Henrik Hololei, täisverd eurooplane

«Ma olen küll eestlane, aga ma ei aja Brüsselis Eesti asja. Oma ametikohal esindan Euroopa Liitu,» ütleb Henrik Hololei, kes on suunanäitaja Euroopa Liidu transpordipoliitikas ja kelle otsused mõjutavad 500 miljonit eurooplast.

Pange stopper käima ja vaadake, mitu sõna võõrast teksti suudate minutis ette lugeda. Enam kui tõenäoliselt jääb tulemus 195 sõnast allapoole. Aga just selline oli kümmekonna aasta eest Henrik Hololei (45) tulemus, kui ta oma isa, legendaarse spordireporteri Gunnar Hololeiga võistulugemist tegi.

«Kui sinu ees on keegi, kes on oma valdkonnas tugev ja tunnustatud, kipud alati tema varju jääma, sestap otsustasingi teist teed minna,» põhjendab Hololei, miks ta spordi- ja ajakirjandushuvist hoolimata isa eeskuju ei järginud.

Ta räägib ka praegu kiiresti, lõpetatud lausetega, konkreetselt. Tegutseb kiirelt. Ja on kiirelt jõudnud eurokoridorides kõrgemale kui ükski teine eestlane – Euroopa Komisjoni ühe peadirektoraadi peadirektoriks. Hololei juhib mobiilsuse ja transpordi valdkonda. Alluvaid on tal ümmarguselt üle kahe tuhande.

Tema töökabinetis, suhteliselt ilmetus eurobüroos, kust on küll kena vaade Brüsseli punastele katustele, pole näha ainsatki perepilti. Oma perest näib Hololei aga väga hoolivat. Abikaasa ja tütre pilte pole lihtsal põhjusel – see on tema uus kabinet. Kui kapid paigas, saab ka perepiltide galerii seina panna.

Küll on aga aknalaudadel aimata mehe kirge transpordi vastu: seal on rivis eri firmalogodega lennukimudelite kollektsioon, mis tuli kaasa esimesest Brüsseli töökohast. Kõige pisem, Hololei lemmikust, kahekorruselisest Airbus A380 mudelist kordi väiksem on Estonian Airii värvides lennukimakett. Sellisena see Hololeile kingiti, sest ühtki lennukit pole ta ise ostnud.

Tema laual on värske Financial Times, kuid mobiilist loeb ta kõiki Eesti ajalehti. ETV uudised, «Foorum» ja «Vabariigi kodanikud» on samuti tema argises meediamenüüs. Brüsseli poliitikaelus osaleb niipalju, et käib kohalikel valimistel ja tema hääl on läinud kodulinnaosa heaolu eest võitleva valimisliidu toetuseks.

Henrik Hololei

• Sündinud 1. aprillil 1970.

• Euroopa Komisjoni mobiilsuse ja transpordi peadirektoraadi peadirektor.

• Lõpetanud Tallinna 7. keskkooli 1988, Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna 1993, õppis Taanis Aarhusi ülikoolis politoloogiat ja rahvusvahelist majandust 1992.

• Töötanud muu hulgas Eesti eurointegratsiooni büroo juhina, majandusministrina, Euroopa Komisjoni transpordivoliniku Siim Kallase kabinetiülemana ja Euroopa Komisjoni asepeasekretärina. Alates oktoobrist 2015 Euroopa Komisjoni mobiilsuse ja transpordi peadirektoraadi peadirektor.

• Abielus, tütar.

2004. aastal, vahetult enne äralendu Brüsselisse Siim Kallase kabinetiülemaks ütlesite intervjuus Arterile, et teie tervisele tehti n-ö eurokontroll, mille läbivad kõik, kes Euroopa Komisjoni tööle suunduvad. Teie vererõhku peeti liiga kõrgeks – 185/90. Mis see praegu on?

Tänan küsimast, täitsa korras. Harju keskmine.

Toona soovitasid arstid teil ka kaalu langetada. Tundub, et olete nende aastatega kõvasti alla võtnud.

Jah, inimesed tahavad ikka pikalt elada ja siis tuleb aeg-ajalt käia arsti soovituste järgi. Aga arvan, et oluline on ennast ka arsti juures kontrollida ja kuulata, milliseid soovitusi sulle antakse. Mäletan, et kui Brüsselisse tulin ja siin omas valdkonnas tunnustatud kardioloogi juurde läksin, vaatas ta mu rohtusid ja ütles, et härra Hololei, visake need parem prügikasti. Ja kirjutas uued. Noh, nüüd ongi vererõhk oluliselt parem.

Mitu tabletti te päevas võtate?

Rohkem kui keskmine eestlane kindlasti.

Ent kuidas on teie ametis üldse võimalik kaalust alla võtta? Palju pinget, pikad päevad, õhtusöögid, vein…

Kui inimene tahab, on kõik võimalik. Saad vanemaks, hakkad ka asju teistmoodi nägema. Tõsiasi on see, et mingit imet ma ei tee ja mingitesse dieetidesse pole kunagi uskunud ega kavatsegi uskuda. Tuleb ikka endal natist kinni võtta.

Mulle meeldib jalutada. Just konverentsil viitasin sellele ja pärast tuli minu juurde ühe rahvusvahelise jalutajate organisatsiooni peasekretär ning oli hirmus õnnelik, et keegi jalutamisest nii toredal toonil räägib. Muidu räägitakse ikka rattasõitmisest või mis iganes muu spordi tegemisest. Mina arvan, et jalutamisega pääseb ka päris kaugele.

See on mul nüüd justkui oma bränd, millest saan mobiilsuse ja transpordi peadirektorina igal pool rääkida. Transpordis on ju väga oluline keskkonnasaaste vähendamine. Mina saan öelda, et jalutan igal hommikul tööle ja õhtul töölt tagasi, see mõjub väga hästi.

 

Kui pikk see jalutuskäik on?

Pool tundi tuleb ära, kumbki ots.

Nüüd veel see ka, et viimased neli kuud asub mu töökoht Euroopa Komisjoni peakontorist natuke eemal. Aga et peakontorisse, kus asuvad volinikud, on pidevalt asjatamist, siis tuleb seda vahet jalutada. Ega see väga pikk maa pole, seitse minutit sinna, sama palju tagasi. Kuid kui pead mitu korda käima, tuleb jälle kenasti samme juurde.

On teil sammulugeja?

Absoluutselt! Ma olen sammulugejast vägagi sõltuvuses. Ostsin selle juba aastaid tagasi Ameerikast ja olen selle juurde jäänudki. See on Fitbit, mis ühendab kõik sammud iPhone’i äpiga ja annab statistikat sinna juurde.

Mulle on alati meeldinud igasugune statistika ja numbrid. See tekitab palju rohkem soovi liikuda, sest siis saad numbreid võrrelda. Olen ostnud ka oma naisele Maritile ja tütrele Helene-Britile Fitbitid, nii saab võistelda, et kes teeb nädala sees või nädalavahetusel rohkem samme. See tiivustab igatahes.

Kui pikk see jalutuskäik on?

Pool tundi tuleb ära, kumbki ots.

Nüüd veel see ka, et viimased neli kuud asub mu töökoht Euroopa Komisjoni peakontorist natuke eemal. Aga et peakontorisse, kus asuvad volinikud, on pidevalt asjatamist, siis tuleb seda vahet jalutada. Ega see väga pikk maa pole, seitse minutit sinna, sama palju tagasi. Kuid kui pead mitu korda käima, tuleb jälle kenasti samme juurde.

On teil sammulugeja?

Absoluutselt! Ma olen sammulugejast vägagi sõltuvuses. Ostsin selle juba aastaid tagasi Ameerikast ja olen selle juurde jäänudki. See on Fitbit, mis ühendab kõik sammud iPhone’i äpiga ja annab statistikat sinna juurde.

Mulle on alati meeldinud igasugune statistika ja numbrid. See tekitab palju rohkem soovi liikuda, sest siis saad numbreid võrrelda. Olen ostnud ka oma naisele Maritile ja tütrele Helene-Britile Fitbitid, nii saab võistelda, et kes teeb nädala sees või nädalavahetusel rohkem samme. See tiivustab igatahes.

Mõttehetk enne nõupidamist: vaade Brüsseli punastele katustele Euroopa Komisjoni peakorterist Berlaymont`ist.

Kes seda perekondlikku sammuvõistlust juhib?

Abikaasa on ikka tavaliselt võitja. Tal on päeva sees palju rohkem liikumist kui minul. Aga vahel läheb minul ka õnneks.

Palju teil päevas samme tuleb?

