Sõjaeelse Eesti Vabariigi esimest aastapäeva 1919. aastal iseloomustas lipukanga defitsiit ja üleüldine võidueufooria, 1939. aasta 24. veebruar kulges aga Konstantin Pätsi isikukultuse tähe all ning 1940. aastal saabus ängistav hillitsetus.

Hea ülevaate aastapäeva tähistamisest sõjaeelses Eestis annavad hulk vanu Postimehi, Peeter Tammisto 2013. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud bakalaureusetöö «Iseseisvuspäeva pühitsemine Eesti Vabariigis 1919–1940» ning teda juhendanud dotsent Ago Pajur.

Pajuri sõnul tegi valitsus otsuse 24. veebruar vabariigi aastapäevaks kuulutada alles 1919. aasta jaanuaris. «Samas oli ka tähistamiseks igati soodus aeg – Punaarmee oli just Eesti piiridest peaaegu välja löödud ja võitu oli tarvis tähistada,» lausus Pajur. «Varem oli küsimärgi all, kas mitte tähistada iseseisvuspäevana hoopis 15. novembrit kui päeva, mil maanõukogu kuulutas end 1917. aastal kõrgeimaks võimuks.»

1919. aastal oli linnades mure, kust hankida iseseisvuspäeva lippude valmistamiseks sobivat kangast. Pajuri sõnul võib arvata, et maakohtades ei lehvinud lippe üldse kuigi palju. Sinimustvalget lippu ennast hakatigi massilisemalt kasutama Vabadussõjas, kus kõigil väiksematel sõjaväeüksustel olid oma lipud. «1918. aasta veebruaris olid linnades väljas pigem Saksa lipud, sest baltisakslased ootasid keisri vägede tulekut,» lisas ajaloolane.

Postimees kirjutas järgmist: «Meeleolu on Tartus pidulik, esmakordselt näeb linnas sedavõrd palju rahvuslisi lippe. Lippe on väikseid ja suuri, nõnda kuidas keegi on leidnud võimalust lippe valmistada.» Lehes kurdeti, et lippe oleks rohkemgi, aga riidetagavara sai linnas otsa.

1919-1925
1919-1925
 
Iseseisvuse esimest aastapäeva tähistati suurejooneliselt, ehkki sõda punaarmeega käis täie hooga ja lippude õmblemiseks polnud kangastki saada. Lisaks sõjaväele marssisid toona paraadidel ühiskondlike organisatsioonide esindajad.

Vabariigi esimese aastapäeva paraad Tallinnas 1919. aastal. 

Eesti Vabariigi esimese aastapäeva paraad Tartu Raekoja platsil 1919. aastal.

Eesti Vabariigi esimese aastapäeva paraad Tartu Raekoja platsil 1919. aastal.

Vabariigi teise aastapäeva paraad toonasel Tallinna Peetri platsil ja hilisemal Vabaduse platsil 1920. aastal.

Vabadusristi kavaleride rongkäik Tartus 1922. aastal. 

Vabadusristide jagamine Tartu Raekoja platsil 1923. aastal. 

Vabariigi seitsmenda aastapäeva rongkäik Pärnus 1925. aastal.

Kõigis kirikutes peeti tänujumalateenistusi ja vist esimest korda lauldi meie kirikus «isamaa hümnust». Koolides olid pidulikud aktused, kus loeti iseseisvusmanifest veel korra ette. Mõistagi toimus linnas ka sõjaväeparaad, üksiti ka linnarahva ja ühiskondlike organisatsioonide rongkäik. Õhtul põlesid raekoja ees ilutuled ja paljudel akendel olid küünlad.

Alles pärast 1934. aasta riigipööret hakati kampaanialikumalt tähelepanu pöörama sellele, et igal majal ja talul oleks korralik lipp. Nii koostasid politseinikud 1939. aastal protokolle neile majaomanikele, kes panid oma maja ette määrdunud või pleekinud lippe või kelle lipp «kujutas endast ebamäärast värvi riideräbalat».

Esimestel iseseisvusaastatel polnud veel Vabadussõja mälestussambaid, küll aga korraldati juba siis nende rajamiseks korjandusi. Langenute haudadele viidi pärgi.

