Postimehe aasta inimeseks 2010 tunnistatud kopsuarst Tanel Laisaar tunnistas, et ehkki ta oli kohe pärast esimest edukalt lõppenud kopsusiirdamisoperatsiooni põhimõtteliselt valmis kohe järgmise tegemiseks, püsis operatsiooni järel närvipinge veel nädalaid.
Laisaar rääkis Postimees.ee’le, et kopsusiirdamise mõtet on heietatud juba enam kui kümme aastat, kuid konkreetselt sel sügisel edukalt tehtud Eesti esimese kopsusiirdamise ettevalmistuseks kulus kolm aastat. Programmiga oli tema sõnul seotud kokku üle 30 inimese.
«Võtmeisikuks, ma arvan, on kogu selles programmis hoopis pulmonoloog Marget Savisaar, kes on tohutu töö teinud ära patsientide ettevalmistamisel ja järelraviga,» kiitis ta. «Samuti intensiivraviarstid, anestesioloogid, infektsionistid, patoloog… kes on kõik pidanud end nende nüanssidega kurssi viima, mis kopsusiirdamist puudutavad. Kõik on seda teinud oma töö kõrvalt ja seepärast on läinud nii kaua aega.»
Esialgu poldud tema sõnul isegi kindlad, kas hakataksegi ise kopsu siirdama – esimene Eesti siirdamine sai ju tehtud Viinis. «Seda mudelit mõnel pool kasutatakse, aga see ei tööta väga hästi. Mõistlik on ikkagi tegeleda siirdamisega omal maal,» kinnitas Laisaar.
Operatsiooni läbiviimine Laisaarele mingeid erilisi saavutuse emotsioone ei toonud. «Kui operatsioon lõpeb, pole kõik ju kaugeltki tehtud – siis suuresti alles hädad ja probleemid algavad, nii et närvipinge säilis veel nädalateks,» sõnas ta. Siiski läks kõik hästi, patsient kosub jõudsalt kodus.
Teisalt oleks meeskond olnud sobivate tingimuste korral valmis kasvõi kohe järgmisel päeval samasugust operatsiooni teisele patsiendile tegema: «See sõltub ainult sellest, kuidas leiame sobiva organdoonori.»
Kliinikumil on teada patsiendid, kes vajavad kopsusiirdamist, praegu on Eestis neid kolm. Doonori leidmine on keerulisem. «Meie väiksusest tulenevalt ei ole doonoreid palju ning nende väheste doonorite sobitamine väheste patsientidega ei pruugi alati õnnestuda – see on põhjus, miks väikeses riigis on siirdamisega keeruline tegeleda,» selgitas doktor. Tema sõnul on Eestis doonoreid miljoni elaniku kohta pigem palju.
Positiivne tähelepanu haruldane
Postimehe aasta inimese auhind vastu võttes tõdes Laisaar, et see on laiem tunnustus kõigile Eesti arstidele, kes satuvad harva meedia huviorbiiti positiivsete uudistega. Vastates küsimusele, kas tema hinnangul võiks meedia tähelepanuväärsetest saavutustest meedias enam rääkida, tõdes Laisaar, et eks seegi tekitab arstide seas võõristust. «Meie eesmärk pole meediasse pääseda, vaid patsiente hästi ravida. Teisest küljest meditsiin areneb tohutult kiiresti ning meedia on väga võimas nende arengute tutvustamiseks nii patsientidele kui ka arstkonnale,» arutles ta.
Laisaare sõnul ei saa küll operatsioone lahterdada õnnestunuteks ja ebaõnnestunuteks, kuid tõdes, et tal on töös ette tulnud ebaõnnestumisi. «Meditsiinis on palju ette ennustamatut, seda teades püüan neid mitte läbi elada. Tähtis on arsti ja patsiendi usalduslik vahekord, mis tänapäeva meditsiinis hakkab ära kaduma, sest üha enam kipub ka meditsiin muutuma tööstusharuks ja sellest on kahju,» rääkis arst. Palju tehakse ära masinatega, palju on kiirustamist ning patsiendiga ei tegele vaid üks arst, vaid ta läbib n-ö konveierit meditsiinisüsteemis. «See kaotab ära arsti ja patsiendi suhte.»
Põhitöö kõrvalt mahukat kopsusiirdamise programmi juhtival doktoril jagub tööd küllaga. «Mis see vaba aeg on?» naeris Laisaar. «Seda aega pole palju, aga järjest rohkem õpin arvutikaant kinni panema ja oma asjadega ka tegelema.»