Sõltub päevast. Kui võtta aluseks nädal, mis on vist kõige parem mõõdupuu, siis keskeltläbi 9000 – 10 000 päevas.

Kas toiduvalikut olete ka piiranud? Nagu laual näha, pole te võist ega Mesikäpa batoonikestest loobunud.

Üritan vähem süüa. Kuid midagi ei ole piiranud. Ma üldse ei usu igasugu piirangutesse. Küll aga on kaalulangetamisel mu arust oluline juua palju vett.

Aga kui abikaasa teeb õhtul puravikupastat, siis te ei hakka rääkima midagi jahutoodete kahjulikkusest?

Ei, ei, ei. Ma suhtun jahutoodetesse väga positiivselt.

 

Mis teil tööl viimati vererõhku tõstis?

Pinge. Üleüldine. Ei teagi, on see õnn või õnnetus, aga peaaegu kogu oma tööelu, varsti juba 23 aastat, on mul olnud pingelised tööpäevad, hästi palju tegemist, palju suhtlemist. Päev ei lõpe kunagi viie-kuue ajal, pigem ikka üheksa-kümne paiku. Ses mõttes on pinge päeva tavapärane osa ja see hoiab valvsana. Tihtipeale on lugusid, kus pideva pingeseisundiga harjunud inimesi tabab mingi atakk hoopis siis, kui nad korraga töö lõpetavad.

Aga eks praegune töö muidugi tekitab palju stressi. Sa pead eriti alguses ennast kehtestama, sul on palju organisatsiooni juhtimisega seotud asju, sisulisi küsimusi. Sul on käes teemad, mille lahendamine ei mõjuta mitte ainult 500 miljonit eurooplast, vaid miljardeid inimesi kogu maailmas. Ja eks lõpuks pead sa mingite valikute osas olema kindel, et need on ikka õiged. Lisaks on vähemasti alguskuudel olnud tohutult kohtumisi. Mäletan, et ühel kolmapäeva õhtul lugesin kokku: kolme päevaga oli mul kogunenud 27 kohtumist. Siis polegi ime, kui vererõhk natuke tõuseb.

Aga mis teid viimati niimoodi vihastas, et silme eest must?

Tõsiselt vihastas see, kui töökabinet tundus saunana ja ventilatsioonisüsteem oli töötamise lõpetanud. Nii ei ole ju võimalik inimesi vastu võtta, veel vähem mõttetööga tegeleda!

Mu sekretärid ütlevad, et minuga on mõneti lihtne. Et ma pidavat tõsiselt vihastama asjade peale, mis on sisuliselt täiesti jaburad, ja et sisuliste asjade peale vihastan väga harva. Et mind võib ärritada mingi olmeline teema, näiteks see, kui arvuti on jälle otsustanud töötamise lõpetada, ent kui mingi sisuline asi on tegemata, ei vihasta ma üldsegi mitte.

Aga noh, lollust on palju ja aeg-ajalt, kui vaatad-kuulad ka Eestis toimuvat, siis see paneb ka ikka vahel vihastama.

Mis teil tööl viimati vererõhku tõstis?

Pinge. Üleüldine. Ei teagi, on see õnn või õnnetus, aga peaaegu kogu oma tööelu, varsti juba 23 aastat, on mul olnud pingelised tööpäevad, hästi palju tegemist, palju suhtlemist. Päev ei lõpe kunagi viie-kuue ajal, pigem ikka üheksa-kümne paiku. Ses mõttes on pinge päeva tavapärane osa ja see hoiab valvsana. Tihtipeale on lugusid, kus pideva pingeseisundiga harjunud inimesi tabab mingi atakk hoopis siis, kui nad korraga töö lõpetavad.

Aga eks praegune töö muidugi tekitab palju stressi. Sa pead eriti alguses ennast kehtestama, sul on palju organisatsiooni juhtimisega seotud asju, sisulisi küsimusi. Sul on käes teemad, mille lahendamine ei mõjuta mitte ainult 500 miljonit eurooplast, vaid miljardeid inimesi kogu maailmas. Ja eks lõpuks pead sa mingite valikute osas olema kindel, et need on ikka õiged. Lisaks on vähemasti alguskuudel olnud tohutult kohtumisi. Mäletan, et ühel kolmapäeva õhtul lugesin kokku: kolme päevaga oli mul kogunenud 27 kohtumist. Siis polegi ime, kui vererõhk natuke tõuseb.

Aga mis teid viimati niimoodi vihastas, et silme eest must?

Tõsiselt vihastas see, kui töökabinet tundus saunana ja ventilatsioonisüsteem oli töötamise lõpetanud. Nii ei ole ju võimalik inimesi vastu võtta, veel vähem mõttetööga tegeleda!

Mu sekretärid ütlevad, et minuga on mõneti lihtne. Et ma pidavat tõsiselt vihastama asjade peale, mis on sisuliselt täiesti jaburad, ja et sisuliste asjade peale vihastan väga harva. Et mind võib ärritada mingi olmeline teema, näiteks see, kui arvuti on jälle otsustanud töötamise lõpetada, ent kui mingi sisuline asi on tegemata, ei vihasta ma üldsegi mitte.

Aga noh, lollust on palju ja aeg-ajalt, kui vaatad-kuulad ka Eestis toimuvat, siis see paneb ka ikka vahel vihastama.

 

Mis näiteks?

Viimane kord näiteks ärritusin selle peale, kui üks juhtivpoliitik leidis, et Eestis on kõik kõige paremas korras ja asju tuleb teha natukene samamoodi, natukene paremini ja sinna veel peenhäälestada ka. Tule jumal appi, nagu Lennart Meri ütleks.

Eesti kontekstis vihastab kohutavalt ka näiteks see, kui inimesed, kes on kolmes kohtuastmes süüdi mõistetud, sülitavad selle peale. Põhimõtteliselt vaidlustavad nad kogu Eesti õiguskorra. Eriti hämmastav on see inimeste puhul, kes on olnud riigikogu liikmed, kel peaks olema kõrgendatud moraalikompass või lugupidamine meie riigi suhtes, kuhu nad ka ise on panustanud.

Ma ei saa aru, miks sellega lepitakse ja miks ajakirjandus selle vastu aktiivsemalt välja ei astu. Lääne ühiskonnas ei ole see mõeldav, lihtsalt ei ole.

Aga kui üks erakonna esimees ütleb, et tema haagib end meie õigussüsteemist lahti?

Seda ma isegi ei hakka kommenteerima. Aga... ma ei rääkinud praegu ainult sellest erakonnast.

Miks teid veel üldse Eesti asjad huvitavad?

Sellepärast, et ma olen eestlane, Eesti taustsüsteemiga tihedalt seotud ning ükspäev tulen kindlasti Eestisse tagasi.

Kumma sisepoliitikaga te paremini kursis olete, Eesti või Belgia omaga?

Hoolimata sellest, et ma olen ligi 12 aastat ära olnud, arvan ma, et olen Eesti poliitikaga hästi kursis, kindlasti paremini kui nii mõnedki riigikogu liikmed.

Belgia sisepoliitika on minu jaoks võõras. Aga mul on tunne, et see on võõras ka paljude belglaste jaoks. Belgia sisepoliitika on tugevalt regionaalse iseloomuga. Flaame huvitab ainult see, mis toimub Flandrias, valloone see, mis toimub Valloonias ja kusagil on veel väike Saksa kogukond, kelle huvisid ma ei tea. Föderaalpoliitikat nähakse siin kui regionaalpoliitika jätku ja see on piisavalt keeruline, nii et kui sa ei ole selles keskkonnas kasvanud, ei ole seda mõista sugugi lihtne. Lõppude lõpuks elan ma siin ajutiselt ja rahvusvahelise organisatsiooni ametniku staatuses ei saa seda poliitikat mõjutada, kuigi saan kohalikel valimistel osaleda ja seda ma ka teen. Minu valik on olnud kohaliku linnaosa heaolu eest võitleva valimisliidu toetuseks.

See tähendab, et Eestis käies kohtute vist võimalikult paljude poliitiliste ringkondade esindajatega. Miks?

Ikka. Mul on muidugi raske öelda, kus jookseb piir poliitika ja sõpruse vahel, sest suur hulk mu isiklikke häid sõpru on ühel või teisel moel seotud Eesti poliitika või riigi juhtimisega ning loomulikult saan siis asjadega kursis olla. Olles piisavalt pikalt ära olnud, ei taju enam kõiki asju sellisena, kui võiks. Mäletan, et arutasime seda ka Siimuga (Kallasega – toim), et kui oled juba aastaid eemal olnud, kaob see näputunnetus ära. Saad suurest pildist päris hästi aru ja sul on häid kontakte, kuid ei taju enam mingeid allhoovusi ega ka otsuste tagamaid päris nii nagu kohapeal.

