Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Erika Salumäe – eelisjärjekorrata iseendani

5
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Erika Salumäe. | FOTO: Liis Treimann

Hispaania taevas on just nüüd vaheldumisi tumedaid tormipilvi ja päikesepaistet, on vihmahoogude aeg. Äsja riikliku elutööpreemia pälvinud Erika Salumäe esitleb Arterile oma kodulinna ning avab hingeukse.

Lõunamaa päikese alla tervist ja äriõnne otsima läinud tandemi – Erika Salumäe ja Ene Veiksaare – veidi enam kui viis aastat kestnud ärisuhe ja sõprus leidsid neli kuud tagasi mitme teguri koosmõjul kurva lõpu.

Postimees vestles eri osapooltega ning meie käsutuses on materjalid ja tõendid, mis avavad mullu novembris meediasse jõudnu tagamaid. Järgnevast vestlusest ei saa avalik pesupesemine, sest kõik on ju valikute küsimus. Kroonika vahendusel saime teada, et üks tundis end reedetuna ja teine otsustas seepeale enesekaitseks öelda välja kaks vägeva väega sõna: alkohol ja vägivald. Siis jäi kõik vaikseks... Milline seos on Erikal nende kahe sõnaga ja miks tundis ta end reedetuna, sellest nüüd juttu tulebki. Ja veel paljust muustki, sest teie ees on äsja elutööpreemia pälvinud Erika Salumäe senise elu otsekoheseim intervjuu.

«Intervjuusid pole ma kaua andnud, aga täna võib seda teha. Juba sellepärast, et olen saanud endaga tasakaalu,» ütleb Erika Salumäe oma kodus Hispaanias tol neljapäeval, mil Eesti valitsus on määranud talle elutööpreemia.

Viimasest Eesti-reisist möödunud aasta on Erika sõnul olnud keeruline ja raske. «Mitte vaid seepärast, et äri korraks põhjalikult upakile läks, vaid ennekõike minu tervise pärast, sest pidin otsustama, kas olen nõus riskima. Ma riskisin,» viitab naine augustis tehtud järjekordsele, ent senisest ulatuslikumale seljaoperatsioonile.

«Olen elus nii palju riskile läinud ja otsuseid teinud, et tean – kui mu sisetunne ütleb, et olen selleks valmis, siis tegutsengi. Ja näed, isegi mu vasaku jala lonkamist ei ole ju enam märgata,» esitleb Erika eduka lõikuse ja juba neli kuud kestnud taastusravi tagajärgi. «Nüüd teen kaks korda päevas kindla kava järgi trenni – sellist aega pole mul olnud juba aastaid. See on uskumatult hea tunne!»

Erika näitab kõrge aiaga piiratud siseõues tünnikujulist infrapunasauna ja suurt mullivanni, milles istudes ta hilisõhtul tähistaevasse vaatab. Maja ees, üle tee on reedeti kahe kilomeetri pikkune turuala, kust saab sahvrisse värsket kraami. «Muu hulgas punapeeti, mida ma siin poes pole näinudki. Mahla tegemiseks on see tarviline ja nii see tervis tuleb,» tõdeb ta.

Erika on tugevalt kaalu kaotanud ning pildistamiseks selga valitud pluusi kinnitame parema istuvuse nimel selja tagant nagu modellile – kolme pesulõksuga. Kuid valu ei ole Erikat jätnud. «Valud on olemas, sest probleem pole kadunud, kuid inimene ju harjub. Mu elu on kord juba selline, et kuskil peab alati ka valu kannatama, et lõpuks tulemust saada. Kuid ma näen piinas parematki poolt: mida raskemalt võit tuleb, seda magusam on tunne,» tunnistab olümpiavõitja. Ning korraga on täiesti selge, kuidas omal ajal kaks kuldmedalit just tema kaela riputati.

Su elutöö on nüüd siis tehtud, kui preemiat uskuda. Sportlase lemmikküsimus kõlab: mis tunne on?

(Naerab pisut häbelikult): Praegu on natuke imelik ja pisut segane tunne, et olin nii kõrget tunnustust väärt. Mul on põhjust mitte ainult rõõmustada, vaid ka lennata kolmapäevaks Eestisse, et tänada kõiki. Tänada Eesti rahvast.

