Kollane Eesti madu Eedeni aias

Eesti gaasitoru Veneetsias.

FOTO: Pm


Paljude juhuste kiuste on Eestil Veneetsias selle sügise lehesajus ikkagi oma «paviljon» La Giardinis püsti.

Eesti gaasitoru Veneetsias.

FOTO: Pm

Eesti gaasitoru Veneetsias.

FOTO: Pm


Paviljon küll ülekantud tähenduses, sest hiiglaslikku kollast gaasitoru võrdsustada pargimaja või näitusehoonega on eesti keeles ilmselt liiast. Aga võta näpust, just nii on hakatud kuraatorite argoos La Giar-dini teisigi installatsioone hellitavalt kutsuma. Isegi Aaron Betsky, XI arhitektuuribiennaali kuraator, kauaaegne Rotterdami Arhitektuuri Instituudi professor ja nüüd Cincinnatti kunstimuuseumi direktor, ei salanud oma avakõnes, et Eesti paviljoni idee köitis teda esimesest kokkupuutest alates: «Ma olin projekti poolt alates hetkest, mil kuulsin sellest ja mul on suur heameel, et Eesti meeskond suutis imelühikese aja jooksul täna avatava paviljoni ka püsti panna. Õnneks andsid ümbritsevate paviljonide kuraatorid ka oma nõusoleku. Ja nii juhtus, et see fantastiline kollane madu ilmus siia Eedeni aeda vaid paar päeva tagasi. Paistab, et tegime õigesti Eesti projekti toetades – see madu siin on tõesti vaatemänguline!


Minu jaoks on Eesti projekti edu seletatav kahel põhjusel.


Esiteks peab minu sügava veendumuse kohaselt olema arhitektuuris nähtav see, mis on tavaliselt peidetud. Vaja on tuua avalikule ja poliitilisele arutelule need tegurid, mis lasevad meie ühiskondi ja majandusi eksisteerida. Kunstniku ülesanne on mitte ainult jälgida ja pealt vaadata, vaid ka osaleda neis protsessides, millest sõltub meie igapäevane elu. Teie ees on tükk infrastuktuuri, mis ühendab meid. See on ese, mida saab kasutada vaid üheskoos. See tükk saab siin monumentaalse vormi. Muutub monumendiks, mis vallutab poliit- ja majandusringkondi ja millel on seeläbi eriline tähendus.


Teiseks on see objekt väga ilus, lausa võluv oma arhitektuurses teostuses. Maagiline madu keset imekaunist Eedeni aeda! Tal on õige suurus ja täpne värv, tal on õige orientatsioon!»


Tähelepanelikul eestlasel oli tänu meediale tõenäoliselt kujunenud mulje, et Laila Põdra, Ingrid Ruudi, Ralf Lõokese, Maarja Kase ja Neeme Külma «Gaasitoru» ühendab Vene ja Saksa paviljone ning oma tugeva poliitilise sõnumiga annab teada meie valitsuse keeldumisest osaleda Läänemere elukeskkonda ähvardavas projektis. Ka mina rõõmustasin, et üle pika aja astuvad meie intellektuaalid rahvusvahelisel foorumil välja sõnumiga, mis peaks korda minema kõigile Euroopa sisemere kallastel elavatele rahvastele. Pole ju saladus, et Nord Streami ohud võivad olla ettearvamatud – alates merre heidetud keemiarelvade aktiveerimisest kuni merepõhja soolase veekihi liikumise takistamiseni. Viimase ohu mittearvestamine võib kaasa tuua Läänemeres katastroofilise hapnikupuuduse, ettearvamatud muutused meie kodumere flooras ning faunas ja lõppresultaadina põhjustada uue Surnumere tekke. Nii kujutasin minagi ette «Gaasitoru» kui sünget musta koletist, mis peaks hoiatama Vene-Saksa kommertsprojekti ja sellele kolm tilka verd andnud erupoliitikute eest.