Kuidas Eesti teile kaugemalt vaadates tundub?

Täiesti mõistlik riik, kui sa just liiga palju detaile ei tea. Tänases Euroopas on ta kindlasti tubli väikeriik ja need probleemid, mis meile tunduvad tihtipeale suured, on paljude teiste Euroopa Liidu liikmesriikide hädadega võrreldes suhteliselt väikesed.

Ega me ise ka taha, et meile jääks külge natuke kibestunud tigeda väikeriigi kuvand, aga õnneks on see pigem meie kujutluses kui tegelikkuses. Muude Euroopa riikidega võrreldes paistab Eesti siiski välja konstruktiivne ja tulevikku suunatud.

Üldse tahaks, et oleksime rohkem uhked oma riigi üle. Muidugi tuleb teha selget vahet riigi ja poliitikute vahel. Aga Eesti riik ei ole iseenesestmõistetavus. Eesti riik on pigem ootamatu ajaloo keerdkäik: meil endal, tõsi küll, on selle reaalsuseks saamisel väga suur osa. Kuid see ei ole midagi sellist, millesse võib suhtuda kergelt ja üleolevalt, sest see on tulnud suure töö ja ohvritega. Arvan, et seda tuleb pidevalt meelde tuletada, ja mitte ainult 24. veebruaril. Sest põhjust ju on: et vähem kui miljoni eestlasega ja 1,3 miljoni eestimaalasega riik on olemas, on tegelikult üks suur ilus asi.

Millised meie endi valikud võiksid teie arvates Eestit ohustada?

Põhiline – ise ei tohi teha lollusi. Ma vihkan populismi ja seda, kuidas populism on üha sügavamale ka Eesti poliitilisse diskursusesse imbunud, ja kui otsuseid tehakse selle järgi, kuidas asjad paistavad meedia kaudu või kõikvõimalikes küsitlustes.

Minu jaoks on poliitikul ja riigimehel suur vahe. Riigimees on see, kes teeb otsuseid, mis on riigi seisukohalt õiged ja tulevikku suunatud, mitte otsuseid, mis tagavad koha järgmistel valimistel või lihtsalt ajutiselt suure toetuse.

Aga nii ju lihtsalt on?

Nagu ka mujal Euroopas, on inimesed ebakindlad. Esiteks ei ole Euroopa ega ka Eesti täielikult majanduskriisist toibunud. Sellele on lisandunud ebakindlus seoses turvalisusega. Kõik need arutelud kas või pagulaste teemal süvendavad ebakindlust veelgi. Ja kui sa oled ebakindel, siis otsidki mingisuguseid kolmandaid pooli, süüdlasi, kellele saab näpuga näidata. Sellega ei tohi kaasa minna.

Peavoolu poliitilised erakonnad peaksid jääma just nimelt nendeks majakateks, kes suudavad inimestele selgeks teha, miks üks või teine hirm ei ole tingimata põhjendatud ning pakkuma valikuid. Ei tohi olla üleolev ja suhtuda inimeste muredesse stiilis mis-nemad-ka-teavad, et meie teame siin paremini. Asjad tuleb lahti seletada, ka Eestis. Just seda lahtiseletust ei ole tunda, ka pagulaste teemal.

 

Kas te räägite ka möödunud aasta kevadest, kui algas põgenikekriis?

Sellest ja hilisemast ka. Tegelikult pole tahetud pagulasteemaga tegelda. See on ebamugav, see ei too hääli juurde, järelikult jätame ära. Ja anname fooni nendele, kes räägivad, kuidas võimalikud 500 pagulast tulevad ja muudavad ära eesti kultuuri, keele ja jumal teab mille veel. Me oleme suutnud 70 aastaga Eesti ühiskonda laias laastus lõimida 300 000 venekeelset elanikku. Kas eesti keel on sellepärast kannatanud? Kas eesti kultuur on muutunud nõrgemaks? Me oleme sajandeid suutnud üle elada võõrvõimu, säilitades oma kultuuri ja keele. No andke andeks, Eesti ja eestlus ei ole nii nõrgad, et peaksime tõsiselt rääkima sellest, et 500 või isegi 5000 pagulast kujutaks mingisugust ohtu meile, meie riigile ja eksistentsile.

Hoopis hoolimatus kujutab ohtu. Hoolimatus ennekõike oma rahva suhtes, kui leitakse, et ei pea rahvale otsuseid lahti seletama. Hoolimatus partnerite suhtes ehk rehepaplus, kui tahame, et ainult teised teeksid, kuid meile on mingid oletuslikud põhimõtted tähtsamad või oleme vabastatud millestki tänu sellele, et oleme justkui erilised.

Peame endale aru andma, et olles geograafiline perifeeria, sõltume väga palju teistest. Sellepärast ju oleme pürginud esimesest iseseisvuse taastamise päevast NATOsse ja Euroopa Liitu. Sinna kuulumine on meid toonud geograafilisest ja poliitilisest ääremaast selgelt Euroopa keskele. Selles on olnud suur teene Eesti valitsustel ja peaministritel, kes on suutnud näha suuremat pilti. Ma väga loodan, et see suur pilt ei kao.

Kas te räägite ka möödunud aasta kevadest, kui algas põgenikekriis?

Sellest ja hilisemast ka. Tegelikult pole tahetud pagulasteemaga tegelda. See on ebamugav, see ei too hääli juurde, järelikult jätame ära. Ja anname fooni nendele, kes räägivad, kuidas võimalikud 500 pagulast tulevad ja muudavad ära eesti kultuuri, keele ja jumal teab mille veel. Me oleme suutnud 70 aastaga Eesti ühiskonda laias laastus lõimida 300 000 venekeelset elanikku. Kas eesti keel on sellepärast kannatanud? Kas eesti kultuur on muutunud nõrgemaks? Me oleme sajandeid suutnud üle elada võõrvõimu, säilitades oma kultuuri ja keele. No andke andeks, Eesti ja eestlus ei ole nii nõrgad, et peaksime tõsiselt rääkima sellest, et 500 või isegi 5000 pagulast kujutaks mingisugust ohtu meile, meie riigile ja eksistentsile.

Hoopis hoolimatus kujutab ohtu. Hoolimatus ennekõike oma rahva suhtes, kui leitakse, et ei pea rahvale otsuseid lahti seletama. Hoolimatus partnerite suhtes ehk rehepaplus, kui tahame, et ainult teised teeksid, kuid meile on mingid oletuslikud põhimõtted tähtsamad või oleme vabastatud millestki tänu sellele, et oleme justkui erilised.

Peame endale aru andma, et olles geograafiline perifeeria, sõltume väga palju teistest. Sellepärast ju oleme pürginud esimesest iseseisvuse taastamise päevast NATOsse ja Euroopa Liitu. Sinna kuulumine on meid toonud geograafilisest ja poliitilisest ääremaast selgelt Euroopa keskele. Selles on olnud suur teene Eesti valitsustel ja peaministritel, kes on suutnud näha suuremat pilti. Ma väga loodan, et see suur pilt ei kao.

Kümme tuhat sammu päevas: Henrik Hololei igapäevane jalutuskäik kodust tööle ja tagasi viib Brüsselis mööda Juubeliparki püstitatud Võidukaarest.

Geograafilise perifeeria vastu ei saa midagi, küll aga mõttelise ääremaa vastu, kuhu saad ennast ainult ise lükata või ka sealt välja tuua.

Just. Ses osas oleme teinud natuke vähikäike.

Mina olen olemuselt rahvuslikult meelestatud inimene, kes hindab kõrgelt Eesti riiki ja peab tähtsaks eestlust kui nähtust. Aga see ei tähenda, et peaksime kuhugi kapselduma ja mõtteviisilt omaks võtma selle, et oleme kuskil mingisugune eemalolev kants. Me oleme kultuuriliselt ja vaimselt osa Euroopast ning peaksime end palju rohkem sellisena tundma. Meie rahvuslus on samuti osa Euroopast, nagu on rahvuslased soomlased, rootslased, portugallased, kes iganes. Näha ühest küljest suurt pilti ja teisest küljest säilitada oma eripära – sellest räägitakse palju, aga mõnikord on seda raske defineerida.

Selleks on mitu võimalust: kas me oleme osa Angela Merkeli või Viktor Orbani Euroopast.