Mulle oli väga suur üllatus, kui kaheksa tundi pärast operatsiooni panin Facebooki kontole foto oma esimestest sammudest ja see sai kiiresti pea 8000 toetuslaiki, postkastis oli aga sadu sõnumeid. Selline toetus annab ju jõudu.

Siis tekkis teadmine, et suudan end vormi ajada. Tahe näidata, kui kiiresti saan käima. Ka mu arst toetas mind, sest nägi, kuivõrd optimistlik ja valmis ma olin. Ta küll ka hoiatas, sest olen ju maksimalist – ütles, et kiirusta aeglaselt.

Praegu lähebki kõik plaani järgi. Märtsis alustan ujumisega, siis tehakse ka seljast uus pilt ning selgub, mida treeningud on suutnud tagada. Mu püstipüsimine on otseselt treeninguga seotud, sest tegelen selja sisse ehitatud «Eiffeli tornile» lihase ümber kasvatamisega. See kõik on ainult minu peas ja kätes.

Ja sõltub ka minu mõtlemisest, et ei juhtuks seesama krahh, mis juhtus esimese operatsiooni järel, sest siis ma ei osanud suhtuda oma olukorda nii tõsiselt ega teadvustanud, kui oluline on taastumisprotsess. Kõik need läbielamised on suuresti muutnud ka mu vaimset suhtumist. Näen hoopis uue pilguga nii ennast kui ka elu laiemalt. Mõistan, kui lähedal kuristiku servale olen olnud. (Salumäe on üle elanud mh infarkti ja tõusnud püsti ratastoolist – P. K.) Elu on väga habras, kui seda kergekäeliselt võtta, võib see ka kergekäeliselt minna.

Oled sa tahtnud kunagi lasta oma elul minna?

Kunagi lapsepõlves küll oli selline olukord… Minu jaoks kõige olulisem – isa, kes mind hoidis ja kellelt sain hästi palju armastust, küll vaid kaks aastat, aga ikkagi. Teda tabas vahetult pärast 50. sünnipäeva insult ja nädal hiljem olid matused.

Viimasel ajal olen hakanud suhtlema loodusega. Hispaanias on selge tähistaevas, nii et õhtuti vaatan üles ja olen kindel, et ühel paremal pool kirkalt säraval tähel ongi mu isa, kes mind seni hoiab ja suunab. Räägin temaga vahel, mõnikord ka häälega … küsisin näiteks, et miks see kõik on juhtunud. Mis mu elus toimub, kuhu ma liigun? Miks olen vahel kui friigimagnet?

Jah, ma räägin tähtede poole, räägin enesest välja, et mitte jääda rääkima üksi endaga, sest kõigel olgu piirid.

Erika ja Sirli Salumäe. Foto. | FOTO: Liis Treimann

Üksi rääkimisel on ka taust. Kas tunned, et oled jäänud üksi siia maale, siia ilma?

Korraks tekkis see moment, kui meile kolis Sirli eakaaslane, meie hea peresõbra poeg. Siis tundsin, et tütar pole enam nii minu küljes. Kuid eks meil kõigil on ju oma tee, lastel niisamuti, ja meil tuleb osata lahti lasta.

Sirli on minu elu suurim armastus ja kõige lähedasem sõber. Oleme kõike arutanud ja tema arvamus on mulle tähtis. Nüüd küsib ta oma sõbralt arvamust ja see on mulle pisut võõras olukord, aga nad on toredad.

(Paus)

Mul oli hea sõber, kes läks… (Puhkeb nutma.)

Usun, et ta (Erika ei maini intervjuu jooksul kordagi Ene Veiksaare nime, ehkki on selge, et jutt käib temast – P. K.) lihtsalt oskas saada mu sõbraks, ja mina vajasin sõpra. Nii saigi tehtud viga. Mõistsin seda alles siis, kui olin nüüd haiget saanud.

Olen lastekodulaps, me elasime kõik koos, ja sisimas on enamik meist alatiseks andjad – me ei ole võtjaloomuga, tunneme pigem kaasa, sest teame, mis on valu.

Meil kõigil on sellistes kohtumistes oma roll. Milline oli sinu roll lahkunud sõbra elus, mida sa talle õpetasid?

Ma arvan, et õpetasin talle iseendaga hakkamasaamist.

Üks asi on, et sul on pere ja abikaasa, kes sind toetab, kodu on olemas, erialane töö. Hoopis teine asi on hüpata tundmatusse ja siis hakkama saada.