Seepärast oli esmapilgul jahmatav, et eesti autorite kollektiiv ei tulnud La Giardinisse plakatliku must-valge sõnumiga. Installatsiooni paatos on suurem kui hoiatuslask snaiperpüssist ühe konkreetse gaasijuhtme pihta. Kollane värv oma rõõmsameelsusega meelitab inimesi toru lähemalt uurima, nii mõnigi kipub sinna sisse ronima. Lapsi vaimustab torusse huikamine ja oma häälekaja kuulamine. Väga selgelt kostab ka enam kui saja meetri pikkuse toru teises otsas aetav jutt. Nii et retseptsiooni esimesel tasandil on tegemist uhke leluga.


Teisel tasandil liigub mõte inimkonna energiaprobleemideni ja nagu Aaron Betskygi mainis, on tegemist riike ja rahvaid ühendava moodsa infrastuktuuri osaga. See, et toru ühendaks Vene ja Saksa paviljone, ei tule Eesti «paviljoni» asetusest kuigi selgelt välja. Möödub ju toru ka Korea ja Jaapani paviljonidest ja lähedusse jäävad veel Inglise ning Prantsuse kunstiesindused. Mis puutub Vene paviljoni, siis selle kuraator ei lubanud toru oma paviljonile lähemale kui 12 meetrit ning kui mao üks ots keerabki kergelt Saksa paviljoni suunas, siis teine ots vaatab venelaste tsitadellist mööda. On see hea või halb?


Võib-olla isegi hea, sest kunstnike poliitikavankri ette rakendamist prooviti nii kommunistlikul Venemaal kui natslikul Saksamaal ja midagi head sellest ei sündinud. Samas väita, et suur kunst peab asuma väljaspool poliitikat, oleks samuti väär. Igasugust loomingut, olgu ta siis puhtas kunstis või mõnel muul elualal, võib hinnata nii humanistlikus kui ka patriootilises kontekstis. Iga uue sõnumiga, iga teise inimese poole ulatatud seosega saadab ju autor signaale oma ilu- ja eluideaalidest ehk esteetilistest ja eetilistest tõekspidamistest. Neist omakorda moodustub maailmavaade, millest kodanikuhoiakuni ja poliitikani on ju vaid üks samm. Ja autori meisterlikkusest, et mitte öelda geniaalsusest, sõltub, kas tema kodanikuhoiak on loetav, kas see on piisavalt tähtis, kas see erutab ja paneb kaasa mõtlema teisi inimesi või koguni rahvaid.

Horvaadi arhitektid heitsid ette «Gaasitoru» autoritele ja nende kaudu eestlastele üldse liigset protestivaimu, ülearust vastandumist igale uuendusele. Selle loogika järgi võib kõiki väikerahvaid süüdistada ka ebaadekvaatselt kõrges enesehinnangus, mille selgitas välja oma Siberi rahvaste juures tehtud uurimistöös akadeemik Peeter Tulviste. Aga mis jääbki põlisrahvastel muud üle, kui suuremad riigid väärtustavad vaid taigarahvaste jalge all asuvaid nafta- ja gaasimaardlaid või siin, Läänemere kaldal, ainult meie geopoliitiliselt soodsat asukohta?


Väikerahva alalhoiuinstinkt võib leiutada kõrvaltvaataja jaoks üsna kummalisi vorme. Näiteks Colombia Andides elav arhuacode suguharu on tuntud oma skeptilise maailmavaate poolest – kõik, mis pole nende endi loodud, on kõlbmatu! Tagajärjeks on see, et arhuacod on üks kõige terviklikumalt säilinud kultuuriga põlisrahvas Lõuna-Ameerikas üldse.


Kas meie rahvuslikku alateadvusesse on tõesti kirjutatud eitus teiste tegemiste suhtes? Arvan, et nii drastiline siiski olukord veel pole. Aga esivanemate kannatused ning suurriikide huvide tõmbetuultes elamine on meid, eestlasi, teinud vägagi ettevaatlikuks. See, millise hoolimatusega Eestimaa loodust ja elukeskkonda viiekümne okupatsiooniaasta jooksul hävitati, on meile kasvatanud silmad nii laubale kui kuklasse.


Ja pole vale seda ettevaatust jõulises kunstivormis teistelegi rahvastele tutvustada.

Loe ka neid

Tagasi üles