Ma arvan, et see pole nii must-valge. Nii nagu on Merkelil omad vead, on ka Orbanil omad head. Hästi palju on märgistamist ja tembeldamist ka tänases Euroopas, kuid pigem on küsimus, kas me tahame olla osa avatud Euroopast või tahaksime kuhugi kapselduda. Kui suur rahvus otsustab kapselduda, siis tal on see võimalus olemas. Väiksel rahvusel on see võimalus muidugi ka olemas, kuid  arvestades, kus me asume, on see minu arust vale valik.

Saate te aru neist, kes valivad EKREt?

Muidugi saan. Meil on vabad valimised ja igaühel õigus oma arvamusele ja häälele. Järelikult on tsentrist paremale või vasakule kalduvad erakonnad jätnud midagi olulist tegemata.

Inimeste jaoks, kes on pettunud või ebakindlad, tundub, et vähem või rohkem äärmuslike vaadetega liikumised võiks olla parem lahendus. Ei nähta aga, et ükski nendest ei paku lahendusi, mis on reaalselt teostatavad. Inimestele meeldib seda juttu kuulata, kuid tihtipeale nad ei tahagi neid lahendusi kuulda.

Muide, ükski nendest erakondadest pole võimule tulles suutnud mingeid lahendusi pakkuda. Suurepärane näide – Kreeka ja Alexis Tsipras ja Syriza. Nad on võimul olnud üle aasta ja teevad täpselt samu asju, mida teised. Ei ole olemas teistsuguseid lahendusi! Jah, võib-olla kapseldumine või põhjakoreastumine, kuid Euroopa kontekstis pole see võimalik. Euroopa on ühtne, mõnes mõttes ühendatud anumate süsteem. Kui tahame saada järgmisi miljardeid teiste Euroopa riikide maksumaksjate raha, siis meil on kohustus osaleda ka nende riikide probleemide lahendamises.

Kas tõesti leidub Eestis naiivseid inimesi, kes arvavad, et arvestades meie ajalugu ja asukohta maakaardil, on meil mingisuguseid teisi valikuid?

Mis aitaks meil säärasest mõttelisest ääremaastumisest välja tulla?

Mõttelisest perifeeriast väljasaamiseks on oluline näiteks see, et peaksime soodustama Eesti ülikoolide tudengitel mingi osa õpingutest sooritada kusagil mujal riigis. Ka riigiametnikud, kes saavad mõnda aega Eestist väljas tööd teha, tulevad tagasi suurema kogemuste pagasi ja laiema maailmanägemisega. Väikese riigi jaoks on rahvusvahelistumine tähtis.

Kas me räägime ka ehitajatest?

Ka neist. Nad tulevad ja lähevad. Nad on olnud teises töökultuuris ning tulevad teiste oskuste ja isegi teiste seadmetega tagasi. Samamoodi teevad nemad oma valiku. Mu meelest nõuab see inimeselt kõvasti julgust ja otsusekindlust, et teha valik kodust lahkuda ja lüüa läbi kusagil mujal. Suudad läbi lüüa, tubli! Kiidame seda. Ärme kogu aeg ütle, et lähete ära, jätate pere maha. Eesti peab olema avatud ühiskond.

Eestlased on oma maas juurtega tugevalt kinni isegi siis, kui nad rahvusvahelistuvad. Need inimesed ei ole Eestile kaduma läinud, vaid oma kogemusega hoopis võimalus. Näen siin Brüsselis sadu, et mitte öelda tuhandet eestlast, kellest suurem osa läheb tagasi. Muidugi, tagasitulek sõltub sellest, kui palju Eesti olud lähevad kokku nende ootustega. Avatud mõtteviis, avatus üldse, suurema maailmapildi nägemine on väga tähtis, et inimesed tagasi tuleksid.

Teie ei ühine nende kooriga, kes ütlevad, et Eesti kõige suurem probleem on väljaränne?

Kindlasti mitte. Eesti probleem on väljaränne siis, kui keegi ei taha enam Eestisse tagasi tulla.

Mis on siis teie meelest Eesti kõige suurem probleem?

Ikkagi see oma koha otsimine. Jätkuvalt otsime oma Nokiat. Nüüd uut märki.

Mis võiks olla see ime, mis annaks Eestile uue käigu?

Ma olen palju mõelnud, et kus või mis võiks olla Eesti tugevus, eripära.

Need, kes on Davosis maailma majandusfoorumil käinud, teavad, kuidas seal riigid end nagu turul pakuvad – tulge meile, meil on kõige parem keskkond, ettevõtluskliima. Riigid võistlevad omavahel globaalselt, eriti nüüd, kui investeerimisotsuseid tehakse üha ettevaatlikumalt.

Meil ei ole ajalooliselt tugevat tootmisbaasi. Mis tähendab, et meie lahendus saab olla teistsugune. Avatud majandus.

See ei saa aga toimida, kui siin pole avatud ühiskonda. Avatud ühiskond tähendab ka sallivat ühiskonda ja seda, et oleme valmis vastu võtma ka neid, kes suudavad lisandväärtust luua, ükskõik kust maailma paigast nad tulevad.

Reklaamlauseid oskavad copywriter’id kümme korda paremini kirjutada, aga Eesti slogan võiks olla stiilis «meie teeme ära», Eestis võib teha, meie tahame teha, inglise keeles pigem «here we can do it».

Eesti on seni suutnud ennast hästi reklaamida kui IT-riiki. Osaliselt on sellel sisu, osaliselt on meil ka selline imidž, mis mõnikord isegi ületab sisu. Et selline kuvand on suudetud väikesele riigile globaalselt külge pookida, on fantastiline ja eristab meid. Tahame või ei taha, see on meie tugevus.

Et meil tehakse ära, tähendab seda, et peaksime olema avatud kõigile uutele lahendustele. Oma töös puutun tihti kokku suurte üleilmsete innovatsioonilahendusi pakkuvate ettevõtetega, kes ütlevad, et uute asjade puhul nähakse Euroopas pigem seda, et klaas on pooltühi, mitte pooltäis. On kivistunud arusaamad, konservatiivsed ühiskonnad. Pigem vaadatakse, miks üht või teist asja ei saa teha.

Eesti võiks olla just see, kes uutele asjadele alati jah ütleb. Proovige neid meil! Ma ei ütle, et see on ainuke asi. Kuid kui millegagi peaks välja tulema, siis see on minu idee. Meil ongi juba häid näiteid. Uber, sõiduteenuse äpp. Tahate drooniga pakki koju viia, siis tulge ja proovige järele! Palun – isesõitvad autod. Loome sellele õigusliku keskkonna ja las tulevad Eesti tänavatele asja päriselus testima! OK, Tallinna tänavatel on auke palju, aga noh, ehk saavad sellest üle.

Eestis on tunnetatav majanduslik ja mõtteline seisak, stagnatsioon. Räägitakse uuest Põhjamaast ja sellest, et meie tulevik võiks olla 2 miljonit inimest. Kumba teie eelistaksite?

See uus Põhjamaa on minule suhteliselt arusaamatu. Eesti valikud iseseisvuse taastamise järel on olnud kõike muud kui Põhjamaade valikud ja see oligi osaliselt meie edu pandiks. Kui tahame, et oleks kodukeskne, mõnus, puhas maa, siis jumalapärast. Aga kui mõtlen kasvõi majanduskeskkonna peale, siis eelistan Eesti dünaamilisemat majanduskeskkonda. Peale selle on Põhjamaade majandusstruktuur, näiteks Rootsi tugev tööstus, kujunenud sajanditega. Meil ei saa kunagi olema ei seda ega ka samasugust majandusstruktuuri, mis tähendab, et ka meie valikud ei saa olema sarnased.

Mulle ei meeldi ka Põhjamaade maksupoliitika. Muidugi tahame kõik sellist sotsiaalset turvalisust nagu seal, kuid selleks tuleks Eesti maksupoliitika täiesti ümber teha. Jääb arusaamatuks, et kui  seni on poliitiliste valikute kaudu eelistatud täiesti teistsugust majanduskeskkonda, kuidas saab rääkida nüüd uueks Põhjamaaks saamisest, mis tähendaks täiesti hoopis teistsuguseid majanduspoliitilisi valikuid. See on ju paradoks, mida ei lahenda peenhäälestusega!

Lahenduseks ongi siis 2 miljonit inimest?

Oleks väga vahva. See ei tähenda, et meil on 2 miljonit eestlast ja et kõik Eestis hakkavad lapsi vorpima. Kui me aga tahame, et maailmas oleks 2 miljonit inimest, kes elavad Eestile kaasa ja tunnevad end Eestiga kuidagi seotuna, siis see oleks tore. Aga samas täiesti paradoksaalne, kuulates levivat soovi liikuda suletuma ühiskonna poole. See kõik kokku ei ole võimalik.

