendustehnikaid: kui me kogeme ümbritsevat mõnes harjumatus koodis, märkame hoopis teisi jõujooni ja ka selliseid probleemilahendusi, mida vanas raamistuses tähele ei pannud. Mõistagi on palju jõustruktuure, kes on otseselt huvitatud vanade tõlgendusmehhanismide ülimusest, reaalsuse kogemise piiratusest, ning näevad ohtu igas avangardses teoses või sündmuses. Mida ebakindlam on võim, seda rohkem ässitab ta rahvast vaimu vastu, sisendades kahtlusi ja põlgust kõige arusaamatu suhtes.

Hääli vaimueliidi mõiste vastu aga kostab ka intellektuaalide hulgast – 20. sajandi õhtumaist kultuuri iseloomustas paljuski loojate mäss range elitarismi kukutamiseks ja sel oli ka positiivseid tulemusi. Popkultuur lõi eneseväljendusvõimaluse loomulikele talentidele, keda akadeemiliste konventsioonide raames poleks tunnustatud, kuid kelle looming tehnoloogilise arenguga seonduvat täpsemalt selgitada aitas.

Kultuurilugu hakkas kanoonilise kõrval väärtustama erandlikku ja võimaldas taasavastada väärtuslikku loomingut, mis oli omas ajas unarusse jäänud mitte kehva kvaliteedi, vaid liigse novaatorlikkuse tõttu. Küllap on neid konservatiive, kelle jaoks eelkirjeldatu iseloomustab «õhtumaa allakäiku», kuid samas võib neid arenguid näha katseina pakkuda lahendusi sajandilõpu kiirete muutustega kohanematu «väljavalitute» kultuuri tekitatud vaimsele kriisile.Ent sellel võimaluste avanemisel olid ohud, mida ei taibatud vältida. Võrdsuse ja sõnavabaduse kuulutamine kõlab õilsalt, kuid kui seejuures ei teadvustata isiklikku vastutust ja eneseharimisnõuet, toob see kaasa valusa tagasilöögi ennekõike loomeinimestele endile.


Nõnda on avaliku sõna haldamine või pigem hallatamatus kaldunud tänaseks äärmusesse, mis eriti drastiliselt mõjutab Eesti-taolisi väikekultuure. Eesti praegustele kultuuritegijatele heidetakse kommentaariumides ette, et nad ei taha ega suudagi tõusta Tõnissoni või Tammsaare, Krossi või Meri tasemele. Ent etteheitjad unustavad, et nonde meeste staatus põhines mitte vaid nende vaimuteravusel ja vägeval loomingul, vaid ka üldisel ühiskondlikul austusel targa sõna vastu. Sellist austust soodustas kultuur, kus kaugeltki igaüks ei pääsenud oma mõtetega avalikkuse ette. Sõnaõigus internetita trükis ja meedias tuli ära teenida, kaasa rääkida tahtjal tuli õppida ja kasvada selle õiguse vääriliseks. Võimalused sellekssinaseks õppimiseks ja kasvamiseks olid kõigile demokraatia vaimus tagatud, aga need võimalused tuli sõnaõiguse nõutajal ka maksimaalselt ära kasutada.


Interneti kommentaariumid aga muudavad kõik arvuti ligi saajad võrdseteks avalikeks sõnavõtjateks, on neil siis valdkondlikku pädevust või mitte. Pädevus on õigupoolest kauge ideaal – tänane anonüümne arvaja ei pea isegi püüdma käsitletavat mõista, ei pea olema kritiseeritavat teost näinudki, aga usub end olevat väärilise kohtumõistja. Sõnavabadusest on saanud pläkutamispidamatus. Neid, kelle sõnal on rohkem kaalu, nimetatakse «arvamusliidriks». Mis monstrum see on? Traditsioonilistes ühiskondades olid targad, teadjamehed ja -naised, mitte «arvamusliidrid». Arvab see, kes ei tea. Aga mis liider on see, kes ei tea? Pelk hämajate ja bluffijate liider.

Selline lodevus võib luua illusiooni võrdsusest ja vabadusest, kuid tegelikult mürgitab neid (niivõrd kui need üldse võimalikud on), kehutades inimesi jääma karilooma tasandile, kontrollitavateks ja manipuleeritavateks ühikuteks, kes ei taju oma juuri ega sedagi, tänu kellele nad üldse omal maal ja omas keeles kõnelevad. Loojate alavääristamine ei tõsta «lihtinimest» neist kõrgemale, näitab vaid põlastaja vähest eneseteadlikkust ja nappi arusaama võimalustest oma elu üle otsustamisel, oma elulaadi kujundamisel.


