Surma mindi sinimustvalget heisates

Juuli 1944 Hindriku talus. Määritsate pere on koduõuel veel viimast korda koos. Vasakult Marta ema Liina Sillamaa, Lembit, Erich, Marta ja Kaljo. Paremal Määritsate kaugem sugulane Marta Kroll. Foto: Elmar Kaldi kogust

Võrumaal Sõmerpalu vallas, Sulbi külaasulast umbes poolteist kilomeetrit kirdes, oli veel eile hommikul 70 aastat tagasi paljude hoonetega Hindriku talu. Vana talu, mille kohta on esimesi märkmeid juba 17. sajandist.

Eestit tabanud pöördeliste sündmuste ajal oli selle omanik üks talu perepoegadest, Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas kaubanduseriala cum laude lõpetanud ja Eesti Kaitseväes kapteni aukraadis leiba teeninud Erich Määrits. Ta oli abielus Marta Määritsaga ning neil olid pojad Kaljo ja Lembit.

Talu pidas rentnik, Määritsad elasid koos poegadega Tartus, kus neil oli korter. Hindrikul aga oldi suviti, ja viimast korda oligi kogu pere seal koos olnud juulis 1944. Sama aasta sügisel sõitis Erich Määrits sakslastega läände, 1924. aastal sündinud Lembitust on viimased teated samuti sügisest 1944, kui ta haavata oli saanud. 1923. aastal sündinud Kaljo aga pandi vangilaagrisse, kui nõukogude võim Eestis jälle kanda oli kinnitanud.