Kui elad kas või ajutiselt väljaspool oma päritoluriiki, on üsna loogiline, et oskad vähemalt ühte võõrkeelt vähemalt sel tasemel, et võõral maal hakkama saada.
Tellijale
Keelte tundmisest
/nginx/o/2017/12/15/7408223t1h7242.jpg)
26. veebruar 2016, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroopa südames kuuleb palju eri keeli. Esialgu ei eristanud mu kõrv poola keelt horvaadi keelest ega bulgaaria keelt rumeenia keelest. Nüüd olen juba rohkem vilunud ning eristan ka inglise keele aktsente ja suudan tuvastada inimese päritoluriigi. Alguses olin üllatunud, kui minu inglise keele peale arvati ära, mis riigist ma pärit olen. Nüüd mõistan, et need inimesed olid juba pikalt sellises multilingvaalses keskkonnas viibinud. Isegi minu nelja-aastane poeg suudab juba mingil määral eri keeli tuvastada. Mulle meeldib, et alati küsib ta siis ka juurde, mis maa see on, kas seal on soe või külm ja missugune on nende lipp.