Mäletan oma lapsepõlvest üht kõrge kapi peal seisvat kummastava välimusega nukku – tal olid maalitud sitikmustad saapad, valged kintspüksid, punane munder lampasside ja nöörõlakutega, must torujas sulega müts ja hirmuäratavalt suured hambad. Kuklas asus puust hoob, mida tõstes suu avanes ja klõpsatusega sulges. Minu maailma ei mahtunud arusaamine, miks peaks üks nukk olema nii kole.