Siin elades ta nägi, kuidas riskida ja millisel juhul on võimalik õnnestuda. Jah, meil tuli palju kordi riskida, mitmel tasandil. Mäletan, kui mul oli tulekul esimene operatsioon, siis ta ütles, et tema poleks iial öelnud jah. Neid olukordi oli mitmeid, ka ärilises plaanis. Mul on raske öelda, kas ta suutis kõigest aru saada ja mõista, mida tahtsin õpetada ja näidata...

Ma ei oleks iial uskunud, et see, mis tuli ajakirjandusse minu kohta tema lause kaudu – mul on tunne, et see ei ole tema öeldud. Mul on ikka tunne, et seda ütles keegi teine.

Mis teie vahel juhtus?

Ma ei tahaks seda rahva ees … lihtsalt me teed läksid lahku. Põhjus pole see, mida Kroonika kaudu põhjuseks toodi. See pole õige.

Nüüd on mu tütar õnnelik, et kodus on rahu – see on vastus su küsimusele.

Sul on kahe kulla sära, see meelitab sõbraks tahtjaid...

Jah, Erika Salumäega müüakse uudiseid – nii tundub mulle, et mida räpasem lugu, seda kindlamini seda tehakse. Viimati ilmus Vilja raamat [«Vilja teine elu»] – me Sirliga naersime, et kuhu kõigesse mind ei topita.

Soome legendaarne ja skandaalne Matti Nykänen ütles Arteri intervjuus, et tal oli meediaga oma diil. Sul sellist ei ole olnud?

Ei. (Naerab.) Aga Matti näitel saan öelda, et ka mina olen elanud nii, et mul on olnud meediaelu ja tegelik elu. Selle arusaamani olen jõudnud aga alles Hispaanias, kõigest eemal elades. Sest siin tekkis kunstlikult distants, õigemini justkui sein tuli ette – siin on minu elu ja mulle ei lähe enam üldse korda, kes mida ütleb või kes kuidas mu nime oma seiklustega seostab.

Salumäe elutoas on klaasustega auhinnakapp, milles teiste seas nii luksuslikus nahkköites entsüklopeediad ning president Meri antud Eesti Punase Risti I klassi orden. Nüüd seisab selles kapis aukohal ka Arteri punane tass. Foto: | FOTO: Liis Treimann

Sinu kodu auhinnakapis on mitu raamatut sinust, üks (Ene Veiksaare «Jääda ellu») puudub. Miks?

(Paus.)

See raamat on mul loomulikult olemas, kuid ei vaata mulle vastu iga päev, sest nende kaante vahel ei ole hea energia. See on pigem isegi rohkem kirjutaja kui minu raamat. Lugesin küll käsikirja ja palusin nii mõndagi muuta, kuid vastuseks kõlas, et see või teine asi ju müüb. Ütlesin siis OK ja usaldasin. Ei, ma ei ole selle raamatu vastu, kuid see ei ole päris mina – palju on puudu...

Aga sinu elus on need juhtumid kõik olnud ning kas või pildiliselt tõestatavad?

Jah, kuid kirjutaja ja loo rääkija suhe peab olema üksteist mõistev. Selle raamatu puhul ei saanud meist üks. Minu elu lugu, täiuslikku ja puhast, siin ei ole, on lihtsalt lugu.

(Paus.)

Usun, et see raamat tuleb mu riiulile tagasi, kui tunnen, et olen talle täiesti andestanud. Öeldakse ju, et oska andestada, ja et see on elus kõige raskem...

Mida sa pead andestama?

Pean suutma andestada reetmist, kuid ma ei suuda veel seda.

Tajusin lõpuks väga selgelt, et talle oli mind lihtsalt vaja. Ehk isegi rohkem kui minul tema sõprust. Kuid ma ei usu, et olin talle vahend, et midagi saavutada. Ma ei suuda nii mõelda… Ma ei taha temas midagi halba näha ega talle midagi halba öelda.

(Naeratab.)

Meil olid vahvad ajad, kui siin koos äri üles ehitasime. Me kumbki ei teadnud ju ärist midagi, see oli hüpe tundmatusse. Läbirääkimiste kunst oli mulle tuttavam kui talle, sest spordis tuli mul neid palju ette. Lisaks mängis ju rolli minu nimi ja taust.

Hoian neid ilusaid mälestusi, mis meil olid. Tal on palju toredaid iseloomuomadusi.

(Pikk paus.)

Aga see, mis juhtus, on valus. Tema tegi oma valikud ja läks oma teed, meil kõigil on selleks õigus… Ju siis meie aeg sai täis.

Meediasse tulid pärast seda kaks väega sõna: alkohol ja vägivald. Küsingi nüüd, kas vastab tõele väide, et sa lõid teda ja tekitasid kehavigastusi, sinikaid?

Need väited on täiesti valed. Petmise ja reetmisega lõppeski meie ühine tee.

Miks ta pidi nii tegema?

Tema hinges oli ehk lõpuks liiga suur auk. Mul oli temast hooti isegi kahju…

Kui sina praegu suu avad, on õigus kõnelda ka Enel.

Jah, mõistan seda.

Ma ei saa keelata tal kõnelemast ja kui ta saab selliste sõnade järel rahulikult magada, siis olgu nii. Mina vajasin sõpra ja lõin endale kujutluspildi suuremast sõprusest, kui tegelikkus oli. Kolm aastat oligi kõik ilus…

Mul on valus kuulda, et olen väidetavalt vägivaldne ja alkohoolik.

Milline on alkoholi roll sinu elus?

Tänaseks on pits head konjakit ainult teatud tähtpäevadel. Elan küll tuntud veinimaal, kuid vein ei sobi mulle, sest mu organism ei talu happelist keskkonda. Kuid jah, siia tulles sai neidki proovitud. Ent viimased peod on tänaseks minevik, sest mul on range toitumisrežiim ja arstirohud. Mu põhimõtted on muutunud, saame ju kõik vanemaks ja kogenumaks. Elan nüüd oma elu ja saan sellega hästi hakkama. See on minu elu.

Milliste sõnadega kirjeldaksid sa enda ja Ene omavahelist suhet?

(Paus.)

Ma tean, mida minust on Eestis räägitud, ma vastan sulle: romantilist suhet ei ole meil kunagi olnud.

(Pikk paus.)

Ma ei ole lesbi.

Ma ei ole ka biseksuaalne.

(Pikk paus.)

Minu jaoks oli ka Sirli saamine väga keeruline protsess, mis oli seotud lapsepõlves saadud füüsilise ning psühholooglise traumaga. Pärast sünnitust ei ole minu jaoks sellist elu olemas.

Miks nii? On sellel taust?

Jah, mind kuritarvitati lapsena. Olin siis viieaastane.

(Paus.)

Sirli sündis, sest soovisin üle kõige last.

Ma tõesti üritasin, aga minu jaoks on see protsess väga valus, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Sest mingil hetkel tulid mälupildid, lõhnad, haigla – kõik käib nagu tummfilm sel hetkel silme eest läbi…

(Paus.)

Tol päeval oli ilm hästi ilus, ja selles kohas Abjas, lastekodu lähedal, käisime me ikka mängimas – oli selline kõrgem koht, mulle tundus, et lausa mägi.

Sa olid tol ajal lastekodulaps. Said sa kellegagi rääkida, pani üldse keegi juhtunut tähele?

Lastekodus varjati paljusid tegusid – näiteks seda, et me nõgestega peksa saime või et meile igal õhtul vastu näppe löödi.

Tähele pandi seda, et magan öösiti halvasti, ärkan õudusunenägudega ja et loobin pead ühelt küljelt teisele, kui püüan magama jääda. Mu rapsimine läks lõpuks nii tugevaks, et tekkisid piinavad peavalud ja mind pandi esmalt unehäirete pärast isolaatorisse, ning sealt edasi sattusin haiglasse. See kestis päris kaua.

Magama pidime aga kõik kogu aeg ühtemoodi, käed peopesa pidi koos ja padja all – magan siiani niimoodi, teisiti lihtsalt ei jää...

Siis hakkasin pimedat kartma, kardan siiani, ja ka seda, kui akendel pole kardinaid ees – äkki keegi näeb sisse.

On need mälestused ähmastumas?

Pisut. Spordi külge klammerdumine on ähmastanud, sest parim viis unustada oli trenn, et end pidevalt tegevuses hoida, töötada nii, et pilt eest kaoks. Ja kui sport kõrvale jäi, sai minust puhtusehull – küürin ja pühin ja nühin, et mõtetele ruumi ei jääks.