Neid paradokse on kahjuks liiga palju meie ümber.

Kui kooli esimeses klassis paluti teil joonistada, kelleks tahate saada, joonistasite te jäähokimängija, pinginaaber aga bussijuhi. Kas teid võiks nüüd nimetada Euroopa kõige tähtsamaks bussijuhiks?

Mõnes mõttes muidugi. Kui võtame kogu transpordiala ühte bussi, siis jah. Aga kindlasti ei ole ma see, kes kedagi kuhugi sõidutab. Minu ülesanne on olla regulaator ja valvur. Ehk siis bussipargi direktor, kes määrab, kuhu ja kuidas bussid sõidavad. Transpordipoliitika ja kõik, mis toimub Euroopa transpordis, on ühel või teisel moel seotud sellega, mida mina ja mu kolleegid iga päev teeme. Näiteks üleeuroopaliste tingimuste loomine Euroopa transpordi jätkusuutlikuks arenguks. Mitte ainult rongid, laevad, bussid, lennukid. Ka automatiseerimine, intelligentsed transpordisüsteemid, isejuhtivad autod, kõik, mis on seotud ohutusega. Koordineerime ligi 30 miljardit eurot investeeringuid, mis Euroopa transporti selle seitsme aasta jooksul lähevad. Lai ala.

Kes hakkavad Rail Balticuga sõitma?

Inimesed, kaubad.

Kas te usute sellesse projekti? Kas te usute, et rahvas ja kaupa täis vagunid liiguvad süstikuna edasi-tagasi Tallinna ja Varssavi vahel.

Usun. Loomulikult. Samas, ega me kogu tulevikku ei oska täpselt ette näha. Ma lähen täiesti punaseks, kui keegi tuleb jälle selle jutuga, et mis me sellest Rail  Balticust räägime. Mingeid kaupu ju täna pole! Mingit lootust ei ole. Teeme Eestimaa pooleks. Loomulikult pole kaupu, kui pole nende liikumiseks keskkonda loodud. Me ei saa kunagi mõelda ainult tänase või homse peale. Peame vaatama kümne aasta peale ette. Kas või seda, mis toimub Artikas. Näeme, et Arktika laevatee on muutumas täiesti tõsiseltvõetavaks alternatiivseks kaubateeks Aasiast Euroopasse. Mööda seda tulevad kaubad on tõenäoliselt järgmise viie-kümne aasta reaalsus. Rail Balticul oleks suur võimalus nendest kaubavoogudest oma osa saada.

Euroopa Liidu ametnikkonnas olete teie kõige kõrgema positsiooniga eestlane?

Tundub vist nii jah.

 

Kuidas te nii kõrgele jõudsite? Mis on retsept?

Elus peab olema loomulikult natuke ka õnne. Eks ise pead eelkõige olema adekvaatne partner, ilma selleta ju sääraseid võimalusi ei tule.

Olen võib-olla juhuslikult teinud õigeid valikuid. Õige valik oli hakata 21 aastat tagasi tegelema Euroopa Liidu küsimustega, mis andis praeguseks tugeva põhja. Minu karjääris kõige olulisem oli siiski osalemine Eesti riigi ülesehitamises ja töövõit see, et sain olla üks neist, kes oli otseselt seotud Eesti liitumisega Euroopa Liiduga. Sellest suuremat asja ei saa enam elus ette tulla.

Arvan, et tänu sellele kutsus Siim Kallas just mind oma kabinetiülemaks. See omakorda andis võimaluse liikuda edasi ja näha asju Euroopa Komisjoni sees. Kabinetiülemaid on ju 28, eks ole. See on ainult platvorm. Edasi pead ise suutma end kehtestada, samuti saavutama selle, et sinust peetakse kolleegide seas lugu ja oled suuteline ka asju ära tegema.

Ju mul siis on mõned asjad õnnestunud. Lõpuks sõltuvad paljud asjad ikkagi inimestest. Inimesed suudavad teha riike suuremaks või asju pisemaks, kui nad ei suuda neid õigesti välja mängida.

Kuidas te nii kõrgele jõudsite? Mis on retsept?

Elus peab olema loomulikult natuke ka õnne. Eks ise pead eelkõige olema adekvaatne partner, ilma selleta ju sääraseid võimalusi ei tule.

Olen võib-olla juhuslikult teinud õigeid valikuid. Õige valik oli hakata 21 aastat tagasi tegelema Euroopa Liidu küsimustega, mis andis praeguseks tugeva põhja. Minu karjääris kõige olulisem oli siiski osalemine Eesti riigi ülesehitamises ja töövõit see, et sain olla üks neist, kes oli otseselt seotud Eesti liitumisega Euroopa Liiduga. Sellest suuremat asja ei saa enam elus ette tulla.

Arvan, et tänu sellele kutsus Siim Kallas just mind oma kabinetiülemaks. See omakorda andis võimaluse liikuda edasi ja näha asju Euroopa Komisjoni sees. Kabinetiülemaid on ju 28, eks ole. See on ainult platvorm. Edasi pead ise suutma end kehtestada, samuti saavutama selle, et sinust peetakse kolleegide seas lugu ja oled suuteline ka asju ära tegema.

Ju mul siis on mõned asjad õnnestunud. Lõpuks sõltuvad paljud asjad ikkagi inimestest. Inimesed suudavad teha riike suuremaks või asju pisemaks, kui nad ei suuda neid õigesti välja mängida.

 

Ehk on teid pisut aidanud ka teatav karismaatilisus ja lai naeratus, mille poolest Henrik Hololeid eurokoridorides tuntakse, või kuidas?

Seda kiputakse vahel rääkima, jah. Aga ma arvan, et olen hästi sotsiaalne inimene. Vägagi sotsiaalne, sest usun, et on hästi oluline inimestega vahetult suhelda, ja sellest on mulle kindlasti palju kasu olnud.

Te ei mõtle vahetu suhtlemise all mobiili või meili ega sotsiaalmeediat?

Ei mobiili ega meili. Ikka näost näkku suhtlemist, mis muidugi tähendab, et see seob palju mu aega. Selle võrra on päevad kindlasti pikemad, et kulutan aega inimestega suhtlemisele, samas loob see palju paremad tingimused mingite asjade ärategemiseks.

Brüssel, nagu ka teine suur pealinn Washington on kohad, kus kontaktide võrgustik on jube tähtis. See on kõige suurem kapital, mis sul siin on ning mis eeldab ikkagi, et sa istud inimestega maha ja räägid. Kontaktivõrgustik ei teki üleöö, see ei teki ka sellest, kui sa kellegagi kätt surud. Brüsseli mõistes olen igatpidi väga hästi võrgustunud inimene, kuigi Facebooki ega Twitterit mul ei ole.

Lemmikrestoranis Dal Padrino Brüsselis: pildile tuli ka paiga peremees Gino, kes pakub suurepärast Itaalia kööki. Peadirektori meelistoiduks on tagliatelled Parmesani ja musta trühvliga. Foto: Foto: Mihkel Maripuu

Kas 2014. aasta Euroopa Liidu sanktsioonid Venemaa vastu võiks olla üks teie karjääri highlight’e Brüsselis?

Viimastest aastatest tooks tõesti esile Euroopa Liidu ühtse sanktsioonipoliitika Venemaa vastu seoses Krimmi annekteerimise ja Ida-Ukraina ründamisega. Seejuures mitte ainult ühtse Euroopa poliitika, vaid mis veel haruldasem, ühtse Euroopa ja USA poliitika.

See nõudis palju seletamist ja läbirääkimisi, koostööd, aja investeerimist. Et suudeti kokku leppida, oli hulga inimeste tohutu töö.

Kui te tudengipõlves suvel töötasite Soomes baarmenina, mis oli siis teie lemmikkokteil?

Siis, 25 aastat tagasi, ei olnud soomlaste kokteilieelistused väga peened. Ikka viin toonikuga oli üldlevinud. Aga mina olen džinntooniku mees.

Kuidas segada üheks maitsvaks kokteiliks 28 riigi mõtted ja soovid? Kas või nendesamade sanktsioonide puhul.

See näitab, et kuigi riikidel on erinevad huvid, ollakse valmis ühishuvi nimel ka kompromisse tegema. Selleks et kompromisse teha, on vaja teada, mis on ühele või teisele riigile oluline. Ükskõik, kas riik on suur või väike, ei tohi olulistesse asjadesse suhtuda kunagi ükskõikselt. Siis on võimalik leida kompromisse.

Brüsselis kehtib prantslaslik töökultuur, kus karjääriredelil rühitakse ülespoole aastaid, ja üsna aeglaselt. Kümne aastaga tipus, see on ikkagi suhteliselt erandlik nähtus?

Väga erandlik. Ma olen praegu Euroopa Komisjoni kõige noorem peadirektor. Kuid see on hakanud muutuma. President Jean-Claude Juncker tõi tugevalt sisse täiesti teistsugust lähenemist. Meil ei ole kunagi olnud tippjuhtkonnas nii palju naisterahvaid ega ka noori ehk alla viiekümneseid.

Peadirektorite keskmine vanus oli pool aastat tagasi 60 ringis. See on kõvasti alla kukkunud. Et kaasa minna muutustega tegelikkuses ja olla dünaamilisem, on selge, et on vaja kaasata tippjuhtkonda nooremaid inimesi.

Kõõrdpilke enesel ka tajute?

Konkurents on süsteemis tugev ja loomulikult on palju neid, kes arvavad, et nad ise teeks seda tööd palju paremini. See on tavaline. Ja kõigesse, mis on natuke erinev sellest, mis on olnud tavaks, suhtutakse sageli skeptitsismiga.

Ent kas olete mõnikord kogenud ka teatavat hoiakut – tema on ju sealt Ida-Euroopast?

Mina ei ole seda eriti kunagi tundnud. Selge on, et need eelarvamused ei ole kuhugi kadunud, küll aga kindlasti vähenenud. Kui president Juncker ametisse tuli, ütles ta kohe, et tahab palju rohkem inimesi idapoolsest Euroopa Liidust tippjuhtkonda, ja ta on neid samme ka teinud.

Euroopa Liidu ametnikkond ja kogu administratiivsüsteem pole pidanud ka kunagi nii palju muutuma kui siis, kui toimus 2004. aasta laienemine ja üle 3500 uue inimese tuli Euroopa Komisjoni tööle. Osa neist suhteliselt kõrgetesse ametitesse, sest oli vaja leida tasakaalu. See omakorda muutis süsteemi, kuid tõi ka palju uut hapnikku.

Teie maja valvelauas üllatas noormees meie fotograafi küsimusega, kumba tema pooldab, kas Florat või Levadiat. Tundub, et eestlasi natuke tuntakse. Milline on meie maine eurokoridorides?

Eestlaste maine on väga hea.

Tänu teile?

Kindlasti mitte. Meil on siin palju tublisid eestlasi, kellel on tõesti hea maine, mille üle mul on isiklikult äärmiselt hea meel. On noori, professionaalseid ja särasilmseid poisse-tüdrukuid.

Et mind tuntakse, tullakse ja öeldakse tihtipeale just mulle, et näed, meil on siin nii tore ja tubli eestlane tööl. Kui nad kõik ükspäev koju tagasi tulevad, mõjub see positiivselt ka Eestile.

Ometi peate ka teie puhkama. Kuidas?

Ma olen üks neist inimestest, kes ei oskagi puhata. Olen liimitud oma igasuguste masinate juurde ja kõik teavad, et mulle võib meile saata 24/7 365 päeva aastas. Üldiselt saavad nad vastuse ka.

 

Mis on teie jaoks mõnus väljalülitus, jõudehetk? Siis, kui ei pea suhtlema ja saab tühja pilguga telekat vaadata?

Kõige naljakam ongi, et kui saad teleka ees olla ja mitte millegi peale mõelda, soovitavalt mõnd lahedat asja vaadata, siis lülitadki ennast hetkeks välja. See on mõnus. Ja muidugi meeldib sõpradega aega veeta, samuti lugeda. See on hästi tore, kui näiteks tulevad sõbrad Eestist nädalavahetuseks külla ja siis teeme mõne vahva õhtusöögi.

Ja siis need sõbrad toovad teile Eestist ka söögipoolist, leiba ja kohukesi kaasa?

Tegelikult on siin olemas suur Soome meremisjonipood, kust saab palju sellist, mida oleme harjunud Eestis sööma. Seal ei ole aga Mesikäpa batoonikesi, Rukkiräägu leiba, Sigwari suitsuvorsti, Narva-Jõesuu silmu, kohukesi. Seda kõike lasen küll Eestist tuua, sest eks oled ju mingite maitsetega üles kasvanud ja kui vähegi võimalust, siis on tore seda süüa.

Mõningate sõpradega on tekkinud ka mingid traditsioonid, kus me oma eestilikke maitsekombeid demonstreerime. Näiteks paar korda aastas toome Eestist lõhe-, forelli- ja siiamarja ning siis sööme selle heas seltskonnas ära ja joome pitsi viina peale.

Mis on teie jaoks mõnus väljalülitus, jõudehetk? Siis, kui ei pea suhtlema ja saab tühja pilguga telekat vaadata?

Kõige naljakam ongi, et kui saad teleka ees olla ja mitte millegi peale mõelda, soovitavalt mõnd lahedat asja vaadata, siis lülitadki ennast hetkeks välja. See on mõnus. Ja muidugi meeldib sõpradega aega veeta, samuti lugeda. See on hästi tore, kui näiteks tulevad sõbrad Eestist nädalavahetuseks külla ja siis teeme mõne vahva õhtusöögi.

Ja siis need sõbrad toovad teile Eestist ka söögipoolist, leiba ja kohukesi kaasa?

Tegelikult on siin olemas suur Soome meremisjonipood, kust saab palju sellist, mida oleme harjunud Eestis sööma. Seal ei ole aga Mesikäpa batoonikesi, Rukkiräägu leiba, Sigwari suitsuvorsti, Narva-Jõesuu silmu, kohukesi. Seda kõike lasen küll Eestist tuua, sest eks oled ju mingite maitsetega üles kasvanud ja kui vähegi võimalust, siis on tore seda süüa.

Mõningate sõpradega on tekkinud ka mingid traditsioonid, kus me oma eestilikke maitsekombeid demonstreerime. Näiteks paar korda aastas toome Eestist lõhe-, forelli- ja siiamarja ning siis sööme selle heas seltskonnas ära ja joome pitsi viina peale.

Sõjamuuseum Brüsselis: seal on püsiväljapanekus üks paremaid Eesti Vabadusristide kollektsioone, mida Henrik Hololei aeg-ajalt vaatamas käib.

Te ju hoolite oma perest?

Ikka. Loomulikult! Ilma pereta ei ole sul siin taustsüsteemi ja sa ei suudaks oma asju teha. Pere on mulle olnud väga palju toeks ja abiks ning olnud ülimalt mõistev. Selles osas teen neile suure kummarduse.

Eks iga asi toimub millegi arvelt. Kindlasti on selle tõttu pere rohkem unarusse jäänud, eks ma sellepärast tunnen end aeg-ajalt halvasti kah.

Kas see, kui Postimehe fotograaf teid Brüsselis pildistas ja ei sõitnud liftiga te korterisse, näitab, et kaitsete oma kodu ja peret?

Absoluutselt. Olen ses mõttes üsna privaatne inimene. Mulle ei meeldi isiklikest asjadest liiga palju rääkida. Ma ei ole üheski sotsiaalvõrgustikus ja ei plaani ka kunagi liituda.

Ent kuidas näitab teie perest hoolimist see, et 2004. aastal lubasite tütrele Tallinnast lahkumise lohutuseks võtta kassi – aga kassi teil ju pole?

Ühisel kokkuleppel otsustasime kahe küüliku, Bobby ja Elmo kasuks. Tegelikult oleks kassipidamine osutunud palju lihtsamaks, aga seda ma alguses ei teadnud. Kass on inimesest palju sõltumatum. Ja küülikuid ei võeta loomahotelli, kui näiteks jõuluks või suvepuhkuseks Eestisse sõidame.

Kas Brüssel oma hõrgutistega on teie söömisharjumusi ka muutnud? Kartulisalatile eelistate mõnd head juustu.

Mul on tunne, et olen tegelikult konservatiivne ja laias laastus ei ole mu maitse-eelistused oluliselt muutunud. Nii nagu oma intervjuus 12 aastat tagasi nimetasin lemmikuteks Itaalia ja Aasia köögi, on need seda praegugi.

Brüssel on kulinaarselt põnev koht ja hoolimata sellest, et siin on palju restorane, lähed sa vabatahtlikult ikka nendesse mõnusatesse kohtadesse, mille oled enesele välja sõelunud.

