Keskmiselt 17 inimest päevas. Kujutage ette, et teie ümber, siinsamas väikeses Eestis leidub iga päev 17 inimest, kes on kogenud kodus nii tõsist vägivalda, et on langetanud otsuse just täna abi paluda.
Viimane võimalus algajale naisepeksjale
9. märts 2016, 17:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud aastal pöördus Eestis riikliku ohvriabi poole 6200 inimest. Osa neist – nende seas on nii naisi kui ka mehi – tahab vaid rääkida, osa tahab nõu uue elu alustamiseks, osa tuge politseisse pöördumiseks. Paljudel juhtudel kasvab pöördumisest välja kriminaalasi, mis jõuab lõpuks kohtusse.
Alati ei tähenda kriminaalasi kohtuteed isegi mitte siis, kui asjaolud on selged, perevägivald ja vigastused fikseeritud ning süüdlane tunnistab süüd. On üks võimalus – viimane võimalus –, mille riik ja ohver annavad vägivallatsejale, kui tema tegu on (juriidiliselt) esmakordne ja ohvri vigastused pole suured.
Lepitusmenetlus on Eestis kehtinud juba 11 aastat, kuid endiselt teavad sellest üldiselt vaid õiguskaitseorganid, sotsiaaltöötajad, vägivallatsejad ja nende ohvrid. Need, kes on sellega kokku puutunud.
Ohjad antakse ohvrile
On tööpäeva pärastlõuna. Sotsiaalkindlustusameti ametniku kabinetis istub nuttev naine. Ta ei taha rääkida, häbeneb, kardab. Pikapeale ta avaneb. Räägib, et mees on iga aastaga üha kergemini ärrituv, vihastab kergesti ja tühiste asjade peale, eriti just alkoholijoobes olles; nimetab naist lehmaks, lolliks ja mõttetuks. Tõstab sageli häält, elab end naise peal välja. Naine ei julge enam ammu ei vastu vaielda ega oma arvamust avaldada. Viimasel ajal on mees lisaks ähvardamisele ja karjumisele hakanud lõplikult kontrolli kaotama ning päev varem virutas naisele vastu vahtimist.
Kuigi naine on mehe käitumise tõttu ammu arvanud, et küllap ta on kõiges ise süüdi ja selle ära teeninud, on tal säilinud piisake eneseusku ja ta põgeneb häbist hoolimata sõbranna juurde, kes viib verise huulega naise EMOsse vigastust fikseerima ning järgmisel päeval ohvriabitöötaja juurde.
Löömine on karistusseadustiku kohaselt füüsiline vägivald, politsei alustab kriminaalasja. Nüüd istub naine ametniku kabinetis ja on veelgi õnnetum, sest mees on varasemast suuremas raevus: «Vähe sellest, et sa oled mõttetu lehm ja süüa teha ei oska, nüüd on mul sinu pärast veel kriminaalasi kah!»
Selliseid tüüpilisi juhtumeid on politseil ja prokuratuuril palju. Tuvastatakse, et mees lõi naist. Võib minna kohtusse, kuid kui kannatanu ja kahtlustatav/süüdistatav on nõus, võib prokuratuur saata pooled lepitaja juurde «lepingut» sõlmima. See on leppimine teatud garantiidega.
Lepitusmenetlus annab vägivallatsejale viimase võimaluse kriminaalkaristusest pääseda, kannatanule aga vahel suuremagi kindlustunde ja südamerahu kui süüdlase karistamine. Kogu Eesti peale on praegu 24 lepitajat, kelle ülesanne on teha riigi ja õiguskaitseorganite abil kõik selleks, et selgitada välja põhjused, miks üks pool vägivallatseb, anda talle võimalus kuritegu heastada ning pakkuda kannatanule võimalikult suurt kindlustunnet, et vägivald enam ei kordu.
Kui prokuratuur saadab kriminaalasja lepitusmenetlusse, on ohjad ohvri käes, ütleb Riina Laane, üks 24 lepitajast, kes on aastaid seda tööd teinud. Kannatanu seab tingimused, millisel juhul on ta päri sellega, et vägivallatsejat kohtusse ei saadeta, ning määrab, mida vägivallatseja edaspidi tohib teha või peab tegema. Nimelt sõlmivad vägivallatseja ja kannatanu ametliku lepituskokkuleppe, kus on kirjas nii kannatanu tingimused kui see, kuidas süüdlane kahju hüvitab.
On naisi, kes koostavad tingimustest lausa pika nimekirja. See õigus neil on. «Kuid tingimused peavad siiski olema realistlikud,» märgib Laane. Näiteks võib naine riigi jõuga nõuda, et mees läheks alkoholiravile ja tooks igaks tähtpäevaks tordi ja lilled, kuid ei saa leppesse sisse panna punkti, et mees ei tohi juua üle kahe õlle päevas, sest seda pole lihtsalt võimalik kontrollida ei lepitajatel ega naisel endal.
Mis on tüüpilisemad tingimused? Näiteks see, et mitte mingit vägivalda ei tohi kasutada, et mees peab naisega viisakalt käituma ega tohi teda nimetada alandavate või solvavate nimedega. Ka see, et mees peab minema psühholoogi või psühhiaatri juurde. Samuti juba nimetatud alkoholiravi, loetleb samuti aastatepikkuse kogemusega lepitaja Anne Jegorova.
Vahend turvaliseks lahkuminekuks
Lepitusmenetlus ei tähenda, et paar peab leppima, suudlema ja edasi koos elama. Osapooled võivad menetluse käigus soovi korral ka lahku minna või lahutada, kui on selge, et seda suhet ei saa enam jätkata. Sellistel juhtudel võivad tüüpilised tingimused leppes olla näiteks, et mees peab naise rahule jätma ega tohi tulla naise elukohta või töökohta teda tülitama. Või kohustab leppepunkt meest naise elukohast välja kolima, kui eluase on naise oma, aga mees seni näiteks keeldus lahkumast.
Vahel selgub aga lepitusmenetluse käigus, et mehe vägivaldsus on tingitud hoopis sellest, et tal on mingi tervisehäda, mis on pikemat aega põhjustanud kroonilist valu, aga kangekaelne eesti mees arsti juurde ei lähe ning peab mõistlikumaks oma valust tingitud ärritust naise peal välja elada. Jegorova sõnul on sellistel juhtudel leppesse sisse pandud punkt, mis kohustab meest arsti juurde minema ja end ravima.
Naised on nõudena kirja pannud näiteks ka selle, et mees tegeleks reaalselt lastega või annaks naisele kord nädalas vaba õhtu.
Kui mees tahab kriminaalkaristusest pääseda, tuleb tal leppele alla kirjutada. Ja enamuses on mehed vägagi rõõmsad, kui saavad võimaluse kriminaalkaristust vältida, nendivad nii Laane kui Jegorova.
«Osal meestel on väga häbi, nad ei suuda siin isegi silmi laualt tõsta,» ütleb Jegorova.
«Aga on ka selliseid, kes ei tunnista lõpuni oma süüd, kel jääb õigust ülegi – väidavad, et naine on ise süüdi, et provotseeris, oli ära teeninud vastu vahtimist saamise, et naine ongi loll lehm. Siis pole midagi teha,» lisab Laane. «Sellise tegelase saadame tagasi prokuratuuri, sest lepitusmenetluses tuleb süüd tunnistada ja oma veast aru saada, muidu pole sellel mingit mõtet.»
Ka siis, kui mees lepingutingimusi rikub, teeb lepitaja prokuratuurile teatise ja kriminaalasi avatakse uuesti. Ees ootab kohtutee. Lepitaja saab rikkumiste kohta infot nii naiselt kui ka halvimal juhul politseist-kiirabist.
Enamasti olukord paraneb
Aeg, mille jooksul mees n-ö lepingutingimusi peab täitma, kestab ametlikult kuus kuud. Mis saab aga pärast seda?
«Ka pärast järelevalveperioodi ei kao naised meie vaateväljast,» ütleb Laane. Naisel on alati võimalus helistada ametnikule ja teatada, et vägivald on kordunud. Ja muidugi on võimalus teatada politseisse.
Teist korda keegi lepitusmenetlusega ei pääse, edasi viib süüdlase tee vaid kohtusse, kus muu hulgas läheb arvesse ka see, et mehele on antud asjatu viimane võimalus – tema tegu loetakse korduvaks, kuigi eelmisel korral kriminaalasi lõpetati, kinnitavad lepitajad.
Haridus ei mängi paraku vägivaldsuse juures mingit rolli – lepitajatel on kliente nii kõrg- kui põhiharidusega inimeste seast. Kui haridus üldse mingit mõju avaldab, siis pigem negatiivset. «Mida haritum, seda rafineeritum on mees oma vägivallas,» nendib Jegorova.
Kui palju on lepitusmenetlusest aga tegelikult kasu? Kas mehed, kes on juba tõstnud käe naise vastu ja pikalt naist vaimselt alandanud, suudavad tõesti end muuta?
«Üldiselt juhtub harva, et lepitusmenetluse läbi teinud mees tõstab uuesti kätt naise vastu,» ütleb Laane. «Reeglina asjad paranevad.»
Tallinnas Lasnamäel peamiselt venekeelse klientuuriga töötav Laane märgib, et saab emotsionaalsetelt vene naistelt sageli kogu südamest tulevaid tänusõnu, sest nende elukvaliteet on lepitusmenetluse läbimisel oluliselt paranenud. Lisaks sellele, et mees on saanud viimase hoiatuse ja riik jälgib tema käitumist kullipilguga, tähendab lepitusmenetlus naise jaoks ka tasuta psühholoogilist abi ja nõustamist, mis annab tagasi eneseusu, enesekindluse ja väärikuse. Kõige selle kogusumma on elu muutev.
Seda, et lepituskokkuleppest reeglina kinni peetakse, näitab ka statistika: vaid neli-viis protsenti juhtumitest on prokuratuuri tagasi saadetud ja uuesti kriminaalasi avatud.
____________________
KOMMENTAAR
Andra Sild
Põhja ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör
Lähisuhtevägivalla juhtumite puhul lepitusmenetluse kasutamiseks peab olema nii süüdistatava kui ka kannatanu nõusolek. Siiski on lisaks nõusolekutele vaja ka seda, et prokuröril tekiks veendumus, et süüdistatav on oma teost õppust võtnud ning selline käitumine enam ei kordu. Samuti tuleb lepitusmenetlus kõne alla vaid siis, kui kuriteo tagajärjed ei ole olnud rasked. Juhul kui naise kallal tarvitatud vägivald on tõsiste tagajärgedega, ei pea prokuratuur lepitusmenetluse kohaldamist võimalikuks ning saadab süüdistuse kohtusse.
Lepitusmenetlus ei tähenda siiski automaatselt vägivallatseja siidkinnastes kohtlemist esimese eksimuse puhul – see eeldab alati, et isik on oma teost aru saanud, kahetseb seda ning on üles näidanud soovi oma käitumist edaspidi muuta.
Kui koged koduvägivalda:
Kuidas ja kunas võtta ühendust ohvriabitöötajaga?
- Peaaegu kõik ohvriabitöötajad on ühtlasi lepitajad
- Ohvriabitöötajate juurde võivad pöörduda kõik, kes tahavad oma murest rääkida ning soovivad leida tekkinud olukorrast väljapääsu. Ohvriabitöötaja nõustab, jõustab ning pakub tuge ummikusse jooksnud probleemides lahenduse leidmisel.
- Ohvriabitöötajaga kontakti saamiseks võib helistada, e-kiri saata või minna lähimasse ohvriabikeskusesse. Kõige lihtsamalt leiab ohvriabitöötajate kontaktid SKA kodulehelt või Facebookist (Sotsiaalkindlustusamet Ohvriabi), kuid ka SKA infotelefonil 16106 helistades, ühendatakse helistaja kõne talle lähima ohvriabitöötajaga.
Statistika:
- Aastatel 2007-2015 on toimunud 4308 lepitusmenetlust
- Mullu oli lepitusmenetlusi kokku 864
- 88,5 protsenti lepitusmenetlusse saadetud kuritegudest (3811) on kehalise väärkohtlemise juhtumid, s.o peksmine, löömine või muul moel füüsilise valu tekitamine
- Lepitusmenetlust kasutatakse vahel ka liiklusavariide ja varguste puhul, kuid peamiselt siiski perevägivalla juhtudel
- 175 juhul on süüdlane rikkunud lepituskokkulepet ja tema kriminaalasi on läinud tagasi prokuratuuri ja sealt kohtusse. See tähendab, et lepituskokkulepet rikkuvaid vägivallatsejaid on veidi üle nelja protsendi.