Vanu ajalehti lugedes torkab silma, et iseseisvuspäeva hakati suurejooneliselt tähistama juba 23. veebruaril. «1920. aastatel oli kombeks korraldada rongkäik Vabadussõjas langenute haudadele just 23. veebruari õhtul,» lausus Pajur.

Kui 21. sajandil on 24. veebruar muutunud pigem üsna Tallinna-keskseks ürituseks, siis sõjaeelse vabariigi ajal korraldati sõjaväeparaade kõigis garnisonilinnades, ka aktusi ja rongkäike tehti kõikjal. «Paraadisarnaseid üritusi tehti ka väiksemates asulates, kus oli vähegi aktiivne Kaitseliit,» ütles Pajur.

Vanaraud paraadil

1920. aastatel ja 1930. aastate algul olid paraadrongkäigud pikad ning neis osalesid peale sõjaväelaste kõikvõimalike ühiskondlike organisatsioonide esindajad. Pajuri kinnitusel on enamik inimesi nüüdsel ajal aastapäeva üritustel sageli pigem passiivsed osalejad, kelle valduses on terve hulk igasuguseid meediakanaleid.

«Tollane vaimsus oligi rohkem isetegemine ja kaasalöömine,» rääkis ajaloolane. «Taheti kõiges aktiivselt osaleda, mitte jääda ainult pealtvaatajaks. Seltsid ja koolid läksid rongkäigule ja keegi neid ei sundinud, see oli kõik altpoolt tulnud tahe.»

Ka väiksemates rahvamajades korraldati piduõhtuid, mille juurde kuulusid ka näitemängud. Rahvalike teatritükkide etendamine iseseisvuspäeva puhul kuulus nii suuremate linnade kui ka väiksemate asulate programmi läbi kogu sõjaeelse aja.

Pätsi-Laidoneri diktatuuri kehtestamise järel muutusid paraadid militariseeritumaks. Kaitseväe paraadidel näidatud tehnika oli veel 1920. aastatel oma ajastule kohane Renault’ kergtankide ja massiivsete Briti tankidega, ent 1930. aastatel jäi üle platsi vuranud raud tolle ajastu sõjanduse arengule ilmselgelt jalgu. Ja seda lausa nii hullusti, et kui veel 1937. aastal lendas Vabaduse platsist madallennul üle üheksast lennukist koosnev eskadrill, siis järgneval aastal lennukeid enam ei näidatud. Need olid näitamiseks lihtsalt piinlikult vananenud ja lennuväelased marssisid koos teistega.

Nii muutusid paraadid küll väliselt militariseeritumaks, ent vaenlasele ohtlikku oli näidatud sõjatehnikas järjest vähem. «Samas kippus tagasi tulema kõikvõimalike vormiriiete kultus,» rääkis Pajur.

Paraadide juurde kuulusid enne sõda ka kahuripaugud. 1940. aastal olid riigis juba Punaarmee baasid ja maal, eriti Lääne-Eestis, enam paraade ei korraldatud. Ka Tallinna paraad oli varasemast palju lühem ning sõjaväe ja Kaitseliidu üksused osalesid vaid jalgrivis, ilma sõjatehnikata. Kogu üritus koos presidendi kõne ja marsiga kestis 25 minutit.

Paraadidel tuli ette ka äpardusi: Kaitseliidu suurtükki vedas traktor, 1934. aasta paraadil käis aga otse riigivanema tribüüni ees pauk ja traktor jäi seisma. Traktor konutaski seal paraadmarsi lõpuni.

Eriti iseseisvusaja esimesel poolel peetud kõned polnud kuigi pikad. Riigivanem pidas tähtsaima kõne Vabaduse platsi paraadil ja lühike oli see juba seetõttu, et õues polnud kuigi soe. Kõnede läbiv teema oli Vabadussõda ja langenute mälestamine. 1930. aastatel hakkas sellele lisanduma sotsiaalmajanduslike saavutuste loetelu.

Iseseisvuspäevaga kaasnes pidulik aktus, mis toimus sageli Estonia teatris. «Praegusel ajal on meil välja kujunenud presidendi esinemise tava, aga tollastel aktustel oli enamasti mitu esinejat ja kõnet,» selgitas Pajur. «Juba ainuüksi seetõttu ei saanud keegi lubada endale väga pikki kõnesid.»

1930. aastate lõpu poole siiski olukord muutus ja peaministrid hakkasid pidama õige pikki kõnesid.

