Spetsialistid tavatsevad finantsturgudele investeeritavat raha jagada targaks ja rumalaks. Ehkki otse seda keegi välja ei ütle, peetakse rumalaks väikeinvestorite, see tähendab oma sääste börsile paigutavate eraisikute, väike- või keskmise suurusega ettevõtete ehk jaeinvestorite raha. On ju avalik saladus, et meie finantsturgude spetsialistid kutsuvad väikeinvestoreid karvamütsideks.
«Suur vale», nomineeritud viiele Oscarile
Režissöör Adam McKay, osades Christian Bale, Brad Pitt, Ryan Gosling, Steve Carell, Marisa Tomei, Melissa Leo, Finn Witrock, John Magaro, Hamish Linklater, Rafe Spall, Margot Robbie
Kinodes alates 5. veebruarist
Varjamatult kutsuvad nad aga iseendi, see tähendab institutsionaalsete investorite (pensionifondid, investeerimisfondid, spekulatiivsed riskifondid, investeerimispangad ja investeerimisfirmad) poolt turgudele paigutavat raha targaks rahaks.
Režissöör Adam McKay eelmisel aastal valminud ja viiele Oscarile kandideeriv film «Suur vale» («The Big Short») jutustab aga hoopis sellest, kuidas see tark raha osutus väga rumalaks.
Kui ma esimest korda kuulsin filmi eestikeelset pealkirja, raputasin endamisi pead, sest ingliskeelne sõnapaarbig short ei tähenda kindlasti suurt valet. Otsene tõlge oleks suur lühikeseksmüük. Investeerimisslängis tähendab lühikeseks müümine ehk lühikeste positsioonide võtmine panustamist mingi finantsvara langusele.
Põhimõtteliselt käib asi nii, et kui sa usud, et näiteks kartulite hind langeb, on võimalik sellega teenida. Laenad naabrilt või maal elavatelt sugulastelt kartuleid ja müüd need maha. Juhul kui sinu ennustus täitus ja kartulite hind tõepoolest oluliselt langes, saad kartulid hiljem odavalt osta ning naabrimehele tagastada. Kartulite hinnavahe pistad aga kasumina taskusse. Kui aga ennustus ei täitu ja hind hoopis tõuseb, on muidugi jama majas.
Pärast filmi äravaatamist nõustusin siiski pealkirja tõlkega, ehkki kõige õnnestunumaks ma seda ei pea. Kinnisvaramulli, mis päädis suure finantskriisiga, tekke üheks komponendiks oli ka vale, ilmselt isegi suur vale, eelkõige reitinguagentuuride poolt, kes andsid keerulistele tuletisväärtpaberitele, mille alusvaraks olid kahtlase väärtusega kinnisvaralaenud, kõrgeima (AAA) krediidireitingu.
Kogu toonase kinnisvaramulli ja sellele järgneva finantskriisi tekke peamisteks põhjusteks olid pangandussektori liberaliseerimine, investeerimispanganduse arvutiseerimine ning usk, et kinnisvarahinnad ei saa langeda. Olgem ausad, viimane uskumus oli ka meil, siin Maarjamaal, ja see püsib paljuski tänaseni, ehkki kinnisvarahindade korralikust kukkumisest on meil möödas vaid mõned aastad. Kogu olukorda Ühendriikide kinnisvaraturul ja sellega seotud finantsturul iseloomustaks ehk pealkirjas paremini sõnapaar, mida ka filmis korduvalt ja korduvalt kasutati – «suur sitt».
Eelmise kümnendi keskel, mil USA, aga mitte ainult USA, vaid ka paljude teiste riikide, sealhulgas ka Eesti kinnisvaraturg tegi peadpööritavaid tõuse ning laenu hakati andma ka püsiva sissetulekuta inimestele, leidus neid, kes uskusid, et selline buum ei saa olla jätkusuutlik. Loomulikult leidus ka neid, kes proovisid vastavalt oma veendumusele ka panustada. Teadaolevalt oli neid vaid 15, mis on tilk meres võrreldes kümnete ja sadade tuhandetega, kes panustasid turu tõusule.
Tuntuim investor, kes USA kinnisvaramulli langusele panustas, oli omanimelise riskifondi juht John Paulson, kes teenis isiklikult – mida finantsajakirjanik Greogory Zuckerman nimetas hiljem kõigi aegade parimaks tehinguks – neli miljardit dollarit, tema juhitud fond sai aga 15 miljardit kasumit.
Aga oli ka väiksemaid panustajaid. Paljud neist ei suutnud oma aega ära oodata ja kõrbesid. Ka filmis oli väga veenvalt näidatud, kui suure surve all teisitimõtlejad olid. Ei ole kerge liikuda vastuvoolu, eriti siis, kui sa kulutad ja kaotad teiste inimeste (investorite) raha, samal ajal kui konkurendid teenivad, ja mitte halvasti. Muuseas, siinse kinnisvarabuumiga kaasa minemata jätmise katse eest kaotas oma ametikoha üks pangajuht ka meil.
«Suur vale» räägibki kolmest investorist, kes uskusid, et pangad ehk nn tark raha eksib ja nad ei tea, mida teevad. Samas tekkis investoritel ka eetiline dilemma: kui neil on õigus ja nende panused turu kukkumisele, siis tähendab see suurt lööki majandusele – miljonid inimesed jäävad tööta ja/või kaotavad oma kodu, kokku variseb usaldus finantsturgude vastu. Nagu hiljem selgus, nii juhtuski.
Filmi käsikirja aluseks on tuntud finantsajakirjaniku Michael Lewise samanimeline raamat. Lewis ei ole reaajakirjanik. Tema esimesest, Wall Streeti investeerimispanku käsitlevast raamatust «Valepokker» («Liar’s Poker») sai kohe bestseller ning on tänaseks muutunud finants(aja)kirjanduse klassikaks ja kohustuslikuks lugemiseks igale selles valdkonnas tegutsejale.
Raamat («The Big Short») ei ole kergete kirjast ja seda imekspandavam, et selle põhjal otsustati teha film. «Kes küll teeks filmi CDS-st» (CDS – Credit Default Swaps on keeruline finantsinstrument credit-default swaps, mis sisuliselt on kindlustus mingite võlapaberite emiteerija maksujõuetuse vastu, mille olemusest ei saa päris lõpuni aru isegi enamik finantsspetsialiste), küsis Michael Lewis ise ajakirjas Vanity Fair, mille kaastöötaja ta ka praegu on.
Filmi suurim väärtus ongi selles, et keerulistest finantsterminitest ja tehingutest on suudetud rääkida üsna lihtsas keeles ja väga põnevalt. Siiski võis tekst nendele, kes selles valdkonnas kodus ei ole, kohati arusaamatuks jääda.
«Ma küll ei saanud mitte midagi aru, aga oli väga põnev,» ütles üks filmivaataja.
Nagu öeldud, ega meil kinnisvarabuumi ajal olukord ju väga palju erinenud. Suur erinevus ja õnn võrreldes USAga seisnes selles, et meil ei olnud võimalik kinnisvaralaene keerulistesse finantsinstrumentidesse pakkida, ehkki üks pank üritas neid tooteid siia tuua, aga õnneks edutult.
Mõnikord võib olla üsna hea, et kohalik finantsturg nii vähearenenud on.