Mu lemmikpaik on üks Itaalia restoran, Dal Padrino, millega on seotud palju häid emotsioone ja huvitavaid lugusid. See on sõbralik, vahetu, suurepärase toiduga ja samas lihtne koht, kus ei ole tähelepanu pööratud interjöörile, vaid muudele väärtustele. Kui sa vaatad Eestis või Skandinaavias ringi, siis restoranid on tihti väga peened, palju tähelepanu on pööratud disainile ja nõudele, veinid algavad 30 eurost pudel, mitte et sul on laual katkise servaga veinikann, kus on suurepärane majavein mõistliku hinna ja veel parema maitsega.

Seda kõike osatakse laiemalt hinnata. Ükskord istusin seal hea kolleegi ja olulise partneri, USA välisministeeriumi kõrge ametniku Dan Friediga, kes oli omal ajal üks neist, kes uskus sellesse, et Eesti saab NATOsse. Aitas sellele kaasa ja aitas nüüd ellu viia euroliidu ja Ühendriikide Venemaa-vastased sanktsioonid.

Istusime ja sõime lõunat ning korraga läks uks lahti ja sisse astus Ungari peaminister Viktor Orban kaaskonnaga. Ta astus ka meie lauast läbi ja ajasime paar sõna juttu. Läks kümme minutit, kui sisse astus Sloveenia peaminister Miro Cerar kaaskonnaga ... See näitab, et neil kõigil on hea maitse.

Lihtne restoran ja korraga on sul seal kaks peaministrit ja USA välisministeeriumi tippametnik! Sellega ei pruugi võib-olla paljud peened restoranid kiidelda saada.

Kuidas teile see Brüsseli suhtlemisstiil sobib, tervituseks kolm põsemusi näiteks?

Jaa, kolm põsemusi on alati tore! See suhtlemisstiil sobib väga hästi. Kuidagi palju vahetum ja sellega olen küll ära harjunud. Vanasti võib-olla Eestis mõningaid inimesi sellega natuke ehmatasime, aga nüüd on kõik sellega harjunud ja nende vaade on juba pigem positiivne.

Kas tavalises eluolus Brüsselis oli ka midagi sellist, mis teid alguses ärritas või oli kuidagi eriliselt harjumatu?

Muidugi oli. Näiteks see, et poed on juba kell seitse kinni või pühapäeviti üldse suletud. Tänaseni see natuke häirib. Alguses häiris ka see, et umbes poole kolmest on restoranides lõunaaeg läbi ja kui tahad kell viis kuhugi sööma minna, on vaid üksikud kohad, mis enne poolt seitset süüa pakuvad.

Autoga suhteliselt kitsastel tänavatel sõites pead aga valmis olema selleks, et keegi peatub ja läheb poodi saia ostma, suhtleb seal pikalt, peatab liikluse ja teised kõik ootavadki tema järel rahulikult. Eestlased muidugi alguses üritavad signaali törtsutada.

Kuidas abikaasa ja tütar Euroopa südames kohanesid?

Suurepäraselt! Tütar lõpetab järgmisel aastal Euroopa kooli ja on esimene eestlane, kes on teinud seal läbi kogu tsükli eelkoolist lõpueksamiteni. Ta on inglise sektsioonis, väga tubli, ja tundub, et see koolisüsteem sobib talle hästi.

Mulle näiteks meeldib siinse kooli juures see, et siin õpetatakse seoseid eri ainete vahel. Näiteks kõik loodusteadused on ju omavahel seotud – keemia, füüsika, bioloogia, anatoomia. Alles hiljem hakatakse neid eraldi vaatlema, mis mu meelest annab asjadele palju laiema ja selgema pildi.

Teine asi on see, et õpetatakse kahtluse alla seadma seda, mida õpetatakse, ehk ärgitatakse küsima, vaidlema ja vaidlustama. See omakorda paneb rohkem mõtlema, miks üks või teine asi niimoodi on.

Abikaasa küll loobus oma panganduskarjäärist Eestis ja pühendus pere toetamisele, kuid ta on väga aktiivne ja lööb siin kaasa Eesti või muudes projektides, õpib, ning tundub, et mõnikord on tal rohkem tegemist kui nii mõnelgi, kes palgatööl käib.

Põhiline, et kõik oleksid õnnelikud, ning mul on tunne, et pere on laias laastus nende otsustega rahul ja aktsepteerib seda, et mind ei pruugi alati nii tihti näha.

Läinud suvel roosiaias: Henrik Hololei tütar Helene-Brit (keskel) taasiseseisvumispäeva vastuvõtul Kadriorus. Ühel käel president Toomas Hendrik Ilves, teisel Anu Rumm. Foto: erakogu Foto: Erakogu

Kas te pärast Pariisi terrorit kurikuulsaks saanud Molenbeeki linnaosas ka jalutamas käite?

Muidugi! Ei ole mõtet üle müstifitseerida. Molenbeekis on väga vahva jalutada. Kui mõni nurk ehk välja arvata, on seal päris kena, kanal ja puha.

Eks Molenbeekiga seoses liigub palju müüte ja legende. Muidugi on see 1970-80ndate Euroopa pagulaspoliitika üks tegematajätmisi, kui ajaloos juhtunu tõttu on peetud moraalseks kohustuseks avada uksed võimalikult laialt ja sellega justkui vabaneda teatud ajaloolisest vastutusest. Aga pärast pole üldse peetud vajalikuks sissetulnutega tegelda. Kes ujuma õppis, hakkas ujuma, ja paljudest on saanud tublid inimesed, kes töötavad ja panustavad ühiskonda. Nende suhtes, kes pole seda soovinud, pole ka mingeid samme kunagi astutud ja neil on lastud jääda oma piirkondadesse, mis ongi getostunud. Seda mitte ainult Belgias.

Need on vead, millest tuleb õppida. Öelda, et kõik on õigesti tehtud, oleks absurdne. Mineviku vigu on muidugi raske parandada.  Oluline on vältida uusi vigu. Naiivne oleks arvata, et asjad lähevad ise paika. See ei ole nii. Selleks tuleb riigil ja omavalitusel teha tööd, et probleeme ei tekiks.

Nii et teile ei tundu, et kultuurikonflikt süveneb ja mereannirestoranid asenduvad tasahilju araabia omadega?

Brüssel muutub kogu aeg. Ja kultuurikonflikt kindlasti ei süvene. Paljud piirkonnad, mis vahepeal hakkasid lagunema, on hakanud uuesti elama. Palju on investeeritud, et muuta linna inimsõbralikumaks ja rohelisemaks.

Mis mind viimasel ajal vihastab, on islamiusu märgistamine. See on absurdne. Mul on häid islamiusku tuttavaid ja nendega on huvitav vestelda. Peab mõistma islamit ja seda, et islam ise on väga rahumeelne usk, aga selles on suundi, mis tõlgendavad asju teistmoodi, radikaalsemalt. Sellest ei tohi teha üheülbalist järeldust kogu usu suhtes ja öelda, et islam on agressiivne ja primitiivne. See näitab inimeste puudlikku arusaama ja üldse usundite mittemõistmist. Kristluse ja islami lätted on ju tegelikult väga sarnased.

Soovitan neile, kes tahavad maailma laiemalt mõista, korra elus ära käia Jeruusalemmas. Seal, kolme usundi, judaismi, kristluse ja islami pühakohas ringi käies, seda õhku hingates ja müüre vaadates tekib mingi arusaam sellest, kuidas üks või teine protsess on maailmas lahti läinud. Selle linna ajalooga end kurssi viies tajud sa ka mitmete probleemide olemust ja sügavust palju paremini.

Sellest ju räägitaksegi, et kui Euroopas peeti ususõjad ära 500 aastat tagasi, siis islamimaailmas need praegu käivadki.

Täpselt nii. Sunni ja šiiia vastuolu. On verd ja viha. Tuletame meelde katoliiklasi ja protestante Euroopas, samamoodi tapeti üksteist.

Või Sri Lanka kümmekond aastat tagasi, islamistid ja hinduistid, kõik on usupõhine. Meil oli autojuht šiiit Süüriast. Tal oli usuga seotud jõuline nimi, nii et kui ta oleks äärmuslike sunniitide kätte jäänud, oleks ta kohe ainuüksi nime pärast tapetud.

Kui palju te kohaliku eestlaskonnaga suhtlete?

Päris palju, häid sõpru on nii Brüsselis kui ka Luksemburgis. Loodan, et Luksemburgi tuleb neid juurde, kui valitsus on lõpuks otsustusvõimeliseks muutunud ja Juhan Parts on Euroopa Kontrollikojas.

Aga kindlasti tunnen puudust, et Siim Kallast siin enam ei ole, kuigi me jätkuvalt suhtleme tihedalt. Temaga olime ju kümme ja pool aastat koos, millest üheksa ja pool olin tema kabinetiülem, ning kes mitte ei olnud pelgalt mu ülemus, vaid ka hea ja lähedane sõber. Temaga sai alati kõigest rääkida, ka Eesti poliitikat üksipulgi lahti harutada, ja ta oskas anda tarka nõu.

Viimatised elamused

• Film: «Vehkleja» – huvitav teema, head näitlejad, hästi tehtud.

• Reis: Singapur – palju sõpru, lahedad inimesed, alati tore käia. Puhas, funktsionaalne, suurepärase köögiga. Doha Kataris – ühendab idamaise ja lääneliku, põnev, kuidas kõrbeasula on mõnekümne aastaga muutunud tõeliseks metropoliks.

   

• Raamat: James Barri «A line in the Sand» / «Joon liivas», huvitav pilk Lähis-Ida ajaloole ja sealsetele konfliktidele läinud sajandil.

• Kontsert: inglise kolledži 75. sünnipäeva vilistlaste ja praeguste õpilaste kontsert Tallinnas. Mehhiko kitarristi Paco Rentera võrratu kontsert Mehhiko saadiku residentsis Brüsselis – vaimustav segu ladina rütmidest, rokist ja džässist.

• Muuseum: islami kunsti muuseum Dohas – erakordne arhitektuuripärl ja maailma paremaid islami kunsti kollektsioone.

Kas te Eesti kodanikuna tunnete puudust ka sellest, et Siim Kallasest ei saanud Eesti peaministrit?

Eesti kodanikuna on mul sellest üüratult kahju, kuid mõistan täielikult seda olukorda, milles ta selle otsuse langetas. Ja arvan, et ta tegi targa otsuse. Samas loodan väga, et Siimu aktiivne osalemine Eesti ühiskonnaelus jätkub tulevikus, loodetavasti veelgi aktiivsemalt.

Nii et sel sügisel paneksite teie rinda ümmarguse märgi «Kallas presidendiks»?

Kui selline märk kusagilt märgivabrikust välja tuleb, siis kindlasti. Ma ei näe ühtegi tõsiseltvõetavat alternatiivi, kes suudaks näha protsesse maailmas niivõrd laialt ning tunneks Euroopat ja ka Euroopa ja maailma poliitikat nii sügavalt nendest võimalikest kandidaatidest, kes tänaseks üldse on välja käidud või kelle peale on võimalik mõelda.

Need on teie meelest omadused, mis võiksid Eesti tulevasel presidendil olla?

Need on hästi olulised omadused. Lisaks ka rahvusvaheline tuntus ja pikaaegne kogemus Eesti poliitikas. Tema on üks nendest, kes on viimase 25 aasta jooksul kogu Eestit kõige rohkem mõjutanud inimene, kelle üle on meil kindlasti põhjust uhkust tunda. Ning mitte ainult seda – tegemist on inimesega, kes suudaks jätkata joont, et meil on tugev riigipea teiste Euroopa liidrite hulgas, ja kelle välispoliitiline haare ei ole üldse mitte väiksem kui tänasel Eesti presidendil.

Mis on teie ennustus – kas Euroopa Liit jääb alles?

Maailma ajaloost teame, et kunagi lagunevad kõik süsteemid. Tänaseks on EL suutnud 60 aastat Euroopat ühendada ja välistada konflikte, mis olid nii omased enne seda ning tõid kaasa esimese ja teise ilmasõja tõelised tapatalgud.

Muidugi, igas süsteemis tuleb edasi minna, seda ajakohastada, siis on sel lootust ka pikemalt püsida. Aga see koostöövorm on osutunud ülimalt elujõuliseks ja Euroopale äärmiselt kasulikuks.

Toon näite: täna oleme olukorras, et inimeste  dokumentideta vaba liikumine ja Schengeni süsteem on tõsise tule all, see puudutaks ka kaubandust ja autovedusid. Tegime esmased arvutused, et kui Schengeni süsteem kaoks, läheks see ainult transpordisektorile aastas maksma 7 miljardit eurot täiendavaid kulusid – piiriületused, ooteajad. Ja see on konservatiivne hinnang.

Davosis ütlesid suured rahvusvahelised firmad, et kõhklevad praegu, kas Euroopasse investeerida, sest kui kaob võimalus vabalt liikuda üle Euroopa sisepiiride ja tulevad täiendavad kulud, kaob ka nende huvi. Ei tule investeeringuid ega töökohti. Ka seda peab arvestama.

Mis see Euroopa Liidu alternatiiv siis on? Tänasel päeval tõsiseltvõetavat alternatiivi ei ole. Võibolla see tekib järgneva 10, 50 või 100 aasta jooksul, ma ei tea.

Intervjuus 12 aastat tagasi rääkisime sellest, et mis teeks Eesti suuremaks. Mis praegu teeks?

Mõtlen endiselt, et eelkõige tähendab see inimesi, kes teevad Eesti suuremaks. Ja mul on kurb meel natuke selle üle, et see nimekiri, mille ma 12 aastat tagasi välja tõin – Lennart Meri, Siim Kallas, Mart Laar, Toomas Hendrik Ilves -, ei ole liiga palju täienenud.

Teiselt poolt teeb Eestit suuremaks see, kui me oleme avatumad, suutlikumad ja kui me oskame tõsise partnerina rahvusvaheliselt kaasa rääkida ning meile ja meie liitlastele olulisi otsuseid mõjutada. Selleks on taas vaja inimesi. Ma ei arva, et Eestit teeb oluliselt suuremaks rahva arv, aga kindlasti teeb Eestit suuremaks, kui on üha rohkem inimesi, kes mõtleksid ja suudaksid Eesti arengule kaasa aidata.

Kuivõrd Eesti sõna Brüsselis teie meelest üldse loeb?

Oleme piisavat väike riik, et mõista, mida me suudame mõjutada, mida mitte, Tihtipeale sõltub ka sellest, kuidas ja kes neid asju ütleb.

Kes võiks öelda?

Kui Eesti peaminister oli Andrus Ansip või kui peaminister oleks Siim Kallas, siis Eesti sõnal oleks märgatavalt rohkem kaalu.

Aga palju asju otsustatakse peaministritest allpool, ning kui siis on laua taga suursaadik Matti Maasikas, kostab Eesti hääl palju tugevamini, kui seal oleks keegi teine. Ta on väga hea Eesti riigi esindaja, keda teised kuulavad ja kes suudab oma asjad ära öelda, selgeks teha lihtsal ja professionaalsel moel. Laua taga oskavad paljud oma jutupunktid ette kanda, kuid kindlasti ei kuulata neid nii nagu Mattit. Ja need paljud võivad tulla suurematest riikidest kui Eesti.

Aga teie enda hääl?

Mina olen Euroopa Komisjoni ametnik. Meil on oma riik, mida tunneme küll kõige paremini, aga me ei aja selle riigi asja. Oma ametikohal esindan ma Euroopa Liitu, mitte Eestit.

Muidugi näen ma asju läbi selle prisma, mida kõige paremini tunnen ja kus olen kasvanud. Mina mõistan geograafiliselt ääremaal asuvate riikide probleeme paremini kui keegi, kes on pärit Kesk-Euroopast. Samuti kõike seda, mis on seotud idapoolse Euroopa hirmude, väljakutsete ja huvidega. Ning vastupidi, ega mina pruugi tajuda nii hästi Prantsusmaa ja Saksamaa koostöö allhoovusi, mis ometi on Euroopa toimimise mootoriks.

Kuidas teie tähistate vabariigi aastapäeva?

Olen alati sel puhul korraldanud tööl väikese vastuvõtu, pidanud mitte-eestlastest kolleegidele lühikese ülevaate Eesti Vabadussõjast ja meie ajaloost, kutsunud neid vaatama ka mõnda meie filmi, omal ajal «Nimed marmortahvlil», nüüd «1944», mille jõulude paiku Tallinnast DVD-l ostsin. Olen kutsunud ka eestlasi, kellega lähemalt koos töötan, et tõsta pits vabariigi terviseks. Tänavu on samasugune plaan.

Töö tõttu ei ole mul kahjuks võimalik 24. veebruaril Eestisse presidendi vastuvõtule tulla, aga kindlasti mõtlen sel päeval Eesti peale ja meenutan neid, kes on Eesti nimel võidelnud ja elu andnud, ning loomulikult Vabadussõda.

Ja ikkagi, kas ja millal Eestisse päriselt tagasi tulete?

Millal, ma ei tea, aga tulen kindlasti. Emotsionaalselt pole ma Eestist kunagi lahkunud.