Kuidas võisid olla seotud Ukrainale välja antud Poljakov ja Nadja Savtšenko? (3)

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ukraina armee leitnant Nadežda Savtšenkot enne kohtuotsuse väljakuulutamist 21. märtsil Rostovi oblasti Donetski linnakohtus. 22. märtsil mõistis kohus ta 22 aastaks vangi osalemise eest kahe Vene ajakirjaniku tapmises Ida-Ukrainas.
Ukraina armee leitnant Nadežda Savtšenkot enne kohtuotsuse väljakuulutamist 21. märtsil Rostovi oblasti Donetski linnakohtus. 22. märtsil mõistis kohus ta 22 aastaks vangi osalemise eest kahe Vene ajakirjaniku tapmises Ida-Ukrainas. Foto: TASS/Scanpix

Postimees avaldab uuesti Jaanus Piirsalu märtsikuise loo, kus ta kirjutas sellest, mis võib ühendada täna Ukrainale välja antud Eesti kodanikku Vladimir Poljakovi, Nadežda Savtšenkot ning hukkunud Venemaa teleajakirjanikke Igor Korneljukki ja Anton Vološinit. Nimelt võis neile kõigile saada see, et nad sattusid 17. juunil 2014. aastal Ida-Ukrainas Luganski linna lähedal valel ajal valesse kohta.

Lugu ilmus 29. märtsil Postimehe paberlehes:

Savtšenko mõisteti väga küsitavate tõendite alusel süüdi selles, et Venemaa väitel juhtis ta Ukraina suurtükiväe tule tsiviilelanike peale, mille tagajärjel hukkusid Vene riikliku tele- ja raadiokompanii VGTRK ajakirjanikud. Väidetavalt oli miinide plahvatamise hetkel nende kahe ajakirjaniku kõrval just Poljakov. Helirežissöör Vološin hukkus kohapeal ning tema reporterist kolleeg Korneljuk suri haavadesse pool tundi hiljem haiglas. Poljakovil läks õnnelikumalt, tema sai mõned killud selga ja mujale, aga haavad polnud õnneks eluohtlikud ning ta sõitis end Eestisse ravima.

«Volodja läks viima tsiviilisikuid Luganski poole, tule alt välja, ajakirjanikud [Korneljuk ja Vološin] läksid talle järele. Ta hoiatas neid: «Ärge tulge siia, ei ole vaja välja ronida, filmige «amfiibi» [soomustransportöör] tagant.», aga nemad ronisid talle järele. Sel hetkel snaiprite juhiste järgi miinipilduja «kattis» Volodja ja ajakirjanikud. Ajakirjanikud surnud, aga Vovkal mitmed killuhaavad.»

See on lõik intervjuust (https://meduza.io/feature/2016/03/21/ya-ee-vzyal-i-lichno-peredal-plotnitskomu), mille avaldas sel nädalal tuntud Vene liberaalne meediaportaal Meduza. Peakorteriga Riias asuv Meduza on tuntud usaldusväärse ajakirjandusväljaandena, kus töötavad kunagise Venemaa ühe loetuma uudistesaidi Lenta.ru endised töötajad. Tegemist on Meduza ühe tuntuma ajakirjaniku Ilja Azari intervjuuga separatistliku «Luganski rahvavabariigi» (LNR) sõdalasega, kes enda väitel võttis tol traagilisel 17. juunil 2014 aastal vangi Savtšenko.

Sõdalane identifitseeris end ajakirjanikule oma kutsungi järgi kui «Ilim». Separatistidest sõdalaste kohta andmeid koguva Ukraina saidi Mirotvorets andmetel on tegemist Ukraina kodaniku Andrei Tihhonoviga. «Ilimi» enda väitel on ta LNRi sõjaväekomandantuurile alluva polgu ülema asetäitja ehk piisavalt kõrge kaliibriga juht.

Intervjuu keskmes on sündmused 17. juunil Metallisti-nimelises Luganski eeslinnas, nii nagu neid mäletab «Ilim».

Kui «Ilim» jõuab oma jutustusega hetkeni, kui Ukraina väed avasid Luganskist põhja pool asuva Metallisti pihta suurtüki- ja miinipildujatule, hakkab ta rääkima väga pikka kasvu, tema sõnul üle kahe meetri pikkusest mehest kutsungiga «Prantslane» (Frantzus).

«Teda ei aja kellegagi segi,» kinnitab «Ilim». «Tulistamisest sai ta killu selgroo piirkonda ning tal tuli sõita koju, Pribaltikasse. Seal anti talle 15 aastat.»

See kirjeldus viitab 35-aastasele Lasnamäe elanikule Vladimir Poljakovile. Ta on Postimehe allikate kinnitusel väga pikka kasvu, ta sai tol ajal Donbassis vigastada ning naasis Eestisse. Nooruses teenis Poljakov lühikest aega Prantsuse võõrleegionis, millest võibki tuleneda tema kutsung «Prantslane».

