Kolmandat põlve arstiametit pidav Tartu Ülikooli kliinikumi kopsuarst dotsent Tanel Laisaar (41) ütles Postimehe aasta inimese tiitlit pälvides napilt, et Eesti esimene kopsusiirdamine ei olnud tema jaoks eesmärk omaette – ta tegi lihtsalt oma tööd.
Tellijale
Postimehe aasta inimene on Eesti esimene kopsusiirdaja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas jäite esimese kopsusiirdamisega Eestis rahule?
Jäin rahule küll. Eks seda sai ka väga hoolega ette valmistatud – kolm aastat. Aga kui operatsioon läbi sai, ei tekkinud tunnet, et see oli nüüd suur saavutus. Tavaliselt pärast operatsiooni alles kõik hädad algavad, on mure patsiendi paranemise pärast ja selle pärast närveerisin veel nädalaid hiljem. Õnneks patsient kosub hästi ja on praeguseks juba kodus.
Mitu inimest operatsioonil osales?
Operatsiooni juures oli inimesi kindlasti rohkem kui tavaliselt. Operatsioonituba oli ikka inimesi täis. Operatsiooni ettevalmistusega tegeles üle 30 inimese. Suurte tähtedega tuleks ajalukku kirjutada ka pulmonoloog Marget Savisaare nimi. Temal oli selle operatsiooni õnnestumises ülioluline roll.
Kliinikumi ülemarst Margus Ulst on öelnud, et kopsusiirdamisest on ainult üks samm südamesiirdamiseni, kuidas te seda kommenteerite?
Üldiselt on ikka nii, et kopsusiirdamine on olnud kõigi organisiirdamisoperatsioonide järjestuses viimane. Alustatakse neerusiirdamisest, siis tuleb maksasiirdamine, siis süda ja siis kops.
Miks siis Eestis teisiti läks?
Eks meeskonnad, kes südame- või kopsusiirdamisega tegelevad, on erinevad. Mingit võidujooksu või võistlust samas ei ole. Meil lihtsalt ühel hetkel selline plaan kristalliseerus, et võiks kopsusiirdamise võimalusi uurida. Samas sõltub palju ka patsientidest.
Kuidas tekib otsus, et nii, nüüd oleme valmis kopsusiirdamist tegema?
Sellest on räägitud võib-olla rohkem kui kümme aastat. Aga see operatsioon ei ole nii lihtne. Ja siiani oli rindkerekirurgias veel palju muud teha.
Kopsusiirdamisel on kaks poolt – ühtpidi on see üks ravimeetod, nagu paljud teised. Ja varem oli see lihtsalt meie haigetele vajalik, aga kättesaamatu. Teisest küljest olid olemas patsiendid, kelle jaoks kopsusiirdamine on ainus võimalus. Eks see, et siirdamist vajanud inimesi oli ühel hetkel palju, andis ka kindlasti mingisuguse tõuke. Ja sellest kõik alguse saigi. Aga ega keegi ei tule ütlema, et tule ja tee. Kui teed, siis teed!
Kas kopsusiirdamine on olnud teie elus üks eesmärk, verstapost, milleni olete tahtnud jõuda?
Ei, nii ma küll ei arva. Minul ei ole mingeid selliseid eesmärke. Ma ei püstita tähiseid, mille poole pürgida, ja kopsusiirdamine ka kindlasti ei olnud selline eesmärk.
Ma olen iga päev lihtsalt oma tööd teinud ja kopsusiirdamine on üks rindkerekirurgi ülesannetest.
Päris igapäevatöö kopsusiirdamine Eestis siiski ei ole.
Jah, päris igapäevatöö veel mitte. Ent seal, kus ma kopsusiirdamist õppisin, Viini ülikooli kliinikus, tehakse aastas sada siirdamist ehk kaks siirdamist nädalas. Siis on see juba nagu igapäevatöö.
Kui kerge või raske on Eestis siirdamisi meie väiksuse tõttu teha?
Siirdamist on raske teha, sest raske on doonoreid leida. Samas, kui arve vaadata, siis Eesti ei ole organidoonorluses just halval positsioonil, oleme Euroopa riikidega võrreldes täiesti keskmisel tasemel.
Aga kuna oleme tõesti nii väikesed, kõigub doonorite hulk aastate lõikes päris palju. Nii on raske millegagi arvestada.
Kas olete ise otsuse vastu võtnud, et kui vaja, oleksite organidoonor?
Ühtegi paberit või doonorikaarti ma tõesti täitnud ei ole. See küsimus on, jah, meil paljuski läbi mõtlemata.
Aga see ei olegi minu arust oluline, et iga inimene mingi paberi täidab. Organidoonoriks olemine peaks olema kuidagi ühiskonnas aktsepteeritud ja suuresti ikkagi teevad selle otsuse lõpuks lähisugulased, kes peaksid lähtuma sellest, mida ajusurmas viibiv isik on varem öelnud.
Organidoonori surm tuleb alati väga järsku ja ootamatult. Need ei ole patsiendid, kes on pikalt põdenud või haiged olnud, nende inimeste surm on alati ootamatu. Aga inimesed peaksid selle küsimuse enda jaoks läbi mõtlema.
Teil on üsna suur pere, kuidas õnnestub pereelu ja kirurgikarjääri ühendamine?
Jah, meil on abikaasaga kolm last, kaks tütart ja poeg. Vanem tütar on 17-aastane, noorem nelja-aastane ja poeg on 11-aastane.
Eks igal alal ole nii, et kui tahad midagi ära teha või omal erialal hea olla, pead sellele pühenduma.
Ja mille muu arvelt see ikka tuleb kui kodu ja pere arvelt. Aga ma loodan, et olen ennast nende kahe ühildamise mõttes aasta-aastalt parandanud.
Kuidas saab noor arst nii suurte tegudega hakkama? 41 aastat pole ju veel mingi vanus.
Kuidas noor? Ma ei ole ju kaugeltki enam noor! Parimas eas kirurg! Ma arvan, et 40. eluaastaks peaksid suuremad asjad ikka tehtud olema.
Olete kolmanda põlve kirurg. Kas arstiks õppimine oli enesestmõistetav?
Ei olnud. See otsus sündis alles keskkooli viimases klassis.
Aga eks seda on ikka öeldud, et arstiks lähevad need, kes midagi muud ei oska.
Kellel on humanitaarhuvid, õpivad keeli; kellel reaalhuvid, need matemaatikat, füüsikat või tänapäeval infotehnoloogiat. Ja kui sul ei ole mingeid huvisid, siis õpid arstiks.
Minu alternatiivne plaan oli minna arhitektuuri õppima. Mulle meeldis joonistada ja joonestada.
Miks siis lõpuks ikkagi arstiteaduskonna kasuks otsustasite?
Võib-olla mängis natuke rolli see, et arstiteaduskond asub Tartus.
Ja väike trots ka – eesti keele õpetaja ütles, et ära arstiks küll õppima mine, arstid on väga igavad inimesed ega oska seltskonnas midagi huvitavat rääkida.