Peoperemees linnapea

1921. aastal andis riigivanem pärast kontserti Estonias nn raudi – praeguseks unustatud sõna tähendas poliitilise tähtsusega seltskondlikku koosviibimist. Pajuri hinnangul võiks seda üksnes väga tinglikult pidada praeguse presidendi vastuvõtu eelkäijaks.

«Esiteks ei kujunenud sellest kindlakujulist traditsiooni,» lisas ajaloolane. «Pärast ametlikku aktust ei pruukinud sugugi olla raut ja ka ametlikud aktused ei toimunud iga kord Estonias, vaid erinevates saalides. Aktustel polnud riigivanem kõige tähtsam kõneleja, vahel rääkis sõjaminister, siis jälle riigikogu esimees, aga peo peremees oli Tallinna aktustel hoopis linnapea. Tema avas ja lõpetas aktuse, tema juhtis kogu üritust.»

See, mida 1921. aastal nimetati raudiks, kujunes hiljem riigivanema pidusöögiks. Need korraldati eri kohtades ning ei pruukinud toimuda samas hoones, kus aktus. Dineel osales väga vähe inimesi, riigi tõeline kõrgkiht. Kutsutute hulgas polnud kaugeltki kõik riigikogu liikmed. Osalejaid oli Pajuri sõnul pigem alla saja, juubelipidustuste ajal rohkem.

«Väikest seltskonda sai ka paremini toita,» muigas ajaloolane. «Kui praegu on tikuvõileivad, siis tollal pakuti ikka mitmekäiguline õhtusöök.»

1928-1938
1928-1938
 
Iseseisvuse kümnenda aastapäeva tähistamine möödus veel demokraatlikus riigis, 1938. aastal peetud pidustusi ilmestas juba Konstantin Pätsi isikukultus.

Rongkäike korraldati ka väiksemates paikades, pildil 10. aastapäeva rongkäik Kilingi-Nõmmel 1928. aastal.

Enne sõda oli kombeks kaunistada vabariigi sünnipäeval hooneid kuusevanikutega. Pildil Kilingi-Nõmme jaamahoone 10. aastapäeva ajal, 1928. aastal. 

1937. aasta paraad Vabaduse väljakul.

Vabariigi 20. aastapäeva tähistamine Tartu Raekoja platsil 1938. aastal.

Vabariigi 20. aastapäevaks 1938. aastal pandi Vabaduse väljakule püsti tribüün, mis toob ehk mõnelegi meelde nõukogudeaegsete paraadide kohustusliku atribuutika.

Eesti Vabariigi 20. aastapäeva aktus Kauksi algkoolis 1938. aastal. 

Kaupluste vitriinidele paigutati iseseisvuspäeval sageli riigitegelaste fotosid. Selline oli Eesti Vabariigi 20. aastapäevale pühendatud vitriin tööstusnäitusel 1938. aastal. 

1930. aastate lõpus muutusid riigivanema pidusöögid uhkemaks, siis toimusid need juba Kadrioru lossis. Eraldi kätlemistseremooniat polnud, küll aga võttis riigivanem 1920. aastate algul õnnitlejaid vastu oma Toompeal asunud ametikorteris. Toona pääsesid õnnitlema ka mitmesuguste seltside esindajad, aga 1930. aastate lõpus seda enam ei olnud.

«Kirjanduseski on öeldud, et Päts üritas kujundada 1930. aastate lõpus mingit Eesti eliiti, toimus eristumine kõrgkihi ja lihtrahva vahel,» märkis Pajur.

Ball toimus ohvitseride keskkogu kasiinos Raekoja platsil, praeguses õpetajate majas. Balli korraldas sõjaminister, aga lisaks ohvitseridele osalesid seal enamasti ka kõrgemad riigitegelased.

Imetabane valgustus

Läbi kogu sõjaeelse vabariigi oli rahva ja ajakirjanduse jaoks suurimaks tõmbenumbriks hoonete valgustamine, lisaks oli kombeks ehtida maju vanikutega. Eriti 1920. aastatel oli pimedal talveajal linna valgustamine midagi täiesti uudset.