Ainuke, mis «Ilimi» jutus Poljakoviga ei klapi, on see, et 15 aastaks vangi pole «Volodjat» Eestis mõistetud, vaid ta on Ukraina prokuratuuri palvel Eestis vahistatud ning viibib praegu Viru vanglas. Tallinna halduskohus keeldus teda selle aasta algul Ukrainale välja andmast ning Poljakov ootab Jõhvis Eesti valitsuse uut otsust oma saatuse kohta.

Poljakovi advokaat Sven Sillar ütles Postimehele, et ta ei saa kinnitada, et jutt käib tõepoolest Vladimir Poljakovist.

«Samas vigastada ta tõepoolest sai. Kunagi aasta tagasi rääkisime, kus täpselt ta haavata sai. Siis rääkis ta sellega seoses minu meelest ka hukkunud ajakirjanikest – et ta oli sel ajal nende läheduses,» ütles Sillar. «Seega võib sellel lool tõepõhi all olla.»

Kaitsepolitseil pole andmeid selle kohta, et Poljakov oleks osalenud kirjeldatud sündmustes.

«Ilimi» jutu järgi nägi ta meest, keda ta nimetab Volodjaks, pärast seda, kui ta oli viinud kinni võetud Savtšenko Luganskisse. Andnud Savtšenko üle LNRi tollasele isehakanud kaitseministrile ja pataljoni Zarja ülemale Igor Plotnitskile (hiljem sai tast LNRi juht), naasis «Ilim» Metallisti ning nägi pealt, kuidas Vene teleajakirjanikud hukkusid.

«Sel hetkel väljusid erasektorist [peab silmas eramajade rajooni] valge lipuga tsiviilelanikud, kes oli hirmunud [suurtükkide] kanonaadist ja tulistamisest. «Amfiibi» [soomustransportööri] tagant tuli nende juurde välja Volodja,» rääkis Meduza reporterile «Ilim», kuidas ta märkas meest kutsungiga «Frantzus».

Edasi läks nii, nagu eespool kirjeldatud.

Meduza väitel kinnitab «Ilimi» jutt Savtšenko ja tema advokaatide väiteid, et lendur ei saanud kuidagi olla seotud suurtükitule suunamisega konkreetselt selle ristmiku pihta Metallistis, kus hukkusid Vene teleajakirjanikud ja veel mitu inimest, kelle kohta on vasturääkivad andmed, kas nad olid separatistide võitlejad või tsiviilisikud.

Kui oletada, et «Ilimi» jutus viidatud «Prantslane» on tõepoolest Vladimir Poljakov ning väited tema kohta vastavad tõele – aga mingeid muid allikaid «Ilimi» jutu kinnituseks Postimehel pole –, siis pakub Eesti kodanik Ukraina õiguskaitseorganitele kindlasti suurt huvi ainuüksi seetõttu, et võib rääkida üksikasjalikult Vene teleajakirjanike hukkumisest selles mõttes, et kellega koos nad olid, kas ja kui palju oli sel hetkel seal separatistide võitlejaid või kas ta teadis midagi Savtšenko kinnivõtmisest, ning kui teadis, siis kas ajakirjanikud hukkusid enne või pärast tema tabamist jne.

Postimehe teada ei eita Poljakov, et oli 2014. aasta suvel Luganski oblastis aladel, mida kontrollisid separatistid. Kaitsepolitseile väitis ta, et ei osalenud relvastatud võitluses. Poljakovi sõnul oli ta tõlk OSCE rahvusvaheliste vaatlejate ja separatistide vahel, sest erinevalt viimastest oskas ta hästi inglise ja prantsuse keelt.

Samas viitab «Ilimi» jutt, et Poljakovil oli oma kutsung, mida kasutavad raadiosides sõdurid, aga mida tsiviilisikutel pole reeglina tarvis.

Lahingutegevus Ukraina pataljonide ning Luganski ja Donetski separatistide vahel oli 17. juuniks 2014 käinud juba ligi kaks kuud. Tol päeval sattus rühm Ukraina vabatahtliku pataljoni Aidari sõdureid Luganski külje all Stukalova Balka nimelisel kõrgendikul separatistide varitsusele ning paljud neist said surma. Neile saadeti appi teine rühm Aidari sõdureid, kelle seas oli Savtšenko.

Vene teleajakirjanikud olid sel päeval aga Luganskis, kuulsid lahingust Metallistis ning tulid seda filmima. Nad peatusid teede ristumiskohas asuvas separatistide kontrollpunktis ning just sel hetkel tabas ristmikku mitu Ukraina armee raskerelvadest lastud miini ja mürsku.

Kommentaarid (3)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles