Uued plaadid

Foreigner
No End In Sight: The Very Best Of Foreigner (Rhino)

Jukepoksi tšempionid


Vajab maailm veel ühte Foreigneri kogumikku? Foreigneri parimaid laule vajab maailm kindlasti, duubelplaat on siiski ilmne liial-dus. Briti ja Ameerika muusikutest koosnev bänd kujunes 70.–80ndatel võimsaks staadionirokimonstrumiks, kes niitis jalust hittidega «Cold As Ice», «Juke Box Hero», «Blue Morning, Blue Day», «Hot Blooded», «Urgent» ja «I Want To Know What Love Is». Kusjuures too viimane, lihtsale gospelipõhjale toetuv suurejooneline ballaad on omas žanris absoluutne tipp, midagi sarnast pole tehtud varem ega hiljem. Lugupidamine teile selle eest, jääme moodsaks.

Hinne: ***

Mart Juur

------------------------- 

Monkey
Journey To The West (XL)

Hiina ooper


Damon Albarni kontos on 7 Bluri albumit, 2 Gorillaze albumit, 1 The Good, The Bad & The Queen, üks Mali Music, üks soolokas, üks saundträkk Michael Nymaniga jne. Albarn on mitmekesiseima muusikalise haardega briti popmuusik 90ndail ja nullindail. Fakt, et tema uus album on rimeik tema kirjutatud hiina ooperist, kus kasutatud on traditsioonilist hiina noodistikku ja hiinakeelseid vokaalpartiisid, kõlab vist juba natuke jantlikult? Et teeks veel midagi, midagi hoopis teistmoodi? Mina kui Albarni fänn ütlen, et ükskõik mis mulje see jätab, aga «Journey...» on loogiline jätk Gorillazele, mis on omaette nähtus popmuusikas, aga millest edasi sai minna ainult kommertslikumaks. Monkeyt oleks parim kuulata unustades Bluri, kogu Albarni pagasi, samuti ei ole vaja seda ooperit ette kujutada. Helikillud nagu «Into The Eastern Sea» või «The Dragon King» on klišeevabad palad, mida õhkkonna ja ebakonventsionaalse otsiva vaimu poolest võiks võrrelda David Sylviani või Penguin Cafe Orchestra teostega, aga on ka ilutükke naisvokaalidega nagu «The Living Sea» või «Heavenly Peach Banquet», värskendav on see, et puudub popalbumi loogika ja poplugude ülesehitus.

Hinne: ****


Valner Valme

-------------------------


The Chemical Brothers
Brotherhood (Virgin)

Keemilised hitid


Viis aastat möödas, ja jälle singlikogumik, vahepeal on ju juurde tulnud «Galvanize», «Do It Again» jm. Lisaks on «Brotherhoodil» kaks uut pala päris märkimisväärsete kaasautoritega/-esitajatega, Spank Rock ja Wayne Coyne. «Keep My Composure» on loodud koos Spank Rocki Naeem Juwaniga, ja tuleb öelda, et Simonsis ja Rowlandsis on veel 40 tuuris meestena alles mõlemat komponenti, mis nende muusikal mööda külgi maha ei lase joosta: a) igiteismelist laussõgedust, perutavat pöörasust, b) Stock-Aitken-Watermaniga võrreldavat produktsioonilist kavalust, kogu see dõup saund on peenelt läbimõeldud, mis siis, et suures osas ilmselt mõningate ainete mõju all. Ja c) tuleb ka, selliseid silmuseid juba iga Faithless kokku ei kirjuta. «Hey Boy Hey Girl», «Block Rockin’ Beats», «Leave Home» on KULD, ja tegel’t on mõnigi šeff singel välja jäänud («Elektrobank»), ja üldse, juhul kui oled noor ja algaja, alusta Chemicali albumitest, kogumikud on fännikraam.

Hinne: ****


Valner Valme

-------------------------


Metronomy
Nights Out (Because)

Tantsupopp


Brightoni tüüpi Joseph Mounti ehk Metronomyt teatakse remiksijana, Franz Ferdinand, Gorillaz, Late Of The Pier, Klaxons, Ladytron on kliendid, viimastest tegemistest on Metronomy üks Roots Manuva uue albumi produtsente. «Nights Out’ist» tõotab kujuneda album, mida nimetavad «tantsumuusika päästjaks» need ajakirjad, mis muidu tavatsevad öelda, et tantsumuusika on alla käinud, samuti juhtus see Mylo albumiga «Destroy Rock’n Roll» aastal 2004 ja Simian Mobile Disco «Attack Decay Sustain Release’iga» 2007. Laiem pop-publik võtab underground’ist tulnud tantsuartisti omaks. Lihtsad ideed on siin võimendatud meelega «koledate» saundidega: ebakõlad, kolinad, kriuksuvad rütmid. Metronomy on Madonna järgmise plaadi produtsent. Ma arvan. Plaadi alguspoolt kuulates mõtlesin, et ometi üks electropopi album, mis ei tugine 80ndatele. 80ndatele tuginevaid electropopi albumeid on tänavu tulnud mitmeid häid (Black Affair; Neon Neon), aga üllatage mind. Siis sain aru, et ei, Metronomy ei vaata 80ndatest mööda, aga ta rebib sealt närimata viile: «Holiday» on cool värdjas variant Classix Nouveaux’st ja «A Thing For Me» ikkagi ON Human League, aga hoopis teises esteetikas.

Hinne: ****


Valner Valme

-------------------------


Joseph Arthur
Temporary People (Lonely Astronaut)

Kvantiteedi nimel


Väidetakse, et kunstnik suudab maalida ainult ühe geniaalse maali ja kirjanik kirjutada ainsa vapustava raamatu. Võib vaielda. Aga ameeriklase Joseph Arthuri laeks jääb ilmselt suurepärase atmosfääriga ning müstiliselt nukker «Our Shadows Will Remain» (2004). Viimasel ajal arusaamatu produk-tiivsusega silma paistnud Arthur on tänavu üllitanud neli EPd ja peale käesoleva on veel üks kauamängiv sel aastal tulekul. Peter Gabrieli avastatud ja promotud Arthur pendeldab siin mittemidagiütleva kantriroki, igava kantriroki ja väheveenva kantriroki vahel. Täitsa kahju kohe kuulata. Haihtunud on isikupära, nüansirikkad meloodiad kõlavad ühtse pidemetu suminana ja laias laastus ei saagi aru, mis lahti on. See aga pole enam mingi mõnusalt müstiline arusaamatus, vaid pigem lihtsalt kurb fakt.

Hinne: **


Margus Haav

-------------------------


Kago
Mopskassi Maja (Õunaviks)

Kodukootud lo-fi


Lo-fi metoodika kasutust motiveerib mitu põhjust: tihti rahapuudus, aga ka meelega toorema esteetika taotlus. Kuigi mõnedki lo-fi salvestused viitavad varjutatud või olematule talendile, on osa odavtehnikaga salvestavate artistide loomingut raske ette kujutada üles võetuna profitehnikaga. Ka Lauri Sommeri magamistoaprojekti Kago puhul on tähtis kodukootud võlu. Kolmas kauamängiv «Mopskassi Maja» on Kago parim. Nagu kahel eelmisel plaadil, kombineerib Sommer poeetilist folk-indiet, setu rahvalaulu ja Pastaca stiilis magamistoa-elektroakustikat. «Mopskass» on siiski sümpaatsem ja armsam, eriti arvestades, et kaasa laulab Sommeri elukaaslane Liska. Tema ja Sommer võivad kõlada «Laevapuus» teineteisega häälest ära, aga hääled sobivad ja tekib hüpnootiline efekt. Sobitub sügismeeleoludega.

Hinne: ****


Erki Hõbe

-------------------------

Kaupo
Õhtud (Laks Recordings)

Detroit kutsub


Millegipärast toksisin guuglisse Derrick May ja viskas ette – Derrick May: «Ma lammutan selle maja maha». Kaupot guuglisse toksides saan teada, et Kaupo on Lasnamäe kutt, kes muusikaarmastusega tegi algust vanema venna kassette kuulates. Veel öeldakse, et «Õhtud» on valminud 2006–2007 ja inspireeritud Detroiti house’ist. Ka üks paremaid lugusid plaadil kannab pealkirja «Detroit kutsub». Üldiselt on nii, et kui Detroit kutsub, siis ei saa eriti mööda panna. Kui Derrick May lubab maja maha lammutada, siis Kaupo eriti ei lammuta, liigub mingit vaikset ja atmosfäärilist funk-soont mööda. Funk on mõnikord tugevam («Sohh», «Detroit kutsub») ja vahel kipub atmosfääridesse üldse ära kaduma. Funk’i kadumisega on seotud kehvemad hetked, y’know. Pooled lood on Kaupo enda, pooled remiksijate kambalt. Re-poolelt parimateks Kalviku minimalistlik ja friiki take «Õhtutest» ning Egobomberi «Sohhist» voolitud pehme ja pooltuledes kraut-groove.

Hinne: ****


Janar Ala

-------------------------


Old Crow Medicine Show
Tennessee Pusher (Nettwerk)

Noorte meeste vana joru


Nashville’i kvintett plõnksutab oma kolmandal albumil bändžot ja kääksutab viiulit nagu ehtne bluegrass-punt muistegi. Vahele muidugi puhub suupilli ja ajab laulujoru. Kohati hoogsamas, enamasti lüürilisemas meeleolus kulgevad lood viivad meid maanteetripile läbi Suure Maa, saatjateks prostituudid, narkomaanid ja muud teeäärsete kõrtside ja motellide asukad. Teeäärsesse kõrtsi võinuks Vana Varese nimeline noorte meeste punt jäädagi, kuid kasvav kuulsus teeb oma töö. Plaadilt kuulatuna kõlab viisik kuidagi liiga veatult ja ootuspäraselt. Kui kuskil neid kohtama juhtute, kinkige neile Kukerpillide plaat, ehk annab nii sellele uimasevõitu bändile veidi eluvaimu sisse puhuda.  

Hinne: ***


Lauri Leis

-------------------------


Alanis Morisette
Flavors Of Entanglement (Maverick)

Purunenud mina


Seitsmendal plaadil laulab kanadalanna enda purunenud minast – valab välja kõhklusi, segadust ja sekka pisut raevu. Tegelikult on seda Morissette’i laulud teinud kogu aeg, andes samuti siserägastikes ekslevatele naistele võrdluspunkte. Ütlemised muutuvad plaat plaadilt keerukamaks ja väliselt mitmekesine kõlapilt läheneb vargsi popmuusika üldpildile. Kuigi – orientaalse hõnguga «Citizen Of The Planet», kus kohtuvad hüpnootiline rütmipulss, raevukad kitarrid ja keelpillikvartetid, räägib teist keelt. Kõrvalepõikena: pärast või enne Kerli Kõivu kuulamist pange Morisette’i uus plaat mängijasse ning veendute, et aeg-ajalt kulgevad nad sarnastel lainepikkustel. Isiklikust muusika-minast on Morisette kuhjanud siia pop-biite ja hip-hop-rütme, techno’t, ballaadi ja folki. Ses mõttes väliste parameetrite järgi igati moodne, praegusaegselt eklektiline plaat. Stuudiotöö väärib kiidu-sõnu, helide kallal on palju nikerdatud. Laulud mõjuvad aga konstrueerituna, liiga ilmselt sulepeast välja imetud, kohati liiga madonnalikud. Aga see on juba peavoolu sisenemise probleem.

Hinne: ***


Immo Mihkelson

Tagasi üles