Selline on Eesti argipäev – kirjanikke käsutavad «tootvale tööle» need, kes ei suuda kommentaari juurde nimegi kirja panna, raamatu kirjutamisest rääkimata. «Maksumaksjad» praalivad netis tundide kaupa tööajal. Suureliselt «rahva» nimel kõnelejail pole küberruumis inimese nägu ega tegu, nad on samasugused seltsimehed eikusagilt nagu 1940. aasta riigipöördes osalenud. Toona pidi andetute ja logardite põhjakiht sõnaõiguse saamiseks reetma riigi ja kultuuri võõrvõimule; tänasele põhjakihile kantakse sõnaõigus virtuaalsel kandikul kätte, aga ega nad seepärast riigile ja kultuurile lojaalsemad pole.


Paljuski on normaalne, et avalikkus hindab loomeinimeste tegevust kriitiliselt, pärib iga häiriva sammu tähenduse ja vajalikkuse järele ning tõstatab küsimusi hüvede ärateenitusest; kuid on lubamatu, kui see hindamine lähtub isiklikust kadedusest, mitte avalikust huvist, ning on kantud võhiklikkusest, millest ei tahetagi jagu saada. Kahjuks on meedias küllaga neid professionaale, kes suhete selgitamise ja tõe otsimise sildi all paljundavad vaenulikke valesid ja toidavad konflikte, millest keegi ei võida.


On aeg taas teadvustada vaimueliidi vajalikkust ja väärtuslikkust Eestile; anda avalikkusele signaal, et igas kultuurilises ja ühiskondlikus teemas on sõnaõigus siiski nendel, kes asja tunnevad – ning mõistagi pakkuda küllaldaselt infot ja juhendamist neile, kes tahavad hakata kaasa rääkima. Igal alal on meistrid, sellid ja õpipoisid, ning miinimum, mida avalikku arutellu lülitajalt nõuda, on talle selles ühiskonnas antud nime kasutamine, et temaga saaks väidelda kui inimesega – teda õpetada, temalt õppida, temalt oma sõnade eest vastutamist nõuda. Igasugustel Mulksudel ja Pulpsudel pole sõnaõigust.


Kui ühe või teise persooni, asutuse või projekti rahalise toetamise osas on kahtlusi, siis tuleb tasakaalustatult uurida konkreetset juhtumit. Ent iga poliitiline, ajakirjanduslik või majanduslik rünnak kultuuriinimeste või ühe valdkondliku grupi vastu tervikuna on riigivastane tegevus, eriti kui seda tehakse tahtliku infomoonutuse abil. See on riigi kultuurilise enesemääramisvõime ulatuslik kahjustamine ja selliste rünnakute korduvail sooritajail ei ole ses riigis õigust autoriteetsele ametikohale.


Jah, see kõik kõlab tänasel vabameelsel ajastul häirivalt direktiivsena ja tõmbab ligi süüdistusi «vaikiva ajastu» propageerimises. Ei mingit «vaikivat ajastut» – just pädevalt ja iseenese nimel tõe rääkimist ei tohi piirata, kuid mürareostust ja alusetut mõnitamist peab ohjeldama. Kui inimestel pole tunnustatud ja lugupeetud kultuurilisi eeskujusid, kelle suhtes valimatult suud täis ei võeta, hakkavadki rahva saatust määrama selle kõige halvemaid iseloomujooni ja tunge kätkevad kääbused.


Just vaimueliidi põlastajad ise on varjatult ja ohtlikult hüperelitaarsed, ihates totalitaarseid privileege, mida nad saavad kehtestada vaid toore jõu abil – sest millegi muu alusel pole neil õigust esile tõusta. Lihtne tööinimene ja aus maksumaksja satub neid toetades ainult suurema rõhumise ja ajuloputuse alla. Targem on tunnustada vaimueliiti: oma nime ja mõistmispüüuga, kunstiväärtusliku loomingu tundmaõppimise ja analüüsimisega, kogemuste jagamisega teistele endi ümber – ehkki see on raske ja aeganõudev. Sest vaimueliit on avatud eliit – kõigile, kes eneseharimise vaeva kanda võtavad.

Tagasi üles