Nii kirjutas Postimees 1925. aastal järgmist: «Õhtul kella seitsmest alates, kui Suurelturul põlema süüdati hiiglalambid, mis üles olid seatud kaubamaja omaniku Kapsi poolt ja korraldati tulevärk, oli rahvamurd nii suur, et läbipääs võimatuks sai. Äri vaateakende ees, mis suuremast osast hästi olid dekoreeritud, seisis lõunast kuni hilja õhtuni suur rahvahulk.»

Ka aastal 1928, juubeliaastal hõiskas Postimees Tallinna illumineerimise üle. «Pimeda tulek tõi haripunkti: tänavad muutusid otse sumisevateks mesipuudeks, ilutulestik kõikides värvides, tänavate kiirgavus võistleb päevavalgusega. /.../ On see ikka Tallinna? Nagu raske uskuda. Tekib juba kahtlus, et oleme juubeli puhul sattunud ekvaatorile mõnituhat kilomeetrit lähemale ja oleme äkki muutunud lõunamaalasteks.»

Ning edasi: «Tuli liigub ja sähvib valgustusilustustes; eriti huvitav on esiküljel ilustus «E. W. ja 10.», mida elekter alaliselt kirjutab ja kustutab,» kirjeldas Postimehe reporter Tallinna raekoda.

1920. aastal sai vabariigi aastapäevadel alguse vahelduva eduga iseseisvusaja lõpuni kestnud tornide muusika traditsioon. See tähendas, et kirikute ja teistegi tornide tippu kogunesid orkestrid, kes mängisid koraale.

Kuidas tähistasid 24. veebruari inimesed kodus? Küllap üsna samamoodi kui praegu – kes kuidas. Eesti Rahva Muuseumi kogutud mälestustes räägib Heinrich Kruup 1939. aasta iseseisvuspäevast Virumaal: «Vabariigi aastapäeval sõitsin koos vanematega hobusega külla Pagaril elava tädi lasterikkale perele. /.../ Isal ja tädimehel jätkus napsiklaasi kõrval ka sellist juttu, mida tasus kuulata. Mälestati ka üht meie sugupuu esindajat – August Kruupi –, kes oma elu Vabadussõjas ohverdas kodumaa vabaduse eest võideldes, ning ka teist Kärasilt pärit, praegu suguvõsas hinnatud meest, kes oma võitlustee lõpetas punastelt ära võetud soomusautol.»

1921. aastal sündinud Edla Renee Krusten meenutas lapsepõlvest Tallinnas, et vabariigi aastapäeval tulid külalised. «Kuna mu sünnipäev langes väga lähedale vabariigi aastapäevale, siis tähistati seda koos. Mõnikord läksime koos sõbrannaga õhtul Toompeale vaatama ilutuledega kaunistatud riigihooneid.»

Isikukultuse süvenemine

1930. aastate teise poole vabariigi aastapäeva tähistamiste juurde kuulusid juba pikad loetelud riigi saavutustest ja süvenes Pätsi isikukultus. 1938. aasta juubeliaktusel Estonia kontserdisaalis pidas peaministri asetäitja Kaarel Eenpalu naiskodukaitsjatele pika kõne, ning alustades muistsest vabadusvõitlusest väitis ta, et 700-aastane orjapõli oli pigem okupatsioon ja 1918. aastal juhtunu vabaduse taastamine.

«Konstantin Pätsi tuleb lugeda Eesti riikliku uuestisünni isaks mitte ainult sellepärast, et ta oli riigi kõrgema valitsemise juhiks teise vabadusvõitluse raskemail aegadel, vaid ka eriti sellepoolest, et ta kogu oma elu on pühendanud Eesti rahva asutuste tagasivõitmisele juba oma tegevuse algaastaist peale, ligi 40 aastat tagasi.» Johan Laidoneri nimetas Eenpalu omakorda Eesti uuestisündinud sõjaväe isaks.

Eesti
Vabariigi aastapäev
 
1920. ja 1930. aastatel oli Eesti kaitsevägi kordades suurem kui praegu. Kuna ka vabadussõda püsis värskelt mälus, oli aastapäevade keskmes sõja meenutamine ja langenute mälestamine.

Paraadid paraadideks, aga sõjaväelased on pidupäevadel alati osanud kangest napsist lugu pidada ja neid kenade tüdrukute seltsis veeta.

Paraadi peeti isegi praegu peaaegu asustamata Naissaarel, millel oli enne sõda ka suur riigikaitseline tähtsus.

Vabadussõjast osa võtnud Riisaküla mehed vabariigi aastapäeval.

Eesti Vabariigi aastapäev Tartu ratsarügemendi õuel.

1939. aastal paistis isikukultus süvenevat – Postimees kajastas 23. veebruaril toimunud Pätsi 65 aasta juubelit vaimustusega pea tervel leheküljel. Sõna «president» algas kõikjal suure tähega, Pätsi valiti küll aukodanikuks, küll teaduste akadeemia auliikmeks. Kadrioru lossis käis delegatsioon delegatsiooni järel, et Pätsi kiita ja oma kingitus üle anda.

Ettevõtjad alustasid pöördumist presidendi poole järgnevalt: «Teie isalikul hoolitsusel on riigi ettevõtlus saavutanud viimaseil aastail olulisi tulemusi meie rahvamajanduse tähtsamatel aladel.» Presidendi sünnipäev ja vabariigi aastapäev olid nii läbi põimunud, et lehti lugedes tekib kohati küsimus, kumb oli suurem sündmus.

Riigi propagandatalitus töötas 1930. aastate teisel poolel välja spetsiaalsed näidiskõned. Need kujutasid endast mitme lehekülje pikkusi valmis kõnesid, kuhu oli muuhulgas märgitud, millal tuleb teha leinaseisak langenute mälestamiseks ja millal mängida hümni. Nii ülistas üks selline 1939. aasta kõnekava Pätsi tema 65. sünnipäeva puhul.

1940. aasta veebruaris asusid Eestis juba Punaarmee baasid, juunipöördeni jäi vähem kui neli kuud. Isikukultus oli aga Postimehest kadunud. Kadrioru lossis korraldati rekordiliselt rahvarohke vastuvõtt 500 inimesele ja teenetemärke jagati sel viimasel tähistamisel enne okupatsiooni lausa 961 – esimest korda oli neid antud 1938. aastal.

VABA RAHVA VABA MAA
24. VEEBRUARIL 1940. a.
Eesti vabaduse ja edu pandiks on meie rahva põline kultuur, tema töökus, visadus ja purustamatu side oma isamaaga.

Vabariigi aastapäeva teistest üritustest peale paraadi kujunes Tallinnas rahvarikkaimaks ja meeleolukaimaks pidulik kontsert-aktus "Estonia" kontsertsaalis. Roheliste ja riigivärvidega dekoreeritud saal täitus tulvil kuulajaist. Aktusele saabuvat peaministrit prf. J. Uluotsa tervitati soojalt rohkearvulise publiku poolt. Peaminister esines aktusel pikema sõnavõtuga. Aktusel oli rohkesti riigi ja seltskonna esindajaid, valitsuse liikmeid, diplomaatliku korpuse esindajaid jt.

Pidulik aktus algas A. Lemba hoogsa “Piduliku avamänguga” Tallinna Töölismuusika Ühingu orkestri esituses. Aktuse avasõnad ütles Tallinna ülemlinnapea kindral-major A. Tõnisson, kes oma kõnes tervitas kokkutulnuid, eesotsas peaministriga.

Peale aktuse avamist astus kiiduavalduse saatel kõnetooli peaminister prof J. Uluots.

Loe Uluotsa kõnet edasi originaalfailist

Konstantin Pätsi kõned puudutasid rahva hingekeeli

Jaan Tõnissoni kuivavõitu kõnemaneer võis jääda lihtrahvale võõraks, ent Konstantin Päts meenutas oma emotsionaalsete ja pehmete sõnavõttudega veidi tõepoolest seda Pätsi, kellest kõneleb kirjanik Andrus Kivirähki loodud Ivan Orav.

«Noored armunud korraldasid Pätsi pool salaja kohtumisi, värsked abielupaarid mesinädalaid,» meenutas Ivan Orav. «Iga inimese jaoks jätkus Pätsil häid sõnu, lahkeid pilke ning ahjupraadi. Ise käis ta rahva hulgas tillukese lapiga ringi, pühkis siit, kohendas sealt.»

Ajaloolasel Ago Pajuril on keeruline tuua sõjaeelsest vabariigist esile riigivanemat, keda võiks pidada silmapaistvalt heaks kõnemeheks. «Kõnet peaks kuulama, mitte lugema ajalehest refereerituna,» rääkis ta. «Ajalehest ei tule välja intonatsioon, miimika ega kogu selle pöördumise inimlik pool.»

Pätsi kõned on Pajuri hinnangul lugemismaterjalina võrdlemisi ilmetud. «Samas on Pätsi kõnesid kuulnud inimesed öelnud, et tal oli mingisugune selline karisma, millega ta suutis rahvast endaga kaasa tõmmata ja isegi liigutada,» ütles ajaloolane. «Põllutöö kongressidel või Põllumeeste Kogude suurfoorumitel oli Päts traditsiooniliselt lõpusõna ütleja ja maamehed olla sorinal nutnud, kui riigivanemat kuulasid.»

Tõnisson oli aga kõnemehena üsna külm. «Temal ei õnnestunud ilmselgelt rahvalt liigutust või pisaraid välja kiskuda,» lausus Pajur. «Ta oli hoiakutelt ja sõnavõttudelt natuke aristokraatlikkusse kalduv.»

Selle loo veebiversiooni juures on toodud ära nii Pätsi kui ka Tõnissoni raadiokõned ja erinevused on ilmsed. Tõnissoni kõnemaneer oli teravam, häälikud selgemalt välja öeldud ning tekst sisult kuivem ja akadeemilisem. Seevastu Pätsi kõned on emotsionaalsemad ja pehmemad, teisisõnu rahvalikumad.

Isikukultuse süvenedes kujutatigi Pätsi omalaadse rahva isana, iseseisvuse loojana. Tema kõned kinnitasid seda kuvandit, teod aga andsid mõista, et tegu on märksa kõvemast puust mehega.

1935. aastaks oli Pätsi kehtestatud diktatuurist möödas juba ligi aasta. Paraadil peetud kõnes andis riigivanem pigem mõista, mida tema ehk riik rahvalt ootab: «Kui meie kõik oma kohuseid riigi vastu täidame, siis võime kindlasti loota, et astume vastu paremale tulevikule, nõnda et meie maa ja rahvas võib tunda vaikset õnne ja rahu väikeses armsas Eesti riigis.»

Tüütavalt pikad kõned

Ent ka Tõnisson võis olla südamlik. 1925. aasta iseseisvuspäeval muretses toonane riigikogu esimees Postimehes selle pärast, et see sündmus ei muutuks pelgaks riiklikuks pühaks. «Oleks kahju, kui nüüd meie rahvuslik vabaduspäev oma avaliku pidulikkusega meie inimestele ainult riiklikuks pühaks jääks, mida meil peetaks ametlikult, ilma et igaüks meie hulgast seda päeva ühtlasi peaks omaks pühaks, mida peetaks täie anduvuse ja rõõmuga. Põhjust seks on meie põlvel küllalt.»

Aastal 1928, juubeliaastal trükkis ajaleht ära toonase riigivanema Tõnissoni pika kõne, mille too oli riigikogule pidanud. Sõnavõtust ilmnes, et maareform kulges vaevaliselt, teisalt oli ta uhke selle üle, et vähemusrahvustel on maailmas unikaalne rahvuslik omavalitsus.

«Eesti riik ei taha enesega köita rahvusi nende omapärasuse kaotamise teel, vaid Eesti Vabariik tahab näha, et kõik tema pinnal elavad rahvused, hoides alal oma rahvusliku algupära, oma riigiustavusega, oma osavõtuga rahvuslikkudest huvidest kõrgemalseisvatest ülesannetest, oma ülesehitamise tööga Eesti Vabariigis, sulaksid ühiseks rahvaks, kes tunnistab oma isamaaks kõigile ühise Eesti, kes üheskoos töötades, üheskoos luues, ühiselt kannatades ja rõõmustades loob ajakohase survest ja rõhumisest vaba patriotismi, milles peituvad riigi alalhoidmise ja õitseleviimise hoovavad jõuallikad.» Kas lugeja pani tähele, et see pikk lõik on üks lause?

Tõnisson jäi sel majanduskriisieelsel ajal majanduse käekäiguga rahule: «Maksud on küll rasked, kuid neid tasutakse korralikult. Kaupade sisse- ja väljavedu on tasakaalus. /.../ Jätkub meil leiba ja leidub ulualust, kuigi on puudust ja kitsikust.»

Toonased kuulajad võisid näidata väiksema kaliibri tegelastele ka jalgade trampimisega oma pahameelt, kui kõne oli tüütult pikk. Nii läks 1937. aasta iseseisvuspäeval parasjagu põhiseadust koostava rahvuskogu esimese koja esimehel ja hilisemal peaministril Jüri Uluotsal. «Kuna kõned olid pisut pikad ja rahvast saal kiilutult täis, siis tulid ette ka mõned minestamised, mistõttu publik pisut ärevaks läks ja aktusekõnelejale jalgade trampimisega märku andis,» kirjutas Päevaleht.

Kindlustunde puudumine

1940. aasta iseseisvuspäeva kõnedes on selgelt tuntav riigijuhtide kindlusetus vabariigi tuleviku suhtes. Iseäranis pika ja kestvaid kiiduavaldusi saanud kõne pidas Estonia aktusel maha valitsusjuht Uluots, paraadil võttis mõistagi sõna ka president Päts: «Meie ei julge, ei tea öelda, kuhu välja viib see hirmus võitlus, mis praegu maad võtmas on. /.../ Meie täname oma saatust, et ta meile võimalikuks on teinud rahulikult areneda ja kaitsta oma kodumaad ja neutraliteeti, jäädes praegu kõrvale teiste rahvaste heitlustest.»

Pätsil on riigi tuleviku suhtes tõsiseid kahtlusi: «Kui meie tahame aga nüüd oma tuleviku kohta soovi avaldada, siis sooviksin, ja ma usun kõik meie kodanikud, et järgnev aasta lubaks meid rahulikult elada ja oma kohuseid täita kui haritud riik ja rahvas teiste vahel, et meil võimalik oleks jääda ilma nendest katsetest, mida endaga toob kaasa sõda. /.../ Kui meie kõik oma püüded ja tahtejõu ning parema arusaamise koondame selleks, et kaitsta oma rahvast ja kodumaad suurte õnnetuste eest ja kui meie seda silmas peame, et meil nii palju on kaotada ja võib-olla terve rahva tulevik võib kaotamisele tulla, siis koondame ennast, kodanikud, kui üks mees oma valitsuse ja oma riigi kõrgemate ning kohalikkude asutuste ümber ja hoiame kõrgel käe, nagu piibel ütleb, et läheks võitlus mööda meie maast ja rahvast, et võiksime oma riigis rahulikult areneda ja kultuuritööd edasi teha.»

Ka Uluotsa sõnavõtust kumab läbi lootus, et Eesti saab jätkata iseseisvana – usuks või veendumuseks ei saa seda kuidagi nimetada. «Ka praegusel rahvaste raske konflikti aegjärgul tahame loota, et ka meie rahva looming ja töö edaspidi kestab niikaugele, kui inimlik silm üldse arvata võib. Kõik meie üksteise järgi kaome, aga peab jääma Eesti rahvas oma edaspidiste põlvede, oma tütarde ja poegade näol. Mida meie praegu võime teha, on see, et meie praegustel aegadel kõik püüame kokku hoida. Igaüks oma parema arusaamise järgi. Aga ma tahaksin mõelda, et meie kõik oma sügavamas südamepõhjas veel paneme toime igaüks oma majas, oma kodus, igaüks oma pühamas kohas ja paigas ühe palve: meie palume seda saatuse määrajat, seda jumalat, kes meie rahvast on sajandite jooksul hoidnud ja kaitsnud. Meie palume teda ja ütleme: Hoia ja kaitse, et Eesti rahva vaba maa jääks seisma ja püsima! Ja ma tahan mõelda, et see saatus ja igaviku hääl, kes eesti rahvast on juhtinud läbi rasketest aegadest, meile kõigile annab julgust, jõudu ja usku ning ütleb meile: Vaba rahva vaba maa jääb püsima, jääb seisma ka!»

Pärast rohkete kiiduavalduste saatel peetud peaministri kõnet laulis rahvas spontaanselt hümni. Mõni kuu hiljem toimus riigipööre, 1941. aasta südasuvel jõudis Eestisse sõda.

Fotode allikad: ERM, Eesti Ajaloomuuseum, Eesti Sõjamuuseum, Tartu Linnamuuseum. Videote ja helifailide allikas: Eesti Filmiarhiiv