Kuid mõelda on ju hea, viimastel kuudel olen julgenud end palju ka selles mõttes vabaks lasta, kuulanud seda, mida mõtlen. Püüdnud leida kõiges paremat poolt.

(Paus.)

Vahel mõtlen, et olen mitmekümne inimese elu oma elu sees läbi elanud – nii meeletult kirju on kõik. Nüüd on tasapisi saabunud rahu.

Erika seljal on ligi 30 cm pikkune arm, mille alla õmmeldi äsja juba teist korda hulk metallplaate ja kruvisid. Nüüd saab ta muuhulgas lonkamata liikuda, kuid naise suhtumist iseloomustab see, kuidas ta operatsiooni tulemust hellitavalt Eiffeli torniks nimetab. Foto: | FOTO: Liis Treimann

Kuipalju oled sa Sirlile oma eluraskustest rääkinud?

Palju pole, vara on olnud veel…

Minu unistus oli, et Sirli lapsepõlv ei oleks ligilähedanegi sellele, milline oli minu elu.

Räägime rahast: riikliku spordipreemia suurus on 40 000 eurot. Mida see summa sulle tähendab?

Esmalt kahte olulisimat: Sirli saab kooli tagasi minna ja mina saan liikuma ehk plaanin osta ühe pisikese auto.

Elutööpreemia on sulle nüüd antud, rohkem neid ei tule, ja võib öelda, et riik on sinult ka kõik medalid välja ostnud. Kas tuled elu lõpuni toime?

Usun, et tulen, sest ka meditsiinivõlad saavad nüüd kaetud ja mul ei ole enam liigseid kulusid. Liigne kulu on mu elust lahkunud. Nüüd saan ma oma raha lugeda nii nagu vaja.

Kindlasti tuleks osa summast poegima saada, et pensionipäevad kenasti ära elada. Kuid ma annan endale nüüd veidi aega, et kogu mõttega üldse harjuda. Täna on küll kolmest allikast kinnitatud mu laureaaditiitlit, ent preemiat ju päriselt veel käes ei ole.

Jah, mul on mõtteid, ka ärilisi, kuid ma ei kipu neid veel jagama. Kõik on seotud tervise, spordi ja toitumisega, kui las see avalikustamine ootab õiget aega. Partnerid on sellised, kes on aastaid äris olnud, neil on väga laialdane kogemus. Mina ennast ärinaiseks endiselt ei nimeta, see ei ole minu valdkond, kuid ma võin äris sees olla – kaasa aidates ja palju tehes. Ning ma usun sellesse projekti.

Mis saanuks su tulevikust siis, kui vabariigi valitsus oleks preemiasaajad teisiti kinnitanud?

(Paus)

Nimesid nimetamata ütlen, et mul oli varuplaan täiesti olemas. Lageda taeva alla ja tööta istuma ma pole jäänud.

Kui palju sa pead praegu ravimeid sööma?

Rahusteid ja selja tarvis valuvaigisteid ma enam ei võta.

Mõned tabletid siiski on, kuid ma olen oma toidulauda oluliselt muutnud ning usun, et toitumises on väga suur võim.

Järgin üsna paljus veganite menüüd, millest on võimalik kõik valgud ja mineraalid ka liha söömata kätte saada. Tõsi, ma ei ole puhas vegan, sest päris juustuta ma ei saa. Mu lemmik on Gouda, sellest ei loobu ma kunagi.

On sul sõpru praegu?

Jah, piisavalt. Kõik on siinsamas, umbes kümne kilomeetri raadiuses.

Mis me siin ikka nukrutseme, elu läheb ju edasi – ikka saad õppetunde.

Kas sul on palju selliseid lakse olnud?

Mul on neid palju olnud, aga ei ühtegi nii tõsist kui see.

Mis sa sellest kogemusest saadud teadmisega nüüd peale hakkad?

Olen kindlasti senisest ettevaatlikum, ja muutunud veelgi kinnisemaks.

Su tütar saab peagi 17-aastaseks. Milline olid sina Sirli vanuses?

Kindlad eesmärgid olid siis minulgi. Aga elu oli täiesti teistsugune, nii võtsin näiteks telgi ja läksin metsa elama, sest kodus oli see võimatu. Põgenesin alati just vägivalla eest, toona sain jooksunaglidega pihta, kuid mõnikord olid need ka käärid või mis käes juhtus olema.

Mu lemmikraamat oli «Tom Sawyer», elasin metsas nagu Huckleberry Finn, püüdsin kala ning tõmbasin põllult porgandit. Keegi mind taga ei otsinud. Kui lõpuks külm hakkas, läksin miilitsasse ja palusin, et viige mind kasupere juurest lastekodusse tagasi. Aga seda ei juhtunud.

Lõpuks jõudsin Kaagverre, kuid see ei olnud selline asutus, nagu ta nüüd on. Seegi oli ajutine lahendus, sest spordikallakuga kutsekoolis õppimiseks oli vaja olla 16-aastane ja passiomanik.

Naistevastasest vägivallast räägitakse praegu palju, sina oled vägivalda kogenud naiseks sirgudes… Kuidas suutsid jalgadele tõusta, mida ütled oma saatusekaaslastele?

Ära ela minevikus. Vaata tulevikku ja ela olevikus. Sest minevik on alati olnud, selle küljes olemine ei muuda midagi.

Kuid minevik on teinud su katki?

Tõsi, ent siis tuleb leida see miski, mis su tervendab. Mina leidsin spordi.

Jah, valu on kohutav, kuid suurim jubedus on hoopis see alandus … minu jaoks on see valust hullem.

Aasta tagasi, kui kohtusime Eestis, kuhu pärast ärakolimist esmakordselt käima tulid, tundus mulle, et sa oled justkui omaenese medalite alla mattudes kaotanud eesmärgi, oled inimesena õnnetu ja elad ängis. Et su kullad on taak, mida tassides soovid tähelepanu võita. Tekkis tunne, et eesti rahvas ei ole sind piisavalt hinnanud. Täna aga, su päikselises kodulinnas ringi jalutades, astus mu kõrval tulevikuga inimene. Nüüd on öeldud sulle aitäh väga mitmel moel ja riiklikul tasandil – kas sa ise tajud oma muutust? Oled sa üldse nõus sellise tähelepanekuga?

Jah, ma olen muutunud. Ja tõesti, aasta tagasi olin väga paljus mõjutatud.

Medalitest rääkides – olen alati mõistnud, et sport oli minu töö, ja ma tegin seda hästi. Kuid aeg oli edasi liikuda.

Kui jäime Sirliga kahekesi, ütles tütar, et emme, sa oled nüüd see, kes sa tegelikult oled. Palusin oma lapselt andeks, sest mõistsin, mida olin oma ellu kedagi niimoodi lubades talle põhjustanud.

Nüüd oleme mõlemad õnnelikud. Halb uni sai hea lõpu.

Sa räägid tütrest kui suuremast armastusest, ent oled olnud ka abielus ja kihlatud. Miks need suhted otsa said?

Abielu Fred Fiskeriga lõppes seetõttu, et meie vaated olid erinevad.

Aga me oleme väga suured sõbrad, tänaseni. Ta on tõeliselt fantastiline inimene.

Kuidas te sedasi abiellu juhtusite?

Olin tippspordis tollal ega teadnud romantikast ning pereelust suurt midagi. Nii see siis juhtus ja olimegi kaheksa kuud abielus. Läksime väga viisakalt lahku ja võin ausalt öelda, et katki ta mind ei teinud. Fred on väga intelligentne, südamlik inimene, kellest pean kõvasti lugu.

Aga su kunagine kihlatu Mart Rõuk?

Mardiga me olime kihlatud, kuid abielu ei tulnud. Meil ei olnud sellest ka kunagi juttu.

Ta on sinu tütre isa, millised on teie suhted täna?

Kui isa ei soovinud sünnist peale last näha, siis kas me saame öelda, et ta on isa?

Soovisid siiski nii väga last, et olid valmis teda ka üksinda kasvatama?

(Paus.)

Arstid ütlesid mulle aastaid, et ma ei rasestugi, lisaks oli mul lapsepõlvetrauma, mis kõik blokid ette lõi. Kuid mul oli ju unistus, et olen kord ema ja mu peres kasvab kaks tütart ja poeg… Käisin trauma tõttu kaua lahendust otsimas, kuni mind aitas üks rahvaravitseja. Ja korraga olin lapseootel ja vaat see seisund mulle sobis. Paljud räägivad, et iiveldused ja süda paha. Mina tundsin end nii hästi. Muide, kaalusin sünnitama minnes 85 kilo ehk et olin 30 kilo juurde võtnud! Muidugi sain ämmaemandalt riielda, aga turtsatasin vastu, et kui laps tahab süüa, siis laps peab saama süüa. Laps sündis tervena, väga kõrgete hinnetega.

Sa ei tohtinud ju oma keha ja tervise tõttu sünnitada.

Just. Mu lihased olid nii tugevad, et arstid ütlesid kohe, et keisrilõige on ainus võimalus. Lõpuks nägin lapse sündi pealt ja mõtlesin, et kui tüdruk nüüd pepule laksu saab ja «laulma» hakkab, siis ta on Sirli. Ja kui turtsuma hakkab, siis on Kerli. Oligi Sirli!

Siis ta viidi ära pessu ja mina ootasin terve öö, kuni ta minu juurde tuuakse. Õde küll manitses, et ema, te peate magama. Mina vastu, et enne ei jää, kui laps minu juurde tuuakse. Sirli sündis kell 00.35, aga minu juurde toodi ta alles kell kaheksa hommikul. Olingi terve öö üleval.

Sa oled palju kordi patsient olnud. On sind haigevoodis võitjana koheldud?

Ainult ajakirjandus on seda teinud. Arstide jaoks olen ma alati patsient olnud. Õnneks, sest teistmoodi kohtlemist ei peaks ma õigeks ka. Ühtmoodi sünnime ja ükskord sureme ju kõik. Ütlesin ka siin operatsiooni järjekorda oodates, et ma ei taha eelisjärjekorda ja teistsugust suhtumist ei saa ma endale lubada.

Ravikindlustus on mul siin olemas, sest teen ju tööd kogu aeg. Nii et saan ka arsti juurde, kui vaja.

Operatsioon läks siiski omajagu maksma. Kui suur see summa on?

Kuna esimestel aastatel ei olnud mul Hispaanias sotsiaalkindlustust, läksid eriarstid ja südameuuringud päris korralikult maksma. Need on ju kõikjal kallid.

Sa oled diplomeeritud treener ja võimlemisõpetaja. Kas võiksid siin kunagi ka erialast tööd teha?

Tööle oma erialal ei kvalifitseeru ma just selja pärast. Mulle pakuti siin treeneritööd, aga harjutuste ettenäitamised ja tegevused jääks mul puudulikuks. Eestist saan ma ju isegi invaliidsuspensioni iga kuu.

Meie esimene vaade Hispaania kodu akendest oli selline, esitleb Erika Salumäe Denia mäenõlva ülemises osas paikneva villa terrassilt avanevat pilti. Siia koliti kuus aastat tagasi ja just selles olulises hoones me juttu ajamegi. Foto: | FOTO: Liis Treimann

Mis sind siit maalt edasi Eestiga siduma jääb?

Eestimaa on minu sünnimaa ja see jääb alatiseks. Ainult novembrikuised sündmused jagasid minu kontaktid Eestis kahte leeri ning sain teada, kes on mu sõbrad ja kes enam pole. Järelikult pidi nii minema.

Aga sugulased? Sul oli ju Eestis ka kaks venda?

On endiselt, kuid nemadki elavad oma elu. Me ei kasvanud ühe katuse all, meie soontes voolab erinev veri ja me ei saanudki päris lähedasteks. Tore muidugi, et kohtusime ja tunneme üksteist, kuid meie elud on läinud eri rada.

Hispaanias on mul suur rahu, ja tead, ma tunnen, et ei taha sellest rahust enam kuhugi välja minna. Olen elanud oma elu väga pikalt hästi suures melus – nii tippspordi ajal kui ka pärast seda. Tunnen nüüd suurt vajadust olla pigem iseendaga.

Kui võrrelda elu filmiga, siis iga kogemus on kui kaader sinu oma filmist. Milline see on?

Päikeseline, väga mitmes mõttes...

Tead, minu hüüdnimi oli Solnuška – Päikseke –, kui Venemaal treeninglaagrites käisin.

Mõni kaader on paitav ja soe, teine kõrvetavam. Ja kui mingid hetked tulevadki meelde, siis lasen neil meenuda, kuid ei ela neid enam läbi.

Küllap saab ka see raamat kunagi auhinnakappi tagasi. Ehk tuleb kunagi mõni juurdegi, selline ehtne elulugu. Seni elame edasi!

Loe lisaks:

Tagasi üles