Eestlased kardavad Venemaa agressiooni siinsetest venelastest rohkem

FOTO: SCANPIX

Sõjalise kokkupõrke ohtu Eesti ja Venemaa vahel peab võimalikuks veerand Eesti elanikest, sealjuures kardavad võimalikku konflikti eelkõige eestlased, selgub europarlamendi saadiku Yana Toomi büroo tellitud Saar Polli uuringust.

23 protsenti kõikidest vastanutest leiab, et Krimmi ja Ida-Ukraina sündmuste valguses eksisteerib sõjalise kokkupõrke oht Eesti ja Venemaa vahel. 73 protsenti sellist ohtu ei näe. 16 protsenti eestlastest ja 64 protsenti mitte-eestlastest on täiesti veendunud, et sõjalise konflikti ohtu naaberriikide vahel ei ole.

Uuring tõestab, et mitte-eestlaste seas puudub toetus sarnastele sündmustele, mis said kaks aastat tagasi alguse Ida-Ukrainas. Vaid üksikud küsitlusele vastajad usuvad, et venekeelsed elanikud peaksid looma mitte-territoriaalse kultuuriautonoomia (kuus protsenti), nõudma territoriaalset autonoomiat (kaks protsenti) või lahkuma Eestist (viis protsenti).

Rääkides sellest, kuidas vähemusrahvused peaksid Eestis käituma, leidis 64 protsenti vastajatest, et siinsed venekeelsed elanikud peaksid olema Eestile lojaalsed ning austama eestlaste õigust oma riiki juhtida. Enam kui pooled (52-56 protsenti) arvasid  veel, et Eesti venekeelsed elanikud peaksid keskenduma oma isiklike ja perekondlike probleemide lahendamisele, et neil tuleks lahendada koos teiste Eestis elavate rahvustega siinse riigi ees seisvaid probleeme ning et neil tuleks austada eesti keelt ja kultuuri, andes oma lastele eestikeelse hariduse.

Eesti rahvusest vastajad nõustusid kõige enam väitega, et venekeelsed elanikud peaksid olema riigile lojaalsed ja austama eestlaste õigust oma riiki juhtida (74 protsenti). Mitte-eestlased aga nõustusid eeskätt sellega, et neil tuleks keskenduda isiklike probleemide lahendamisele (65 protsenti) või lahendada koostöös teiste rahvustega Eesti ees seisvaid probleeme (63 protsenti).

Eestlaste ja mitte-eestlaste igapäevaprobleemid on valdavalt sarnased

Erinevate eluvaldkondade võrdluses on Eesti elanikel viimasel paaril aastal kõige  enam probleeme esinenud terviseabi kättesaadavuses. 60 protsenti on tunnetanud probleeme seoses hambaravi ja 65 protsenti muu meditsiinilise abi kättesaadavusega. Vähim on probleeme esinenud pensioni saamisel (kaks protsenti), elamisloa saamisel (kaks protsenti) ja Eesti kodakondsuse saamisel (viis protsenti.)

Mitte-eestlased nendivad sagedamini, et on kokku puutunud probleemidega terviseabi kättesaadavuses, aga ka töö leidmisel, hariduse kvaliteedis, eluasemekulude maksmisel, kiirlaenu tagasimaksmisel ja kodakondsuse või elamisloa saamisel. Samas ei erine rahvuse lõikes oluliselt toetuste, hüvitiste ja pensioni saamine, juurdepääs juriidilisele abile ja suhtlus õiguskaitseorganitega.

69 protsenti vastajatest on viimase kahe aasta jooksul teinud palgatööd (65 protsenti eestlastest ja 76 protsenti mitte-eestlastest). Kuigi valdav enamus neist (79 protsenti) ei ole endi hinnangul töökohal probleemidega kokku puutunud, nimetas 11 protsenti, et on pidanud tegema ületunde ilma selle eest tasu saamata ning 10 protsenti, et on pidanud töötama ohtlikes tingimustes, kus tööandja teadlikult eirab ettenähtud norme.

Eestlased on uuringu andmeil erinevate probleemidega töökohal mõnevõrra rohkem kokku puutunud kui mitte-eestlased.

Suur osa (79 protsenti) inimestest, kes on viimase kahe aasta jooksul töötanud või tööd otsinud, ei ole töövaldkonnas kokku puutunud diskrimineeriva suhtumisega. Siiski ütleb üheksa protsenti, et on kogenud diskrimineerimist vanuse, kaheksa protsenti emakeele ja seitse protsenti rahvuse tõttu.

Mitte-eestlased on võrreldes eestlastega töösituatsioonis enam kokku puutunud diskrimineeriva suhtumisega emakeele (20 protsenti) või rahvuse pinnal (18 protsenti). Samas on mitte-eestlaste seas enam ka neid, kes ütlevad, et on kogenud diskrimineerimist muude asjaolude tõttu – näiteks vanuse, tervisliku seisundi, soolise kuuluvuse või perekondlike kohustuste täitmise tõttu.

Rohkem ollakse viimasel paaril aastal aga kokku puutunud probleemidega ametnikega suheldes. Levinumatena tuuakse välja protsesside aeglus (44 protsenti) ja seadusandluse keerukus (41 protsenti), aga ka ametnike-poolne ebakompetentsus (35 protsenti), hoolimatus (35 protsenti) ja ebameeldiv suhtumine (34 protsenti). Vähim (19 protsenti) on ette tulnud  keeleprobleeme. Mitte-eestlased on nende probleemidega oma sõnutsi enam kokku puutunud kui eestlased.

87 protsenti vastanutest ütles, et ei ole ametnikega suheldes kogenud diskrimineerivat suhtumist. Siiski on seitsmel protsendil vastajatest seda ette tulnud emakeele, kuuel protsendil rahvuse ja viiel protsendil vanuse pinnal.

Mitte-eestlaste seas on enam neid, kes on kogenud ametnike-poolset diskrimineerivat suhtumist emakeele (23 protsenti) või rahvuse (19 protsenti) pinnal.

Venelaste vähest esindatust valitsemisorganites seotakse keeleoskusega

Riigikogus ja valitsuses on eestikeelne elanikkond vastajate meelest paremini esindatud põhjusel,  et tegemist on Eesti riigiga (32 protsenti). 23 protsenti leiab, et see on tingitud venekeelse elanikkonna vähesest eesti keele oskusest. Mõlema väitega  nõustuvad keskmisest enam eesti rahvusest vastajad (vastavalt 37 protsenti ja 28 protsenti). Mitte-eestlastest usub 28 protsenti, et vähemusgrupi madal esindatus on põhjustatud rahvuslikust kuuluvusest.

Kui erinevast rahvusest inimestel Eestis oleks peale rahvusliku kuuluvuse täiesti ühesugused tingimused, oleks 39 protsendi vastanute arvates eestlastel siiski eelis teha poliitilist karjääri ning  29 protsendi meelest eelis osaleda poliitilistes otsustusprotsessides ja avaldada arvamust.

Hinnanguliselt kolm neljandikku vastajatest (73-75 protsenti) leiab, et äris, hariduses ja materiaalse heaolu saavutamises oleks võimalused võrdsed.

Mitte-eestlased usuvad kindlamalt, et võrdsete tingimuste korral jääks eestlastele teiste rahvuste ees eelis, eriti võimalustes teha poliitilist karjääri (75 protsenti) ja tagada endale materiaalne heaolu (52 protsenti).

Eestlased ja venelased suhtlevad enamasti tööl või koolis

Eesti- ja  venekeelse elanikkonna omavahelist suhtlust Eestis tuleb kõige sagedamini ette tööl või koolis (84 protsenti), aga ka oma naabruskonnas (73 protsenti), hobidega tegeledes (58 protsenti) ja erinevates ühiskondlikes tegevustes (55 protsenti). Kõige harvem leiab rahvuste vahelist suhtlust isiklikus elus. Mitte-eestlased kalduvad   sagedamini nentima, et suhtlevad erinevates situatsioonides eestikeelse elanikkonnaga.

44 protsenti küsitletutest sooviks töötada kollektiivis, kus on nii vene- kui eestikeelsed inimesed, ja 40 protsenti jaoks ei ole töökollektiivi rahvuskoosseis oluline. Vene rahvusest inimeste seas on rohkem neid, kes sooviksid töötada mõlemakeelses keskkonnas (58 protsenti), eestlaste  hulgas  aga neid, kelle  jaoks  ei ole kollektiivi keeleline koosseis oluline (42 protsenti). Kui need kaks kategooriat koondada, näitab uuring, et 80 protsenti eestlastest ja 93 protsenti mitte-eestlastest on avatud töötamisele kakskeelses keskkonnas.

Sarnaselt eelistaks 42 protsenti elada majas, kus naabriteks on nii eesti- kui venekeelsed inimesed ning 38 protsendi jaoks ei ole oluline, millist keelt nende naabrid kõnelevad. Siingi on mitte-eestlaste seas enam neid, kes tahaksid elada kakskeelses majas (59 protsenti), samas kui suure hulga eestlaste jaoks ei ole naabruskonnas räägitav keel oluline (40 protsenti). Need kaks kategooriat kokku liites ilmneb, et 73 protsenti eestlastest ja 94 protsenti mitte-eestlastest on valmis elama kakskeelses keskkonnas.

Venelased soosivad eri rahvustest inimeste abielu eestlastest rohkem

Hinnanguliselt iga kolmas vastaja (32 protsenti) suhtuks pooldavalt sellesse, kui keegi nende lähedastest abielluks teise rahvusgrupi esindajaga. Umbes iga teine (51 protsenti) jääks erapooletuks ning 15 protsenti oleks sellele vastu. Ka siin näeme, et mitte-eestlased väljendavad positiivsemat suhtumist lähedase inimese abiellumisesse eestlasega (45 protsenti),  kuid eestlaste hulgas enam neid, kes jääksid antud küsimuses erapooletuks (54 protsenti). Pooldajate ja erapooletute kokkuliitmine näitab, et 80 protsenti eestlastest ja 89 protsenti mitte-eestlastest oleksid laias laastus avatud ideele lähedase inimese abiellumisest teise rahvusgrupi esindajaga.

Veidi madalam on vastajate toetus sellele, kui nende keegi lähedastest otsustaks oma lapse üles kasvatada teise rahvuse esindajana (20 protsenti). 40 protsenti jääks selles küsimuses erapooletuks ja 36 protsenti oleks otsuse vastu. Mitte-eestlastest suhtuks 35 protsenti lähedase sellisesse otsusesse toetavalt, samas kui 45 protsenti eestlastest ei oleks selle poolt ega vastu. Kokku on pooldajaid ja erapooletuid eestlaste seas 57 protsenti ja mitte-eestlaste seas 65 protsenti.

Elanikud teavad nii Eesti kui ka idanaabri peaministrit

Kõikidest respondentidest 85 protsenti teadis, et Eesti peaminister on Taavi Rõivas, ning 71 protsenti vastas õigesti, et Venemaa peaminister on Dmitri Medvedev. 93 protsenti eestlastest ja 66 protsenti mitte-eestlastest oskas õigesti nimetada Eesti peaministrit. Venemaa peaministri nime teadis 61 protsenti eestlastest ja 90 protsenti muu rahvuse esindajatest.

Eesti keelt peetakse oluliseks

98 protsenti vastanutest usub, et inimesed, kelle emakeel ei ole eesti keel, peaksid Eestis elades riigikeelt oskama. Samal ajal arvab 83 protsenti vastanutest ka, et nendel, kelle emakeel on eesti keel, on Eestis elades vajalik osata vene keelt. Eesti keeleoskamise vajalikkuses on suurem osa vastajaid täiesti ja vene keele omas pigem veendunud. 99 protsenti eestlastest ja 96 protsenti mitte-eestlastest peab eesti keele oskust vajalikuks. 79 protsenti eestlastest ja 91 protsenti mitte-eestlastest leiab, et Eestis elades on vajalik ka vene keele oskus.

Eestlased identifitseerivad end eestlastena, venelased Eesti elanikena

33 protsenti küsitletutest tunneb end Eestis elades esmajoones Eesti kodaniku ja pea sama palju (30 protsenti) eestlasena. Eestlased identifitseerivad end seejuures suuremal  määral läbi rahvuse (44 protsenti), mitte-eestlased aga peavad end pigem Eesti elanikeks (32 protsenti).

Välismaal olles tunneb 31 protsenti end eestlase ja 29 protsenti Eesti kodanikuna. Võrreldes Eestis olemisega tunneb suurem hulk välismaal olles end aga Euroopa Liidu kodaniku (12 protsenti)  või eurooplasena (kaheksa protsenti).

Eesti rahvusest vastajad tunnevad end ka välismaal viibides peamiselt eestlase (45 protsenti) või Eesti kodanikuna (31 protsenti) , muu rahvuse esindajad aga Eesti kodaniku (26 protsenti), Eesti elaniku (23 protsenti) või venelasena (20 protsenti). Mõlemas rühmas ilmneb tendents, et rohkem kui Eestis elades tuntakse end välismaal Euroopa Liidu kodaniku või eurooplasena.

Eesti elanikud peavad omakohut teatud olukorras õigustatuks

Vastajail paluti ka hinnata nõustumist väidetega, mis puudutavad ühiskonnas kehtivaid eetika-ja moraalinorme. Üle poole nõustub sellega, et huligaani võib karistada karmimalt kui seadus ette näeb, et avaldada ennetavat toimet teisele (55 protsenti), ja sellega, et võib edasi saata spikrit, et aidata lähedasel sõbral eksamit soovitada (51 protsenti). Eestlased väljendavad seejuures suuremat nõusolekut huligaani karmi karistamisega (59 protsenti) ja mitte-eestlased spikri edasisaatmisega (62 protsenti).

Saar Poll küsitles uuringu läbiviimisel 6.- 18. jaanuaril kokku 619 Eesti elanikku vanuses alates 15. eluaastast. Küsitlus viidi läbi kõikjal Eestis juhuvalimi alusel. Küsitluse valim vastab Eesti sotsiaaldemograafilistele tunnustele. 68,7 protsenti vastanutest on eestlased ja 31,3 protsenti mitte-eestlased.

Tagasi üles